Eelmisel aastal Nobeli kirjanduspreemia pälvinud Jorge Mario Pedro Vargas Llosa noorukipõlve romaan «Tädi Julia ja tema kirjamees» Eva Kolli tõlkes jääb silma juba seetõttu, et hispaania keelest ei ilmu meil raamatuid liiga tihti. Pealegi sobib kirjanduslik tutvus Peruuga meie talve suurepäraselt. Mul ei tulnud pettuda: kogu romaani tegevus toimub temperamentsete peruulaste pealinnas Limas.
Lugejaid eelmise sajandi viiekümnendasse viiva Vargas Llosa «Tädi Julia» tegelased meenutavad paljuski Ladina-ameerika seebiseriaalide tegelasi, kuigi melodramaatikat võib võtta ka pisikese nükkena. Romaanis vahelduvad minategelase elust rääkivad peatükid raadioseebi katkendiga.
Minategelaseks kirjanikuelust Pariisis ja loomulikult tunnustusest unistav kohaliku raadio uudisteosakonna ajakirjanik Marito. Romaani sündmustik hakkab hargnema siis, kui raadiosse võetakse tööle boliivlasest kirjanik Pedro, kes raadio tarbeks haaravaid järjejutte kirjutab.
Minategelase prototüübiks oli Vargas Llosa ise ja peamised eluloolised faktid klapivad, kuid juba alguses lubab ta lugejale, et ei kavatse tõtt rääkida. (Oleksid ka eestlastest elulookirjutajad nii ausad ja püüaksid igava «tõe» asemel kirjutada oma elust põnevate käikudega romaani.)
Llosa kirjeldab oma esimese naisega tutvumise lugu ehtsa magusa armastusromaani kütkestavusega. Kuigi eestikeelse raamatu tagakaanel on kirjas, et romaanis võrgutab kirjaniku 30 aastat vanem naine, oli kirjanik siiski nii romaanis kui elus tutvumisel kaheksateistaastane ja naine kolmekümnene.
Kui raamatu alguses mahub Marito elu igati tavaraamidesse, Pedro kirjutatud kuuldemäng aga sisaldab hulgaliselt liialdusi ja žanrile omaseid stereotüüpe, siis loo arenedes muutub ka algaja kirjaniku elu tõeliseks draamaks.
Kuuldemängujutukeste lugemine oli alguses minu jaoks vaevaline. Kirjanik väidab raamatu eessõnas, et ka temal oli keeruline Pedrole sobivas stiilis kirjutada ja jääda hea maitse piiridesse, kuid ta kasutas võimalust kirjutada melodramaatikat, mis oli ta ammune nõrkus.
Kuid raamatu lõpupoole keerab seebikirjanik Pedro oma lookesed põhjalikult segamini, otsekui põeks ta eriti tugevaid mäluhäireid. Kuna tihtipeale võib ka normaalse autori teosest leida väikeseid mäluprobleeme, osutus taotluslik vigade võimendus katastroofilise paroodiani väga naljakaks.
Raamatut lugedes mõtlesin Ladina-Ameerika kirjanduse fenomenile, kus põnevad ja muutlikud ajad aktiviseerisid kirjanikke ilukirjanduse väljakujunenud raame muutma. Miks pole Ida-Euroopa müüride tagant vabanemine toonud ühelegi meie oludes kasvanud kirjanikule Nobelit ega tiivustanud põnevatele kirjanduslikele uuendustele, mille peale vana maailm tormaks raamatuid lettidelt ostma?
Mina ei oska vastata ja «Keisri hullu» ülelugemine ei aidanud, kuigi osutus oma pealiskaudsete karakterite ja tegevuskohtadega ning tegevuse aeglusega tõeliseks lugemiskannatuseks. Novembri Loomingus püüab Jüri Talvet jõuda Vargas Llosa edu ja eesti kirjanike rahvusvahelise edutuse juurteni, kuigi ka tema ei leia paremat põhjust kui Eesti väike rahvaarv.
Jah, ainuüksi Limas elab üle seitsme miljoni inimese ja hispaania keel on maailmas levinud, mis kergendab üksteisemõistmist. Lima pole linn, kus vaid peruulased ringi kõnnivad.
Raamatus on kirjeldatud inimesi mitmetest naaberriikidest. Eriti intrigeeriv on Pedro viha argentiinlaste vastu, mis oma äärmuslikkuses loob mitmeid koomilisi olukordi ja mõjub pigem ksenofoobiat naeruvääristavalt.
Argentina vihkamisele võib leida häid põhjendusi, sest samal ajal tegelesid Peronid Argentinas kultuuri ja kunstnike aktiivse mahamaterdamisega. Kuid poliitikat puudutatakse raamatus vaid kaudselt osas, kus jutustatakse ajalehest, mida president rahastas ja ajupesuks kasutas.
