Ülemöödunud nädalal palju tähelepanu saanud intsident Kadrioru Saksa Gümnaasiumis, kus 5. klassi poiss väidetavalt vägivallatses, on õpilase ema sõnul meedia poolt üles puhutud ja seetõttu mõjunud raskelt kogu perele. Naise sõnul ei rünnanud tema poeg õpetajat, kuid ta möönis, et poiss muutus ohtlikuks iseendale.
Tallinna Kadrioru Saksa Gümnaasiumi viiendas klassis käiv poiss kandis koolis kaasas nuga, millega end vigastas, ning väidetavalt kartsid teda lapsed ja õpetajad, sest poiss oli neid rünnanud - nii rääkisid õpilased ja vanemad anonüümselt 13. oktoobril eetris olnud «Seitsmestele uudistele».
Uudisloost selgus, et poiss oli peksnud kaht õpetajat, läinud kallale ühele tüdrukule ja lõikunud end noaga. Teised lapsed ei julgevat kooli minna, kõik olevat paanikas.
Päev varem oli kõnealuse viienda klassi poisi pärast kooli ees kiirabi ja politsei. Päev hiljem lükkas koolidirektor ümber kõik väited, nagu õpilane oleks kedagi vigastanud, ja kinnitas, et aset leidis vaid üks intsident, kus õpilane muutus ohtlikuks iseendale. Direktor lisas, et poiss viibib 13. oktoobrist koduõppel.
«Oleme võtnud tarvitusele erinevaid meetmeid, et saavutada taas turvaline töö- ja õppekeskkond kõigi osapoolte jaoks ning parandada kommunikatsiooni lapsevanematega.
Mis siis ikkagi juhtus?
Postimehele teadaolevalt järgnes lapsevanemate meililistis pahameeletorm. Osa vanemaid sai pahaseks, sest kuulsid alles uudistest, et nende lapsega õpib koos nõnda probleemne poiss. Osa kinnitas, et probleem on koolis kestnud juba mõnda aega ja lapsed kardavad, kool aga hoiab kõiki infosulus.
Kuna paanika oli juba lahti läinud, ei aidanud suurt ka koolitöötajate selgitused ja püüded pingeid maha võtta. Kogu lugu muutus vastuoluliseks ning tekkisid süüdistused juhtkonna pihta, et viimane püüab tõde varjata.
Vanemad olid veendunud, et probleem sai alguse Kadrioru Saksa Gümnaasiumi ja Tallinna Sikupilli Keskkooli liitmisest selle aasta sügisel, kui koos hakkasid õppima teiste laste keskel ka need, kellel esineb käitumises probleeme. Ühinemise vastu võideldi juba ammu enne liitmist, kui Kadrioru Saksa Gümnaasiumi lapsevanemad ja vilistlased tegid selle ärahoidmiseks ühispöördumine Tallinna linnavalitsuse ja haridusameti poole.
«Telefonimäng»
Postimees suhtles kahe lapsevanemaga, kes mainisid ka kavatsust direktorile umbusaldusavaldus teha, kuid pole seda seni teinud. Nende sõnul olevat lapsed rääkinud, et õpetajad on neile sinikaid näidanud ja juba pikemat aega selgitanud, et kõnealusele poisile ei tohi otsa vaadata, sest ta on ohtlik. Kuulda on olnud lastest, kes on viimase kuu sündmustest häiritud ega julge koolis käia. Probleeme on vanemate sõnul koolis aga rohkem, nagu näiteks eripedagoogide puudus, vanematele puudulik infojagamine, kaadrivoolavus jne.
Poiss, kellest jutt käib, käib Mäe majas väikeklassis, kus koos temaga õpib veel üks poiss. See on ka ainus väikeklass selles majas. Vahetunnid veedetakse koos teiste lastega.
