Miks «sõjakas islam» on ohtlik müüt
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nii Al-Qaeda kui ka lääne parempoolsed kasutavad terroritegevuse kohta väljendit «džihadistlik». Kuid Gallupi Moslemiuuringute Keskuse tegevdirektor Dalia Mogahed viitab uurimusele, mis näitab, et selle toetus on poliitilise, mitte religioosse sisuga.
USA ja Euroopa parempoolsed gurud väidavad mõnigi kord, et terroristidest kõneldes on väär vältida religioosse keele kasutamist. Nad märgivad, et Al-Qaeda ja selle liitlaste liikmed ise nimetavad ennast «džihadistideks», mis tuleb araabia sõnast «džihaad» ja tähendab võitlust Jumala nimel.
Samad kommentaatorid on arvamusel, et poliitiline korrektsus vastase sildistamisel on kindlasti viimane asi, mille pärast lääne ühiskonnad pead vaevama peaksid. Õigupoolest võivat liigne tähelepanu sellele, kuidas vältida teiste solvamist, isegi nõrgestada ameeriklaste ja eurooplaste tahet purustada vastased, kes soovivad neile halba.
Ometi näitab meie keskuse tehtud uuring sootuks muud – sellest võib välja lugeda, et moslemite ja lääne pingete kirjeldamine usumõistetes võib tegelikult nõrgestada hoopis Ameerika ja Euroopa võimet võidelda usuloosungeid kasutavate äärmuslastega.
See Gallupi Abu Dhabi keskuse töö algust tähistav aruanne kannab pealkirja «Moslemite ja lääne suhete mõõtmine: uue alguse hindamine» (Measuring Muslim-West Relations: Assessing the «New Beginning») ning on kokkuvõte 55 riigis korraldatud enam kui 100 000 intervjuust. Tähtsaim tulemus on tõdemus, et need, kelle meelest peituvad konflikti taga eelkõige usulised erinevused, peavad palju tõenäolisemalt kokkupõrget vältimatuks.
Selle paremaks mõistmiseks tasub uurida Al-Qaedaga seotud vägivaldsete äärmuslaste sõnumit. Terrorirühmituse religioosne autentsus ning moslemite ja lääne konflikti vältimatus on Al-Qaeda narratiivi nurgakivid. Vägivaldsed äärmuslased lehvitavad usulippe oma liikumise legitimeerimiseks ja oma kõlbelise üleoleku kinnitamiseks. Niisiis, kui lääne ekspertide arvates on nood vägivallatsejad religioosselt motiveeritud, siis nad vaid toetavad omalt poolt terroristide ja usu seost.
Usklike valmisolek dialoogiks
Äärmuslaste narratiivi kohaselt on pinged vältimatud ja igasugune dialoog tulutu, mistõttu tulebki kasutada jõudu. Ja kui kokkupõrge on juba ainuke valik, siis, väidavad äärmuslased, peaksid inimesed juba enda ellujäämise huvides toetama jõude, kes võitlevad nende nimel. Lääne mõtte esindajad peaksid seepärast kummutama, mitte tugevdama vältimatu ususõja ideed.
Ometi võivad kommentaatorid neid väiteid pigem kinnitada, kui iseloomustavad terroriste usu ajendil toimivate isikutena või peavad pingeid eelkõige islami õpetuse ja lääne väärtuste erinevuse tagajärjeks. Gallupi analüütikud leidsid, et inimesed, kes usuvad, et islami ja lääne pinged tulenevad pigem usulistest erinevustest kui poliitilistest huvidest, pooldavad märksa tõenäolisemalt seisukohta, et need kaks on ette määratud kokku põrkama. See avaldus ühtmoodi nii moslemite kui ka läänlaste enamusega riikides. Samuti leidsid uurijad, et nii valdavalt moslemi kui ka valdavalt lääne ühiskondades peavad need, kes kõige tugevamalt seisavad vastu positiivsele suhtlemisele teineteisega, pingeid pigem religioosseks kui poliitiliseks. Või kui lihtsamalt öelda: mida enam nähakse konflikti taga religiooni, seda vältimatumaks seda konflikti peetakse, ning mida vältimatumaks seda peetakse, seda vähem ollakse valmis dialoogiks.
Uurimus näitas ka seda, et inimesed, kelle uskumust mööda saab konflikt alguse religioonist, ei pruugi ise tingimata kuigi religioossed olla. Vastupidi – usukommete järgimine moslemite seas on seotud suurema valmisolekuga dialoogiks. See kinnitab meie varasemat uuringut, mis näitas, et moslemid, kes taunisid kõige enam 11. septembri rünnakuid, põhjendasid oma arvamust kõlbeliste või usuliste põhjustega. Vähemus, kes pidas terrorirünnakuid n-ö kõlbeliselt õigustatuks, selgitas oma seisukohta enamasti poliitilise tagasitegemisega.
Religioon on endiselt üks mõjuvõimsamaid jõude enamikus moslemiühiskondades, kus tohutul hulgal inimesi näitab iga päev välja selle üüratut tähtsust. Nagu kõik rühmitused, kes soovivad värvata järgijaid ja koguda toetajaid, tunneb Al-Qaeda oma publikut ning püüab mõjutada nende tundlikke punkte. Vägivaldsete äärmuslaste kujutamine usufanaatikutena, mitte aga vägivaldsete poliitiliste aktivistidena tugevdab nii nende usaldusväärsust kui ka nende põhisõnumi mõju.
Euroopa juhid, kes toetavad kindlalt vajadust parandada suhteid moslemiühiskondadega, võivad saavutada suurema toetuse. Suur osa eurooplasi on seda meelt, et moslemi ja lääne ühiskonna konflikti saab vältida. Eurooplased ja araablased näevad samuti pingete taga kõige tõenäolisemalt just poliitilisi, mitte usulisi erinevusi. Et Euroopa avalik arvamus üldjuhul vastustab arusaama, et lääne ja moslemi ühiskond on mõistetud vägivaldselt kokku põrkama, suhtutakse siin ka vastuvõtlikumalt konstruktiivsesse dialoogi ja neisse poliitikutesse, kes seda pooldavad.
Lisaks strateegilisele eelisele, mida annab poliitiliste erinevuste rõhutamine äärmuslaste retoorika ja selle menu kahandamiseks, on see ka lihtsalt palju täpsem. Uuring, mis hõlmas 90 protsenti kogu maailma moslemielanikkonnast, näitab selgelt, et pinged tekivad rohkem poliitilistest arusaamadest kui usulistest erinevustest. Kõige ilmsemaks muutub see eri riikide avalikkuse arusaami kõrvutades. Egiptlased on sama altid suhtuma pooldavalt Saksamaasse ja selle valdavalt kristlikku elanikkonda kui valdavalt moslemitega asustatud Pakistani. Enamik jordaanlasi väidab, et neil on positiivne arvamus kristlastest, samal ajal kui nad suhtuvad negatiivselt USA juhtrolli.
Al-Qaeda kui kõlbluse sõdurid
Moslemite negatiivne suhtumine tuleneb peamiselt poliitilise ebaõigluse ja lääne ülbuse tajumisest. Siia võib arvata araablaste mure lääneriikide osalusel toimuvate konfliktide pärast, näiteks sõjad Afganistanis ja Iraagis, samuti endiselt püsiva Palestiina-Iisraeli konflikti pärast. Enamikus moslemiriikides usuvad paljud inimesed, et Ühendriigid püüavad domineerida ja nende riiki ekspluateerida.
Uurimus kinnitab, et vastastikuse austuse tekkele pinnast luues tuleks vältida kommunikatsioonikatastroofe, nagu Taani karikatuurikriis või Florida pastor, kes lubas koraane põletada. Aga see pole kaugeltki kõik. Lääneriikide juhtidel tasuks selleks, et mitte tahtmatult tugevdada äärmuslaste propagandat, hoiduda religioossest keelekasutusest, kui nad kõnelevad terroristidest või moslemite ja lääne vahelistest pingetest. Seevastu peaksid nad kirjeldama konflikte moslemitest koosnevate ühiskondadega sellisena, nagu need tegelikult on: ajendatuna peamiselt poliitilistest erinevustest, mida on võimalik lõpuks lahendada, erinevalt usulistest erinevustest, mis on tunduvalt püsivamad.
Sestap ei peaks lääne ühiskonnad esmase pingete maandamise vahendina käsitlema uskude- ja kultuuridevahelist dialoogi, ehkki sellest on kahtlemata abi. Poliitilised juhid peaksid pigem otseselt käsile võtma pingete algallikad, alustades dialoogi poliitilise õigluse teemal. Loomulikult on usujuhtidel samamoodi tähtis osa, sest just nemad võivad kõige paremini juhtida usklikke eemale konflikti religioossetest tõlgendustest. Usutegelased peavad rõhutama traditsiooni eetilisi tõekspidamisi ja vajadust austada erinevusi.
Al-Qaeda narratiiv, mis jagab maailma «meieks» ja «nendeks», kasutab õigsuse mõõdupuuna religioosse identiteedi elemente. Kui kommentaatorid kõnelevad vägivaldsetest äärmuslastest kui «Jumala nimel võitlejatest», on see vaid vesi terroristide veskile, kes ju väidavadki, et nad on vältimatut sõda pidavad kõlbluse sõdurid. Just seepärast, et terroristid nimetavad ennast «džihadistideks», peavad need, kes soovivad neid purustada, seda vältima.
Artikkel pärineb Europe’s Worldi 2011. aasta kevadnumbrist.
Artikli tõlkis inglise keelest Marek Laane.