Õiguskantsler Indrek Teder leiab, et Rene Toomse kui riigisaladuse lekitamises kahtlustatava isiku nime avalikustamine kaitsepolitseiameti 2008. aasta aastaraamatus ei olnud õiguspärane, kuna see ei olnud vajalik kapo ülesannete täitmiseks.
Õiguskantsler: kapo ei tohtinuks kahtlustatava luureohvitseri nime avaldada
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Samuti on Indrek Teder seisukohal, et riigiprokuratuur ei kaalunud kapole kahtlustatava nime avaldamiseks loa andmisel kõiki seaduses toodud asjaolusid. Tema hinnangul on küsitav, kas Rene Toomse kriminaalasja kohtueelse uurimise andmete avalikustamiseks oli olemas seaduses nõutud avalik huvi.
Indrek Teder saatis täna vastavasisulise märgukirja riigi peaprokurörile ja kaitsepolitseiameti peadirektorile ning vastuse riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjonile.
Kaitsepolitseiamet avalikustas oma 2008. a aastaraamatus riigisaladuse lekitamises kahtlustatava Afganistani sõjaväemissiooni üksuseülemana teeninud kaitseväelase Rene Toomse nime koos kahtlustuse sisuga. Aastaraamatu ilmumise ajaks 2009. aasta aprillis oli prokurör süüdistusakti koostanud ja kohtule esitanud. Aastaraamatu kaudu ilmus seoses selle kriminaalasjaga meediasse ka Rene Toomse nimi, ehkki varem oli selle kriminaalasja kajastamine toimunud meedias ilma tema isikuandmeteta.
Harju Maakohus lõpetas 17.09.2010 määrusega kriminaalasja menetluse avaliku menetlushuvi puudumise tõttu, süüdimõistvat kohtuotsust langetamata.
Õiguskantsler algatas juhtunu kohta menetluse, sest riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon palus tema seisukohta, kas ja kuidas on Rene Toomse nime väidetavalt avalikes huvides avalikustamine kooskõlas süütuse presumptsiooni ning isiku au ja hea nime austamise põhimõttega.
Oli vaid suuline luba
Riigiprokuratuuri ja kaitsepolitseiameti kinnitusel oli Toomse kriminaalasja kohtueelse uurimise andmete avaldamiseks olemas riigiprokuratuuri suuline luba. Kuigi seadus ei nõua kirjalikku luba, soovitab õiguskantsler riigiprokuratuuril edaspidi kaaluda loa andmist kirjalikult juhtudel, kui andmete avaldamine hõlmab kahtlustatava või süüdistatava nime (esmakordset) teatavakstegemist. Suulise loa andmisel on tagantjärele äärmiselt keeruline, kui mitte võimatu tõendada, kas kaalumine toimus õiguspäraselt.
Avalik huvi polnud piisav
Nii kaitsepolitseiamet kui ka riigiprokuratuur tõid selle kriminaalasja andmete avalikustamise ühe olulisema põhjusena välja avalikkuse huvi. Indrek Teder on seisukohal, et õigusmõistet «avalik huvi» ei tohi sisustada abstraktselt, vaid üksnes lähtudes konkreetse kahtlustatava või süüdistatava isiku ja teo toimepanemise asjaoludest. Riigiprokuratuuri ja kapo selgitused avalikkuse kõrgendatud huvi kohta selle kriminaalasja osas ei ole õiguskantsleri hinnangul piisavad.
Õiguskantsler on seisukohal, et luureülesandeid täitva kaitseväelase nime avalikustamisel oleks tema julgeolekut ja potentsiaalset edasist samas valdkonnas töötamise perspektiivi silmas pidades tulnud põhjalikumalt kaaluda.
Õiguskantsleri hinnangul erineb see juhtum korruptsioonikuritegude menetlusest, kus reeglina ilmneb omakasu motiiv ning kus teos kahtlustatava või süüdistatava ametniku nimi ja ametikoht on avalik juurdepääsupiiranguta teave. Samuti erineb see juhtum kõrgel poliitilisel ametikohal oleva isiku kuriteost, nagu näiteks endise kaitseministri riigisaladust sisaldavate dokumentide kaotamisega seonduv kriminaalasi.
Põhimõtteliselt on kaitsepolitseil õigus oma tegevust kajastades avalikustada aastaraamatus ka isikuandmeid, kuid sealjuures peab arvestama isikuandmete kaitse seaduse nõuetega, näiteks eesmärgipärasuse põhimõttega. Õiguskantsler leiab, et aastaraamatus kaitsepolitseiameti töö kajastamine ning ennetav tegevus riigi julgeoleku tagamisel ei põhjenda Rene Toomse juhtumi asjaolusid silmas pidades piisavalt vajadust avaldada aastaraamatus kohtueelse menetluse staadiumis kahtlustatava nime.
Eeldades, et laiemale avalikkusele ei ole üldjuhul teada, milline missioonil viibiv kaitseväelane millist ülesannet täidab, oleks õiguskantsleri hinnangul kaitsepolitsei aastaraamatus piisanud nt viitest sõjaväemissiooni ESTHUMINT–2 üksuse ülemale ilma nime välja toomata.