Kahe nädala jooksul on selgunud, et kool on kahtlemata teinud vigu, peamiselt suhtluses lapsevanematega, kuid jutud vigastuste tekitamise kohta ei ole leidnud kinnitust. Poisil tekkis õpetajaga konflikt, mille järel püüdis ta end vigastada. Tema pärast on politsei varemgi koolis käinud, kuid mitte selle pärast, et ta kellelegi vigastusi tekitas. Siiski olid üksikud vanemad juba varem pöördunud õpetajate poole seoses kõnealuse lapse eripärase käitumisega.
Üks lapsevanem kirjutas pärast intsidenti lapsevanemate meililistis pika kirja, milles tõi muu seas välja: «Poiss käib koolis nuga taskus, lõigub ennast ning on ebastabiilne. Kolmapäeval siis (vist), oli ta ärritunud ning läinud kallale 2. klassi tüdrukule ning murdnud tüdruku lõualuu. Seda kõike nägid pealt ka teised lapsed.»
Kui Postimees uuris, kas ta teab midagi kindlalt, vastas ta: «See on selline «telefonimängu» jutt, et keegi lastest nägi, rääkis kellelegi, kes omakorda rääkis edasi kellelegi ja nii see jutt liikvele läks ja ma ei tea mitmenda inimese käest mina seda lõpuks kuulsin».
Kui tõesti oleks tüdruk viga saanud, oleks see ilmselt praeguseks välja tulnud. Seda enam, et direktor on korduvalt avalikult kinnitanud, et midagi sellist pole juhtunud.
Emal on kahju
Seni pole keegi küsinud poisi emalt, mida tema sellest kõigest arvab. «Mul on väga kahju, et minu lapsega selline asi juhtus,» ütles ta Postimehele. Ta selgitas, et poeg kuulas vahetunni ajal muusikat ja ärritus, kui õpetaja õigustatult temalt muusikaseadme ära võttis. Kuid õpetajaid ja teisi õpilasi ta ei rünnanud.
Hetkel on poiss koduõppel, mis tähendab, et ta õpib kodus, kuid käib aeg-ajalt koolis õpetajatele vastamas. Millal ta kooli naaseb, pole teada.
Ema peab kahetsusväärseks, et meediasse on paisatud valeväiteid ja et direktoriga räägiti põhjalikumalt alles nädal hiljem. «Võimalik, et kui ajakirjanikud oleksid intsidenti kajastanud objektiivselt, poleks see avalikkuse tähelepanu pälvinudki.»
Pikalt ta juhtunut selgitada ei soovinud, sest viimased nädalad on olnud rasked. «Selle juhtumi kajastamine koos liialdatud ja väljamõeldud detailidega on mõjunud raskelt kogu meie perele,» ütles ta.
Ta lisas, et teeb aktiivselt koostööd nii õpetajate kui ka kooli juhtkonnaga. «Saan aru, et kahe kooli ühendamine on tekitanud probleeme, aga loodan ja usun, et kõik need probleemid on võimalik lahendada kooli ja lapsevanematega koostöös.»
Õpilase käitumisprobleemidest on politseile ka varem teatud ning noorsoopolitseinik on vestelnud kooli, lapse ja erinevate spetsialistidega, kes talle tuge ja abi osutaksid. Ent kedagi vigastanud ta ei ole ja tema suhtes pole alustatud ühtegi menetlust.
Põhja prefektuuri vanemkorrakaitseametnik Kristel-Liis Kaunismaa sõnul saab õppeasutus põhikooli- ja gümnaasiumiseadusele tuginedes paljusid probleeme ka ise lahendada. Politsei on enamasti vahetu hädaohu kõrvaldaja, probleemi sisuga tegelevad lastekaitsjad, sotsiaal- ja noorsootöötajad.
«Üldiselt on õpetajad esimesed, kes näevad väljaspool pere lapse käitumises ohumärke. Koolitatud pedagoog saab õigel ajal sekkuda ja vajadusel küsib abi,» sõnas Kaunismaa. «On mõistetav, et vanemad soovivad kiireid lahendusi, kuid lasteni jõudmine ja nende aitamine nõuab pühendumust ja aega. Muutused on pika töö viljaks ning tulemuste saavutamiseks kulub aega.»
