Euroopa Inimõiguste Kohus mõistis Eesti riigilt politsei peksu ohvrile 10 000 eurot hüvitist

Aleksandr Mihhailov 2009. aastal Narvas Kreenholmi tänaval, kus politsei teda peksis. Foto: Ilja Smirnov

Euroopa Inimõiguste Kohus mõistis töötule Narva elanikule Aleksandr Mihhailovile politseivägivalla ohvriks langemise eest hüvitiseks 10 000 eurot.

Lisaks peab Eesti riik hüvitama mehele 4500 euro ulatuses õigusabikulusid, kirjutab venekeelne Postimees.

Mihhailov sai hüvitist 29. aprillil 2009 Narvas Kreenholmi tänaval aset leidnud vahejuhtumi tõttu. Mees ostis kella 18 paiku poest õlut ja astus koos oma kaaslastega tänavale. Mihhailov oli juba eelnevalt alkoholi tarvitanud ja ta oli kerges joobes.

Samal ajal jõudis sündmuskohale politseipatrull, kelle oli kutsunud kohale inimene, kellele ei meeldinud poe juures lärmanud inimesed.

Järgnenud sündmusteahelas väänasid politseinikud Mihhailovi tänavale pikali ja peksid teda. Vahejuhtumil oli palju pealtnägijaid, muu hulgas nägid mehe peksmist pealt ka lapsed.

Aleksandr kaotas teadvuse. Mehe enda sõnul olid viimane asi, mida ta kuulis, politseiniku sõnad: «Praegu sööd sa siin liiva, aga meie juures viime su peldikusse».

Kui Mihhailov taas teadvusele tuli, oli ta Narva politseijaoskonna ülekuulamisruumis. Ta rääkis hiljem, et ka ülekuulamisruumis pandi talle peale käerauad ja politseinikud peksid teda regulaarselt, pannes enne peksu kätte kindad. Öösel hakkas tal väga halb ja talle kutsuti kiirabi. Kui arstid mehe seisukorda nägid, ei lubanud nad teda jaoskonna arestikambris hoida ning toimetasid haiglasse.

Politsei vormistas Mihhailovile protokolli avaliku korra raske rikkumise eest ja määras talle 1500 krooni trahvi, mille kohus hiljem tühistas.

Mihhailov esitas vabanemisele järgnenud päeval Viru ringkonnaprokuratuurile avalduse politseivägivalla kohta, kuid tema avaldust ei võetud vastu, kuna mees oli purjus. Tal õnnestus avaldus esitada alles 5. mail 2009.

Mihhailov tundis isikutuvastuse käigus ära mõlemad teda peksnud politseinikud. Pärast prokuratuurile avalduse esitamist lahkus üks politseinikest töölt, teine töötab siiamaani Ida prefektuuris. Kuna politseinikke ei ole kohtus südi mõistetud, siis ei ole võimalik nende nimesid avalikustada.

Politseiuurija lõpetas 20. jaanuaril 2010 kriminaalmenetluse, põhjendades seda tõendite puudumisega. Uurina Jelena Všivtseva märkis, et ei ole võimalik tõendada, kas mees sai oma vigastused politseijaoskonnas või hoopis kuskil mujal. Mihhailovi advokaat Aleksandr Gamazin esitas menetluse lõpetamise peale kaebuse riigiprokuratuurile, kes ei soostunud uurimist jätkama.

Advokaat nõudis uurimise jätkamist- Pärast seda, kui ka Tartu ringkonnakohus mehe kaevust ei rahuldanud, esitas kaitsja 30 aprillil 2010 kaebuse Euroopa Inimõiguste Kohtule (EIK).

EIK leidis oma otsuses, et riik oleks pidanud välja selgitama, kuidas sai kaebaja oma vigastused, kuid ei teinud seda. Kohtu hinnangul ei tegelenud riik vajalike tõendite kogumisega. Uurimise käigus küll vaadati kuu aega hiljem üle arstitõendid, kuid vigastused oleks pidanud üle vaatama ja nende päritolu selgeks tegema nii kiiresti kui võimalik. EIK tõdes, et kuu aega hiljem ainult arstitõendi põhjal on väga keeruline vigastuste päritolu välja selgitada.

Euroopa Inimõiguste Kohus seadis kahtlus alla ka uurimise erapooletuse, kuna seda viis läbi Ida prefektuur ja kaebus oli esitatud samuti Ida prefektuuri töötajate vastu. Kohtu hinnangul ei näidanud ka prokuratuur juhtunu uurimisel üles hoolsust ja kaebuse menetlemine lõpetati formaalsetel põhjustel.

Aleksandr Mihhailov ise praegu ajakirjandusega ei suhtle. Teadaolevalt on ta asotsiaalsete eluviisidega. Mees on kriminaalkorras karistatud ja ta kandis 1990. aastatel seitsmeaastast vanglakaristust.