Mullu kasvas toimetulekutoetuse saajate arv Tallinnas suisa plahvatuslikult, neid lisandus tuhandete kaupa. See aga tähendab, et sotsiaaltöötajad ei jõua enam kõikide abipalujate tausta kontrollida – ja petistel on kuldne põli, kirjutab Anneli Ammas.
Kiirustav proua pahandab: «Kas kiiremini ei saa?!» Toimetulekutoetuse saamiseks vajalike dokumentide esitamisega näikse tõesti rutt olevat. «Meil läheb pooleteise tunni pärast lennuk Hispaaniasse!»
Sotsiaaltöötaja tõstab pilgu, vaatab kiirustajale otsa ja palub täpsustada: «Kui teil on toimetulekuga raskusi, kuidas te siis kallile lõunamaareisile saate lennata?!»
Ehkki proua nii lihtsalt alla ei anna, tõmmatakse tema nimi toetusesaajate nimekirjast siiski maha.
Seda lugu teavad Lasnamäe sotsiaalosakonnas kõik. Enamasti petturid end nii lihtsalt sisse ei räägi ning panevad sotsiaalosakonda tulles ka kehvemad rõivad selga. Kallid kasukad hoitakse käikudeks Stockmanni. Seal muidugi sotsiaaltöötajat keegi ära ei tunne.
«Kas Liidat täna pole?» küsib klient väikse juuksuriäris. «Ta läks täna börsile (loe: töötukassasse), aga homme on jälle tööl,» vastab teine juuksur. Sellest kogemata pealt kuuldud vestlusest on samuti Lasnamäe linnaosa sotsiaaltöötajate seas legend saanud.
Nädal tagasi teatas Raepress, et toimetulekutoetuse saajate hulk kasvas eelmisel aastal plahvatuslikult – ainuüksi Lasnamäel 2500 inimeselt 7100-le. Sotsiaaltöötajaile tähendavad need arvud meeletut töökoormuse kasvu ning kahetsust, et nende tuhandete inimeste tegelikku majandusseisu ja võimalikke pettusi ei suuda nad enam üldse kontrollida.
Sotsiaaltöötajal on õigus küsida toetusetaotleja pangakonto väljavõtet, aga kes see nii rumal on, et pangakonto kaudu tegelikke sissetulekuid paista laseb! Kinnisvararegistrist võib teada saada, kui palju on hädalisel maju ja maid, aga needki oskab nutikas kellegi teise nimele kirjutada.
Äriregistrist saab näha, kas toetusetaotlejal on oma firma – aga kuidas tõestada, et omanik selle tegevusest ka raha on saanud, kui ta ise ütleb, et ei ole saanud, ning isiklikele arvetele pole midagi liikunud?!
Väga kahtlased lood võetakse siiski luubi alla ning erilistele nahaalidele toetust ei maksta. Aga mida aeg edasi, seda jultunumaks petturid muutuvad – sotsiaalosakonda tullakse, võimalike toetuste nimekiri käes, ja näpuga järge ajades taotletakse kõike.
«Olen üksikema – millised on mu toetused?» ei ole mõni viitsinud isegi eeltööd teha ning sotsiaaltöötajad selgitavad kannatlikult kõike, ise mõttes ohates: kust ja miks tulevad inimesed, kes arvavadki, et riik ja linn ehk maksumaksjad peavad neile ainult andma, kuid nemad ise ei pea sõrmegi liigutama.
Veelgi enam: emapalk ja toetuste suur hulk on ilmselt ahvatlenud nii mõnegi oma lastest äriprojekti tegema. Sotsiaaltöötajad ohkavad taas: neist lastest võivad vanemate eeskujul kasvada uued hädalise-mentaliteediga inimesed.
Vahel teevad sotsiaaltöötajad kodukülastusi – nende juurde, kelle pärast ollaksegi mures ja kes vajavad elutuge, aga ka nende juurde, kelle aususes kaheldakse. Esimesed rõõmustavad külaliste üle ja on tänulikud muretsemise eest.
Teised – neid pole lihtsalt kunagi kodus või ei lase nad võõrast sisse. Sotsiaaltöötaja liidab kaks pluss kaks ning oskab järeldada, et tühi korter päeval võib tähendada, et töötu pererahvas on tegelikult tööl. Aga tõestada seda nii lihtsalt ei saa.
Need lood panid Postimehe uurima, kui palju toetusi võiks kolme lapsega üksikema osavalt trikitades aastas toetustega «teenida». Niisugust perekonda pole tegelikult muidugi olemas.
Kindlasti ei ole võimalik toetustest rikkaks saada, aga korterikulud saavad makstud ja muude toetuste abil võib kokku saada umbes sama palju kui pere, kes teenib napilt keskmist palka, maksab korterilaenu ja kommunaalmakseid ning näpistab lastele trenniraha.
Arvutusega tutvunud Tallinna sotsiaalametnike sõnul on selline skeem põhimõtteliselt võimalik. Nimelt on toetuse taotlemise kord sätestatud seadusega ja linn ise mingeid lisanõudeid kehtestada ei saa. Küll aga kontrollitakse kõiki taotlejaid võimalikult hoolikalt.
KOMMENTAAR
Hanno Pevkur
sotsiaalminister
Teha saab igasuguseid arvutusi, aga arvestada tuleb teatud põhimõtteid. Olulisim nendest on, et riik annab kohalikule omavalitsusele riigieelarvest toimetulekutoetuse raha, et aidata neid, kes ka tegelikult abi vajavad. Kohalik omavalitsus saab lisaks maksta täiendavaid toetusi ning pakkuda vajalikke teenuseid.
Rahvusvahelistes debattides on juttu olnud, et suurte toetuste maksmine võib kaasa tuua inimese sattumise nn vaesuslõksu – inimene eelistab abiraha palgale. Seda ei saa välistada ka Eestis.
Ei saa välistada võimalust, et toetused annavad võimaluse skeemitamiseks, aga siinkohal peab arvestama, et riigi toetuste n-ö mittesihipärane taotlemine või andmine vähendab tegelike abivajajate võimalusi.
Selliseid pettusi täiesti vältida ei õnnestu ka kõige parema tahtmise ja kontrolli korral.