Kool tunnistab vigu
Kadrioru Saksa gümnaasiumi direktor Imbi Viisma kinnitas samuti Postimehele, et 12. oktoobril kõnealune laps endale kehavigastusi ei tekitanud, samuti ei saanud viga kaasõpilased ega õpetajad.
«Ühtegi õpetajat laps löönud ei ole, ka mitte varem. Kiirabi kaasati igaks juhuks, kuna sel hetkel oli juures olnud õpetajate hinnangul oht, et laps võib endale viga teha. Politseid teavitatakse kiirabi kaasamise puhul automaatselt ning samuti igaks juhuks,» selgitas direktor.
Ta lükkas ümber ka väited, nagu oleks poiss tekitanud kaasõpilastele kehavigastusi, rääkimata luumurdudest, ja kinnitas, et laps ei hüpanud kooli aknast alla. Samuti ei kandnud poiss koolis kaasas nuga. (Siinkohal tasub märkida, et algses uudises ütles Ida-Harju ennetus- ja menetlustalituse juht Rainis Sinikas, et ühel juhul küll poiss sai ühe sõbra käest noa ja vigastas end).
Mis puudutab osade lapsevanemate pahameelt, siis võib Viisma sõnul selle üheks põhjuseks olla põhimõtteline vastuseis sel aastal aset leidnud koolide liitumisele. «Kõnealune intsident võis toimida päästikuna, mis kogunenud frustratsiooni valla päästis,» möönis ta.
Oma osa mängisid direktori sõnul kindlasti ka laste ja vanemate hulgas levinud kuulujutud. Meililistid ja sotsiaalmeedia ei ole aga kooli kontrolli all ning tihti ei jõua neis toimuv üldse õpetajateni, rääkimata kooli juhtkonnast. Antud juhul jõudis lastevanemate pahameel koolini läbi meedia.
«Üksikud vanemad olid küll pöördunud varasemalt õpetajate poole ka seoses kõnealuse lapse eripärase käitumisega, kuid mingit sellist hirmu- ja paanikaõhkkonda koolis laste ega õpetajate hulgas ei olnud ega ole,» nentis direktor.
Ent tõsiasi, et lapsevanemate hulgas on sedavõrd palju pahameelt ja et kõnealune intsident sellisel kujul meediasse jõudis, viitab kahtlemata sellele, et kool on teinud vigu, tunnistas Viisma, lubades, et kool kindlasti ka õpib oma vigadest.
«Oleme võtnud tarvitusele erinevaid meetmeid, et saavutada taas turvaline töö- ja õppekeskkond kõigi osapoolte jaoks ning parandada kommunikatsiooni lapsevanematega. Sealhulgas oleme taas ellu kutsunud nn vanematekogu, pöördunud Rajaleidjasse ning õpetajad on saanud professionaalset nõustamist Rajaleidja tugiteenuste spetsialistide poolt, kuidas kõige parimal viisil toetada nii õpetajaid, lapsi kui lapsevanemaid,» selgitas Viisma.
Eripedagoogide puudus
Ta avaldas lootust, et kommunikatsioon lapsevanematega on edaspidi mõlemapoolne. «Kutsun lapsevanemaid üles koheselt pöörduma kooli poole, olgu siis läbi klassijuhataja, sotsiaalpedagoogi, aineõpetaja või juhtkonna, kui nad kuulevad oma lastelt midagi sellist, mis võiks ohtu seada kaasõpilaste turvalisuse. Ja muidugi ka siis, kui vanematel on lihtsalt mingeid küsimusi koolielu korralduse kohta. Suhtume laste ja vanemate poolt antud infosse ja küsimustesse täie tõsidusega.»