Teine erinevus meie romaanidest on inimesed oma helguses. Hoolimata peategelase probleemidest raha, perekonnaseaduse ja valitseva konservatiivsusega, on raamat pigem lõbus ja optimistlik kui kurvameelne.
Põhjamaalane leiaks ikka hea põhjuse kurta kangelase vaevu ühiskonna surutise küüsis, kus ta sureb süüdistava kibestumusega suunurkades. Peruulane eelistab vaevelda armuvaludes, sest kõik muu on ületatav. Muidugi ei saa me eestlast kujutada rõõmsameelsena, sest nii pole kombeks, ei vasta rahvuskuvandile? Rõõmsameelsus on ullikestele...
«Tädi Julia ja tema kirjamees» ilmus esmakordselt Hispaanias 1977. aastal pealkirjaga «La tía Julia y el escribidor». Peale selle, et Vargas Llosa on professor Princetoni ülikoolis, on ta oma elu jooksul toetanud nii Fidel Castro revolutsiooni kui hiljem Peruu uusliberaalseid reforme ning kandideerinud 1990. aastal Peruu presidendiks.
Llosa kirjanduslik edu Euroopas sai alguse 1960–70ndatel, mil külma sõja aegses Ladina-Ameerikas toimus palju põnevat. Euroopas ja mujal vaimustuti kirjanikest nagu Márquez Colombiast, Cortázar Argentinast, Fuentes Mehhikost. Nende kirjanike uuemõõtmelist realismi rüütas eksistentsiaalne pessimism, hoolega väljajoonistunud tegelased otsisid elu mõtet, valitses otsekohene narratiiv.
Kuuekümnendatel lõdvenesid keelekasutuse piirid nii elus kui kirjanduses, segati tänavakeelt ja erinevate subkultuuride kõnepruuke; kirjanik jälgis oma kirjutatu peegeldusi, kasutati mitmekordseid raamjutustusi. Perioodi lõpu poole ilmus romaanidesse tegevusliine postmodernse ühiskonna nõrkustest, kus võrdsus oli võimalik, kuid ebaoluline.
Kirjanikud ise seletasid kirjandusbuumi sellega, et nad olid orvud, kes jäid ilma Ladina-Ameerika rangest isakäest, ja keeldusid jätkamast anakronistliku maaelu rahvuslikku narratiivi, asendades selle internatsionalismi ja moodsate ideoloogiliste vaatenurkadega.
Maalähedase ja fantaasiakirjanduse tõkete lõhkumisel jõudsid nad uue maagilise reaalsuseni, mida võib leida näiteks Márqueze romaanist «Sada aastat üksildust». Vargas Llosa tehnika erineb Márqueze fantaasiatest, kuid «Tädi Juliast» võib leida kõiki buumikirjanikele omistatud kirjanduslikke uuendusi.
Kaheksakümnendatel, kui romaanist filmiti telenovela, milles Juliat kujutati noorte poiste võrgutajana, otsustas naine nende kaheksa-aastasest abielust oma versiooni kirjutada. 1990. aastal filmiti USAs raamatu põhjal romantiline komöödia «Tune in Tomorrow», peaosas Keanu Reeves. Kuid armastuslugu pole raamatu põnevaim osa.
Huvitavam oli jälgida uudisjuppe treiva ajakirjaniku ponnistusi ja kahtlusi. Tema vastandina tegutseb Pedro, kes on ülipopulaarne, meeletu töövõime ja enesekindlusega. Ajakirjanik Marito armastas raamatuid lugeda ja kirjutas pidevalt novelle kuulsate kirjanike stiilis, et teada saada, milline on tõeliselt suur kirjanik: kas see, kes palju loeb ja kirjutatut pidevalt ümber teeb, või see, kes suudab ilma mingite ümberkirjutamisteta hulgaliselt toota ja sealjuures pälvida masside armastuse.
Pedro leidis, et tema plagiaati ei poolda ja seepärast ei lugenud ka raamatuid. Kõrgelt haritud filoloogid ilmselt eelistavad kvaliteeti kvantiteedile, kuid kas siis madalama haridusega inimeste südamehääl ei loe midagi? Ons madalamast klassist miljonite inimeste maitse automaatselt ja alati põlastusväärne? Melodraama müüb.
«Tädi Julia ja kirjamees» on mitmetahuline romaan, mis sobiks nii elulooraamatute, naistekate kui imelike stiilinükete nautlejate lugemislauale; ning muidugi leiab järelemõtlemisainet noor kirjanik, kes ikka veel oma esimest romaani valmis ei saa, kuid Eesti esimene Nobeli kirjanduspreemia istub juba unistustes.
Raamat
Mario Vargas Llosa
«Tädi Julia ja kirjamees»
Tõlkija Eva Kolli
Tänapäev, 2010, lk 412