/nginx/o/2013/06/13/1827736t1hca5d.jpg)
Setodest tehtud fotoseeriaga National Geographicusse pääsenud prantsuse fotograaf Jérémie Jung ütles intervjuus Postimehele, et mida rohkem ta Eesti kaguosas inimeste keskel elas, seda selgemaks sai, kuidas setod on alati kahe erineva pooluse vahel elanud.
Maailmakuulus National Geographic avaldas möödunud nädalal Jérémie Jungi fotod Eestis elavatest setodest. Needsamad fotod tegi prantslane tegelikult juba 2014. ja 2015. aastal. Kui küsida temalt, mitu korda on ta Eestis käinud, jääb fotograaf hätta.
«Ma ei ole kokku lugenud. Esimest korda sattusin ma Eestisse viis aastat tagasi ühe ülesandega seoses ja pärast seda olen ma korduvalt tagasi tulnud. Nüüd on mul Eestis ka sõbrad,» rääkis fotograaf Postimehele.
Huvi piiriala ja ennekõike setode vastu tekkis mehel 2013. aastal, kui ta kuulis esimest korda, et Eesti-Vene piirileping on endiselt ratifitseerimata. «Ühe oma eestlasest sõbraga vesteldes kuulsin ka seda, et Eesti ei ole pärast iseseisvumise taastamist kogu oma territooriumi täielikult taastanud. Just see suunaski mu tähelepanu Kagu-Eesti piirialale,» meenutas Jung.
Kui fotograaf asja rohkem uurima hakkas, avastas ta, et piirijoon jagab Setomaa kaheks. Sealt edasi hakkas ta juba setodega suhtlema ning huvi kasvas veelgi. «Kogu see uus kuningriik, nende etno-futuristlik mõtlemine, tugevad juured ja see, kuidas nad leiavad end kahe kultuuri vahelt ning loovad ühe väga erilise uue kultuuri,» loetles ta setode omadusi, mis teda koheselt võlusid.
Setosid pildistades teadis Jung, et ta ei taha liigselt sekkuda. Fotograaf ise ütleb, et ta kasutabki fotograafias aeglast lähenemist, lootuses, et ehk see aitab paremini sisse elada. «Minu jaoks on oluline mõista neid inimesi, keda ma pildistan. Ma ei taha kiirustada,» ütles ta.
Ühel Jungi tehtud fotol (mis on ka Postimehe artikli avapilt) on Liisi, noor tütarlaps 2015. aastal enda vanavanemate koduaias. Ta kannab traditsioonilist Seto kleiti, mille tikandid on ta ise teinud. Seda õpetas Liisile tema vanaema. Ta kannab seda kleiti vaid erilistel puhkudel, nagu on näiteks Kuningriigipäev.
«Kui ma kohtasin Liisit tema vanavanemate kodus Obinitsas, ei uskunud ma, et saaksin külmal talvepäeval teda selles kleidis pildistada. Kuid ta soovis seda ise teha ja minu meelest on see üks parimaid pilte, mida ma Setomaal tegin,» leidis fotograaf.
Jungi sõnul võeti ta Setomaal hästi vastu ning ta tundis end sealsete inimeste keskel väga koduselt. Ta loodab, et sama hästi tundsid end ka inimesed, keda ta Setomaal kohtas. «Väga raske on leida tasakaalu selle vahel, mida ma tahaksin pildistada ja mida ma tunnen, et mul on õigus pildistada. Inimesed ju lasevad mind enda maailma. Muidugi olin ma väga huvitatud nende rahvatraditsioonist, kuid nende igapäevaelu ja –tegemised olid ka tõeliselt huvitatud. Seto kultuur ei tähenda ainult traditsioonilisi rahvariideid,» rääkis fotograaf.
Fotograafi sõnul muudab setode kultuuri eriliseks see, et nad on alati mingisuguse piiri peal. Ta loetles: tõeline muinaslugu-reaalsed geopoliitilised mured, elu-surm, õigeusk-iidsed uskumused, Venemaa-Euroopa Liit ja NATO, minevik-olevik.
Kusjuures, Jungi tehtud pilte setodest sai Eesti Rahva Muuseumi näitusemajas näha aasta aega tagasi. Mõni aeg hiljem olid need üleval ka näitusel Pariisis. «Mul oli äärmiselt hea meel, et sain võimaluse näidata oma tööd Eestis ja näha, kuidas inimesed sellele reageerisid,» ütles ta.
Selleks, et ta üldse setosid pildistada saaks, sai ta rahalisi toetusi, mille eelduseks oligi see, et tööd saab näha ka avalikul väljapanekul. Kuid toetuste kaudu saadud rahast üksi ei piisanud ning ta pidi otsima veel võimalusi, et fotoseeria tehtud saaks ja see ka võimalikult paljude inimesteni jõuaks.
Suve lõpus kohtus ta ühel rahvusvahelisel festivalil National Geographicu fototoimetajaga, kellele väga meeldisid setode lugu ja Jungi tehtud fotod. «Ta palus, et ma saadaksin talle veel fotosid. Seda ma tegin ja nii mu fotod National Geographicusse jõudsidki,» meenutas fotograaf. «Muidugi olen ma väga õnnelik, et nad mu fotod avaldasid. Ma arvan, et see on parim auditoorium, kuhu sedalaadi lugu jõuda võiks,» lisas ta.
Kas Jung plaanib tulevikus veel Eesti inimesi pildistada? «Ma usun, et on palju muidki asju, mida ma tahaks Eestis pildistada. Kuid kuna ma pole veel alustanud, siis ma parema meelega veel ei räägiks.»
Vaata Jungi maalilisi pilte muinasjutulisest kuningriigist, mis seisab silmitsi päriseluliste probleemidega.