Kalamehe kadumiseni Saaremaal võisid viia mõrda sattunud hülged

Helen Mihelson
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hallhüljes.
Hallhüljes. Foto: Toomas Huik

Ehkki Eestis tohib juba teist aastat hallhülgeid küttida, on väga vähe tulemusi ette näidata. 

Möödunud nädalal jäi Saaremaal Vätta poolsaare lähedal kadunuks merele kalastama läinud 61-aastane mees. Merelt leiti kummuli läinud Kasse paat, rannast kadunud mehe müts ja saapad.

Kui algselt arvati, et õnnetuse võis põhjustada lainetus, mis võrkude kontrollimise ajal paadi ümber lükkas, on kohalikel juhtunu kohta oma versioon.

Näiteks teadis Saaremaa Pihtla vallavanem Jüri Saar rääkida, et paadi võis uppi ajada hoopis asjaolu, et kalamehel olla mõrda jäänud kolm hüljest. Arvestades, kui palju kõigest üks hüljes kaalub, võiski selle mõrra väljatõmbamine mereõnnetuseni viia.

Ka politseist kinnitati Postimehele, et mõrras oli tõepoolest kolm hüljest. «Võib arvata, et mõrra paati tõmbamisel kallutas see oma raskusega paadi serva liiga madalale ning õnnetus juhtuski. Täna seda versiooni siiski kinnitada ei saa ning õnnetuse täpsetest põhjustest on veel vara rääkida,» ütles Kuressaare politseijaoskonna juhtivpiirivalvur Tanel Nuut.

Politsei kinnitusel tegelevad nad mehe otsimisega jätkuvalt, ka tegelevad mehe otsingutega omaksed ja vabatahtlikud. Eile oli otsingutegevustesse taas kaasatud ka kopter. «Otsinguala on laiendanud ning lisaks sündmuskohale kontrollitakse lähikonna laide ja saari,» märkis Nuut.

Kui eelkirjeldatu on kindlasti harukordne juhtum, siis kaluritele on palju pahandust tekitanud hallhülgeid aastaid tuska teinud. Kalurid kurdavad, et hülged on kalapüügi sisuliselt võimatuks muutnud – küll sööb ta saagi eest ära või kui saaki pole, lõhub võrgud ära.

Söövad kalu, lõhuvad võrke

Näiteks loobus varem kutselise kaluri ametit pidanud Meelis Saluneem ametist just hüljeste tekitatud kahju tõttu. Hüljeste peale ta siiski vimma ei kanna. «Ei, olen vihane nende peale, kes on lasknud sellisel olukorral tekkida,» kinnitas ta, lisades, et kümned kalurid on hüljeste tõttu kalapüügist loobunud, sest see ei tasu enam ära. «Hüljeste vahelt kala ei püüa!» rääkis ta kuu aega tagasi Maa Elule.

«Jah, kalurid on hüljeste pärast väga mures,» ütles ka Pihtla vallavanem, kes kuulub muuseas ka MTÜ Saarte Kalandus juhatusse. Ta nentis samuti, et hüljeste ja kalurite saagibaas langeb suuresti kokku, kuid see pole ainus mure.

«Kui esimene probleem on kõhutäiteküsimus, siis omaette küsimus on püüniste lõhkumine. Püünised on ikka päris kallid,» rääkis Saar Postimehele.

Ka numbrid räägivad selgelt, et hallhülgeid on üha rohkem. Kui umbes sada aastat tagasi oli Läänemeres hallhülge populatsioon 100 000 ringis, siis küttimise tõttu oli 1970. aastate lõpuks liigi arvukus siinmail kahanenud 4000 isendini. Seejärel nende küttimine keelustati ja juba 2007. aastal loendati Läänemeres karvavahetusaegse loenduse käigus 22 000 isendit.

Kuna arvukus kasvas jõudsalt, on möödunust aastast alates ka Eestis küttimine taas lubatud, kuid seda väga vähesel määral. Just see – hüljeste tekitatud kahju kalandusele – sai üheks kaalukeeleks, miks küttimist jälle lubada.

Hallhülge jahihooaeg sai tänavu alguse aprilli keskel ning keskkonnamet teatas toona, et aasta lõpuni võib küttida 42 hüljest. Aasta varem oli see number pisut suurem, 53. Võrdluseks, samal aastal loendati Eestis kokku üle 5000 looma. Sealjuures on hülgejahikvoot jagatud kolme piirkonna vahel: Liivi lahes 30, saarte põhja- ja läänerannikul kuus ning Soome lahes kuus looma.

Jahti ei peeta, sest pole kogemust

Ehkki ühelt poolt näib hüljestele jahipidamise lubamine kalameestele rõõmuudisena, ei ole Saare hinnangul kõik nii mustvalge. Küttimine on lubatud, kuid traditsioonid on vahepeal muutunud ning seda ei tehta loast hoolimata.