Samas tõi ta välja, et oktoobri alguses toimunud lapsevanemate üldkoosolekul tõstatati küll küsimus, kuivõrd on õpetajatel lubatud anda lastele juhiseid nn hariduslike erivajadustega laste tavapärasest erinevaks kohtlemiseks, kuid ei tõstatatud arutamiseks ühtegi konkreetset lapse poolt põhjustatud probleemi.
Viisma kinnitas, et kool tegeleb kõrgendatud tähelepanuga kõigi hariduslike erivajadusega lastega ja seda on tehtud algusest peale. On toimunud mitmed kohtumised ja ümarlaua vestlused ning konsulteeritud teiste asutuste ja koolide spetsialistidega.
Viimasel ajal on osundatud rohkem põhjustele, millest sellised probleemid koolides alguse saavad. Nimelt on tööturul puudus erialaspetsialistide järele, eriti logopeedide ja eripedagoogide järele. Haridus- ja teadusministeeriumi kinnitusel otsib ka riik lahendusi, kuidas seda leevendada ning ka ametisolevate õpetajate vastavaid oskusi parandada.
Erivajadusega õpilasi jagub pea kõigisse koolidesse Eestis ja seda peetakse tavapäraseks. Näiteks õpilasi, kellele on tema erivajadusest tulenevalt näidustatud õppimine väikeklassi tingimustes, õpib 172-s koolis, ühele õpilasele keskendatud õpet korraldatakse 76 koolis. Eesti Hariduse Infosüsteemi järgi on märge ühest või teisest erivajadusest ligi veerandil põhikooli õpilastest, kellest enamik õpib tavakooli tavaklassis, ja kümne protsendi jaoks on moodustatud tavakooli juures eriklassid. Tuge pakuvad neile Rajaleidjate keskused ja riigi peetavad hariduslike erivajadustega õpilaste koolid. Vaid 15 protsenti kõigist erivajadustega õpilastest õpib erikoolis.
Kaasav haridus ei ole Eestile ainuomane, vaid see on saanud üle maailma üha enam hariduskorralduse aluspõhimõtteks. Meil on see selgesõnaliselt kinnitatud seadusesse aastast 2010.
Kommenteerib haridus- ja teadusministeeriumi koolivõrgu osakonna koordinaator Jürgen Rakaselg.
Mõned abivajaduse ilmingud võivad olla kõrvalseisjatele tõepoolest hirmutavad või ehmatavad ning seetõttu vajavad need olukorrad pidevalt selgitust koos juhisega, mida teha siis, kui keegi õpilastest tajub ohtu. Hariduslike erivajaduste ampluaa on mitmekesine, kuid teatavad seaduspärasused on kindlasti tuvastatavad ning koolis juba mõnda aega õppinute eripäraga ollakse tavaliselt ka harjunud. Kindlasti pole infojagamist kunagi liiga palju, eriti kui teavitada tuleb lapsi, kes võivad tavapärasest erinevat käitumist tõlgendada ohuna. Samuti tuleb tõsta lapsevanemate teadlikkust selle kohta, et kool tagab kõikidele lastele nende eripärast tuleneva õppimisvõimaluse kodulähedases koolis.
Koduõpe on erandlik lahendus
Koduõpe oli ilmselt selles olukorras, kus müra ja hirmud tegelikust olukorrast kordades suuremaks kasvasid ja hoiak ühe lapse suhtes kriitiliseks muutus, kaalumisväärne lahendus. Kui püüda ennast sama lapse rolli panna, siis kooli tulemise soov või püüe enda jaoks keerulistes suhtlemisolukordades ootuspäraselt käituda, ei saa sellises situatsioonis paraneda. Koduõpe ei ole kindlasti hea meede pikemaajaliselt hariduslike erivajadustega toimetulekuks. Õppida eristatult, kas siis üksinda või kodus või kusagil kaugemal eakaaslastest, on erandlik ja peab jääma erandlikuks. Seetõttu on sellised meetmed alati tähtajalised ning neid kasutatakse täpselt nii kaua, kui õppimine saab taas toimuda tavapärasemas vormis.