Riigikogu Reformierakonna fraktsiooni liige Eerik-Niiles Kross kavatseb esitada tuleva aasta riigieelarvesse muudatusettepaneku, et riigikogu liikmed saaksid endale isikliku assistendi. Riigikogu fraktsioonide esindajates see ettepanek suurt vaimustust ei tekita, kuid arutelukohti siiski leidub.
Kross ütles neljapäeval ERR-ile, et tal on ettepaneku esitamiseks olemas paarikümne saadiku allkirjad mitmest fraktsioonist ning sisuks on suurendada riigikogu kantselei eelarvetööjõukulude rida kolme miljoni euro võrra.
«Suuremal osal maailma parlamentidest on saadikutel assistendid,» rääkis Kross. Ta ütles, et ei pea silmas «kohvikallajaid», vaid õigusloome ja sisulise töö ametnikke. Kross möönis, et riskib ajakirjanduse ja avalikkuse pahameelega, kuid riigikogu töö tõhusust suurendaks saadiku abi märgatavalt.
2007. aasta suvel jõudis riigikogu liikme staatuse seadusesse punkt, mis lubanuks alates riigikogu järgmisest koosseisust igal saadikul võtta endale abi, kel on õigus saada kuni 35 protsenti saadiku palgast. Majanduskriisi ajal, vahetult enne seda, kui kogu riigieelarvet jõuliselt kärpima hakati, abide võimalus siiski kaotati.
Abide palkamine tekitas toona suurt arutelu. Opositsioon leidis, et kuna Eesti on üks väheseid maailma riike, kus parlamendisaadikutel pole isiklikku assistenti, siis on sellise ametikoha loomine vajalik, kuid võimuliit nimetas ideed raiskamiseks. 2012. aastal vastas Postimehe päevaküsimusele «Kas riigikogu liikmetel võiks olla isiklik assistent?» lõviosa lugejaist – 93,9 protsenti – eitavalt.
Abide palkamise küsimus on aeg-ajalt ikka tõstatunud. Riigikogu fraktsioonide juhid ja liikmed ütlevad täna, et tegu on märksa suurema teemaga kui pelgalt assistendi palkamine ja see nõuaks suuri ümberkorraldusi kogu parlamendi töös.
Iseenesest mina ei tunne erilist puudust assistendi järele. Ma ei arva, et see on maailma kõige aktuaalsem teema momendil. Samas ma ei mõista ka hukka Eerik-Niilest, kellel see soov on. Las ta soovib, aga mina tema arvamust ei jaga. Olen jõudnud järeldusele, et minul selle koha pealt ei põle, ma saan hakkama.
See on selline suur küsimus. Iseenesest võiks assistent olla, aga sellisel juhul peaks ka riigikogu selle arvelt väiksem olema. Ütleme niimoodi, et pigem võiks olla fraktsioonidel tugevam toetus nõunike poole pealt. Eriti opositsioonifraktsioonidel on tugevamat tuge vaja, sest koalitsioonifraktsioone aitavad väga palju koalitsiooniministeeriumid. Et igal riigikogu liikmel peaks oma assistent olema, see vajab arutelu. Eks see teema tuleb aeg-ajalt ikka üles ja otseselt maha ma seda ei laida, aga küsimus on rahas.
/nginx/o/2016/10/19/5974367t1h04a3.jpg)
Ma hetkel ei näe vajadust selle teemaga kuidagi tõsisemalt tegeleda. Ma arvan, et see eeldaks kogu parlamendi töö ümberkorraldamist, aga tänases kontekstis konkreetselt ma seda vajadust ei näe. Kindlasti ma ei ütle, et assistenti pole üldse vaja, aga ma arvan, et parlamendi töö ümberkorraldamisel on olulisemaid küsimusi kui konkreetselt see assistendi teema. Mulle meeldiks, et me arutaks palju enam selle üle, kuidas parlamentaarset debatti elavdada ja parlamendi tööd selliselt korraldada, et debatt ühiskonnas ka laiemalt kõlaks. Esmaspäevastest kõnetundidest ja kolmapäevastest järelpärimistest jääb liiga väheseks. Me kõik peaksime parlamendis mõtlema rohkem sellele, kuidas arutelusid elavamaks ja sisulisemaks muuta ning need on vähemalt minu jaoks olulisemad küsimused kui see assistendi teema.