Näiteks ei kütitud tema teada mullu Saaremaal mitte ühtegi hüljest. Keskkonnaametist öeldi Postimehele, et tänavu lubatud 42 hülgest on kütitud kokku vaid seitse. 

Saarega nõustub ka Eesti Jahimeeste Seltsi üks juhtidest Andres Lillemäe. «Meil puudub hülgejahiks kogemus,» on ta konkreetne. Lillemäe tõi välja, et kuna hülgejaht on niivõrd värske asi, käiakse selle kohta teadmisi kogumas Soomes, ka on põhjanaabrite jahimehed käinud seda siin õpetamas.

Samuti on Lillemäe kindel, et kui riik lubab hüljestele jahti pidada vaid paaris piirkonnas, siis suurem osa hülgeid on tegelt hoopis mujal - just seal, kus on keelatud. «See on riigi otsustada,» ütles Lillemäe, «kuid ma tean konkreetselt, et seal, kus on kaardil punane ala (hülgejaht keelatud - toim.), on hülgeid tunduvalt rohkem.»

Pihtla vallavanem pakub välja teisegi põhjuse, miks on huvi hülgeküttimise vastu leige: kui vanasti oli hülgeproduktile palju kasutust, näiteks võõbati hülgerasvaga majaseinu, siis nüüd on asjalood teisiti. «Mulle tundub, et enam ei teata, mida selle maha lastud hülgega edasi teha,» rääkis Saar. «Ahel on vahepeal ära lõhutud ning selle taastamine on ilmselt päris keeruline.»

Jahimeeste esindaja on taas kord igati nõus. «Igasugune kogemus - kuidas hülgenahka võtta, rasva ja liha kasutada - on täiesti null. Praegu otsitakse tikutulega taga neid vanu inimesi, kes mäletavad ja teavad, kuidas kütitud hüljestega ümber käia,» rääkis Lillemäe.

Hülgekahjud korvatakse

Keskkonnaametis ei nähta põhjust kalameeste mure vähendamiseks hülgejahi kvooti suurendada. «Küttimismahtu ei ole mõtet suurendada, kuna reaalselt ei suudeta etteantudki küttimismahtu täita,» kommenteerisid keskkonnaameti jahindus- ja vee-elustiku büroo juhataja Aimar Rakko ning looduskaitse osakonna nõuniku Roland Müür.

Nad juhtisid tähelepanu, et 2015. aastal lubati küttida 54 hüljest, ent reaalselt kütiti vaid 10 isendit. «Isegi, kui küttimishuvi oleks praegusest oluliselt suurem ja me suurendaks küttimislimiiti suurusjärgu võrra, ei tooks see kaasa hülge arvukuse olulist langust,» sõnasid keskkonnaameti spetsialistid.

Ka pole keskkonnaameti hinnangul hallhülge arvukus midagi erakordset – see on ligilähedaselt võrdne möödunud sajandi 30ndate keskpaiga hüljeste arvukusega ning kuni poole väiksem 1916. aasta arvukusest. 

Mis puudutab hülgekahjusid, siis ameti kinnitusel kompenseerib riik need. Kahju hüvitamiseks tuleb pärast kahjustuse avastamist viivitamatult teavitada sellest keskkonnaametit.

«Hall- ja viigerhülge poolt kalapüüniste kahjustuste vältimiseks on võimalik rakendada erinevaid ennetusmeetmeid, näiteks vahetada kalapüüniste püügikohta peale kahjustuse ilmnemist, kasutada hülgekindlaid kalapüüniseid või hülgepeleteid, nii elektroonilisi kui helilisi,» soovitasid eksperdid.

HALLHÜLJES 

Hallhüljes on Läänemere suurim imetaja, kelle täiskasvanud isendid võivad kaaluda üle 200 kilogrammi ning olla üle 2,5 meetri pikad. Loomaaedades on hallhülged elanud kuni 45 aastat, kuid arvatakse, et looduses on eluiga mõneti lühem – 35 aasta ringis. 

Hallhülge arvukus on Eestis viimastel aastatel kasvanud kiirusega 6-8 protsenti aastas. Näiteks 2014. aastal loendati Eestis ligikaudu 5300 looma.

Hüljes toitub peamiselt kaladest (tursk, lest, lõhilased, heeringlased), süües neid teinekord ka kalameeste võrkudest. Osa hallhülgeid armastavad jahti pidada just mõrdade suu juures, kus veel kogenematud noorloomad võivad langeda kaaspüügi ohvriks. Suurim kaaspüük Eestis on Pärnumaal, kus kalarohkus on ligi meelitanud hülgeid.

Allikas: keskkonnamet

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles