Nagu ühel õigel laeval ikka, on ka nädalavahetusel Eestisse jõudnud Leigril päris enda ristiema - oma elu Hiiumaa ajaloo ja muuseumiga sidunud Helgi Põllo.
Leigri ristiema võib hiidlaste muistsest kangelasest lõputult lugusid rääkida
/nginx/o/2013/06/13/1827736t1hca5d.jpg)
12. detsember 2016, 15:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Helgi Põllo on Hiiumaa muuseumielus olnud olulisel kohal juba aastakümneid. Tema pühendumust näitavad ka saadud tunnustused - 2013. aastal pälvis ta kultuurkapitalilt rahvakultuuri aastapreemia, neli aastat varem valiti ta aasta muuseumitöötajaks. Täna on ta SA Hiiumaa Muuseumid teadusdirektor.
Ligi neli aastat tagasi, kui ta oli veel Hiiumaa muuseumi peavarahoidja (juba 33. aastat!), rääkis ta Hiiu Lehele, et muuseumijuhiks ta ei tahakski saada. «Mina ei ole pidanud oma elu eesmärgiks olla direktor – mind on huvitanud teistsugused elusuunad, tahaksin pigem uurida ja kirjutada ning Hiiumaa asjadega tegeleda,» rääkis Põllo toona. «Mina tahaksin pühenduda. Veel rohkem.»
Seetõttu on ta uue laeva ristiemaks vaat et parim valik, kuna tõenäoliselt ei leia saare pealt kedagi teist, kes oleks hiidlastele endile ja ka kaugematele külalistele Leigrist rohkem lugusid rääkinud.
Teatavasti pärineb uue laeva nimi Leiger Hiiumaa müütilistest hiiumuistenditest, mille keskne kangelane oligi just Leiger, Suure Tõllu vennapoeg. Kui paluda Põllol rääkida kohaliku kangelase kohta lugu, mis nii levinud ei ole, meenub talle kohe üks merendusega seotud seik.
«On tõesti üks lugu, mille kohaselt Leiger ise väga laevaehitajamees ei olnud,» alustas Põllo. «Leiger istus Kõpu mäe otsas ja vaatas alatasa merele, kuidas uhked laevad mööda sõidavad. Eks ta siis mõtles, et küll need laevad on alles kraami täis ja kuidas laeva ja kraami endale saada,» rääkis ta Postimehele.
Leiger olevat siis laeva koos varandusega kuidagiviisi kätte saanud ja tahtnud ka endale sama uhket laeva ehitada. «Ta vedas küll kõvasti palke ja puid kohale, kuid laevaehitajast temast ei saanud. Nii et see, et laev lõpuks Türgis ehitati, on ikka päris õige. Aga sauna tegi Leiger väga mõnusa valmis!» kõneles Põllo.
Ta ei tea veel päris täpselt, kas niivõrd vastutusrikas ülesanne, nagu seda on ühele laevale ristiemaks olemine, endaga ka suuremaid kohustusi kaasa toob. See peaks selguma peagi. Küll aga on ta kohal laeva ristimisel, kus tuleb kindlasti šampusepudel laeva vastu puruks lüüa ja mõni hea sõna laevale kaasa öelda.
Parvlaevandusest teab Põllo nii mõndagi, sest sõidab praamiga mandri ja Hiiumaa vahet väga tihti. Suvel vähem, kuid sügisel ja talvel tuleb tööasjus mandril käia lausa 1-2 korda nädalas. «Ranna- ja saarterahvale on laeva olemasolu ikka väga tähtis asi. See on selge. On ta Leiger või mõne teise nimega laev, ühendus peab toimima,» sõnas ta.
Ristiemad on välja valitud ka ülejäänud kolmele laevale, millest esimene peaks Eestisse jõudma uue aasta algul ning ülejäänud kaks hiljemalt suveperioodi alguseks.
Kes oli see hiidlaste muistne vägilane?
Leiger oli tugev nagu tema Saaremaal elav vend Tõll. Suuruse poolest jäi Leiger Tõllule küll väheke alla, kuid rammu olevat tal olnud Tõllust isegi enam. Vähemalt tundus nii hiidlastele endile. Leigril oli kasvu ka siiski omajagu – läbi Väikese väina minnes küündinud vesi talle vaid poole sääreni. Kaalus aga Leiger kogunisti nii palju, et kivile istudes saanud kivipealne tihti muljutud.
Leiger võitles vaenlaste vastu vapralt ja tõttas saareelanikele alati appi, kui võõrvõim maad ähvardas. Vägilasena passis talle võitlusvahendiks pikk rehepars või vankri telg. Nendega lõi ta nii võimsalt, et ühest löögist oli sada raudmeest pikali.
Oma suure tugeva keha kohta olid Leigril maruväledad jalad. Need olid kohe nii väledad, et jõudsid ükskord kogu hundikarjale järele joosta. Hundid olevat talvisel ajal jää peal mandrilt Hiiumaale tulnud ja seal karjaloomadele palju liiga teinud. Leiger saanud selle peale maruvihaseks, kiskunud tamme ühes juurtega maast üles ning äsanud sellega huntidele nii, et aastateks kadus kogu hundisugu Hiiust täiesti.
Õigele hiidlasele meeldib pärast põllutööd saunas käia, nii ka Leigrile. Sauna ehitamises oli ta ka ütlemata osav. Ta ehitas enesele lausa Hiiumaa esimese sauna, mis tuli välja nii hea, et meelitas Tõllugi naabersaarelt külla saunaõhtutele.
Võõruspeod aga näisid Leigrile eriti meeltmööda olevat. Vahel jäid pidulised Leigri kodusse Soonlepa soode vahele Vilivalla viderikku lausa kümneks päevaks. Elukoht oli Leigril kaunis ning külalisi kostitas ta naise Tiiu abiga ikka ainult hää ja paremaga. Ka vahutavat keelekastet olla pidulistele alati varutud vaatide viisi.
Nii see Leiger Hiiu kangelaseks sai, kaitstes hiidlasi vapralt vaenlaste eest ja korraldades lõbusaid võõruspidusid. (Praamid.ee)