/nginx/o/2016/09/09/5811935t1h9fa8.jpg)
See on julge mõte, mis ei ole loomulikult populaarne, kuna avalikkuse ootus on, et riigikogu liikmete ressurssi tuleks vähendada. Selles mõttes on see julge ettepanek ja seda võiks isegi kaaluda. Kuid tuleks täpsemalt lahti rääkida, mida Kross selle ettepanekuga mõtleb. Pigem oleks vaja tehnilist abi õigusloome koha pealt ehk juristi taustaga inimesi. Üle kahe kolmandiku eelnõudest tuleb ministeeriumidest, kus on suured õigusosakonnad. Kui me tahame, et parlament ise õigusloomega rohkem tegeleks, siis peaks võib-olla tõesti juriidilist kompetentsi tõstma. Lihtsalt assistente paberite hoidmiseks ei ole vaja. Ettepanekus oleks iva sees just õigusloome kvaliteedi tõstmise ja parlamendirolli tõstmise koha pealt ja sellisel juhul võiks isegi mõelda selle peale.
Sellisel juhul tuleks kogu süsteem täielikult ümber teha. Minu üldine seisukoht on, et riigikogu liige saab nii korralikku palka ja läbib nii korraliku sõela, et avalikkusel tekiks õigustatud küsimus, mille eest riigikogu liikmed siis palka saavad. Meile on jäetud iga reede vabaks päevaks, et saaksime tegeleda oma ringkonnas poliitilise tööga ja meile on jäetud iga neljas nädal vabaks. See on küll piisav aeg, et selle sisse mahutada ka näiteks keerulisemate eelnõude puremine. Kui sel teemal siiski arutleda, siis peaks assistent olema inimene, kes on võimeline ise seadusloome, seaduseelnõude lugemise ja parandusettepanekutega tegelema ning saaks seadustest aru. Siin on muidugi ka see külg, et parteilastel on igasugused peidetud töökohad. Et kui need inimesed, kes tegelikult ka teevad poliitikat, aga kes ei ole valitud riigikokku, saaks tuua parlamenti, siis see võiks tugevdada parlamenti ja vähendada ka n-ö toiduahela peitmist avalikkesse ametitesse. Kui selle lükke õnnestuks ära teha, siis tasuks seda mõtet kaaluda. Kuid ma kardan, et seda niimoodi teha on raske, sest lõpuks on ikka nii, et on need abid ja peidetud ametid jäävad. Aga põhimõtteliselt idee tuua inimesed igasugustest lisavalitsustest ja ministeeriumidest parlamenti tööle, see oleks samm õiges suunas.
Meie seisukoht on negatiivne ja seda väga selgetel põhjustel. Ma ei tea ka motiive, et kas Eerik-Niilesel jääb endal niisugusest teojõust puudu või on siin mõeldud laiemalt Reformierakonna senise toiduahela säilitamisele just sellisel moel. Küll on probleem selles, et parlament on nõrk. Parlamendi tugevdamine praegustes tingimustes ei saa aga assistentide palkamisest alata, sest tundes meie erakondade kombeid, muutuks see üsna valimatuks n-ö toiduahela mehitamiseks siia Toompeale, millel ei pruugi olla mingit head mõju töökvaliteedile. Kui probleem kusagil on, siis mina näen probleemi muidugi väikese erakonna juhi silmade läbi. Nimelt meil on poliitika teemasid sama palju kui suurematel erakondadel, aga tulenevalt erakonna väiksusest on meie nõunikkond 3-4 korda väiksem kui Reformierakonnal või Keskerakonnal. Ma kutsuksin kolleege ja teisi erakondi pigem mõtlema nende inimeste kvaliteedile, keda nad on suutnud Toompeale oma nimekirjades lähetada ja ootaks sealt enamat. Abide lisaks toomine, arvestades ka riigireformi eesmärki kulusid kokku hoida, on täiesti vale signaal.