Sebaldi inimene on kui rändaja Ahasveeruse needuseta

Filoloogias saavad komparatiivsed olla kas keeleteadus või folkloristika või  kirjandusteadus. Sebald oli viimast. Igaüks, kes õpetab üht kultuuri teises, on pisut komparativist.

Loov kirjandus on tegelikult kirjaliku eneseväljenduse õpetamine kõrgemalt vaatekohalt, st gümnaasiumitasemest nõudlikumalt. Viimane on määratud, arvatagu, mida tahes, ikkagi küpsuskirjandiga, mille normaalhinne võiks olla «viis miinus».

Kui ülikoolis oleks loov kirjandus peaaineks, võiks kõrgema vaatekoha valdamist kinnitada niisugune novell, mille põhjal kirjutatud stsenaariumiga saaks taotleda filmitegemise raha (tavalisem on loova kirjutamise õppimine kolmel esimesel aastal ehk filosoofikumis, mis päädib bakalaureuse-«tiitliga»).

Sebald oli kirjanik niisiis akadeemiliste kohustuste kõrvalt umbes nagu meie professor Jüri Talvet esseisti ja luuletajana. Õppejõuna oled sa paratamatult tunniplaani, ainekava ning tudengite taseme ebaühtluse ori.

Looming annab sulle seda orjust ületava vabaduse, kuid sa ei saa kirjutada enesele kui õppejõule vasturääkivalt. Alamal tulebki kõneks see, kuidas W. G. Sebald on oma vabadusi kasutanud.

Romaan kui kunstiline vorm ei nõua lugejalt tingimata filoloogiharidust. Ta on lai ehk paljut haarav jutustus, mis lehekülgede arvult ei pea olema paks, ent mille sündmustiku arenduse käänupunkt võib olla nihutatav.

Romaan voolab nagu jõgi, mis otsib suuet erinevalt kanalist, mis kaevatakse ette. Erinevalt omakorda jõest saab laev temal peatuda seal, kus tarvis. Romaani jutustamine lubab seega kahesugust kiirust, millest üks on katkestamatu, kuna teine pakub ka pause.

Lugeja, kes tahab näidet, lehitsegu üle Friedebert Tuglase «Väike Illimar» (1936–1939). Illimar saab tegevuse päev-päevalt kestes umbes aasta vanemaks. Ja ometi esitab autor heeringasaba söömise Hirmu Juhani laua taga märksa põhjalikumalt kui paljud muud päevad, mis jäävad sündmustikust «lihtsalt» välja.

Kuna romaani saab jutustada mitmel viisil, on need viisid ka eri raskusastmega. Kõige sundimatumaks nondest viisidest võib pidada teadvuse voolu, mis jätab mulje, nagu registreeriks ta kõike, mida mälu on suutnud kinni pidada. Sundimatus seisneb selles, et teadvuse voolu sisu ei ole teiste poolt kontrollitav. Autobiograafia on temast tunduvalt raskem, sest teda just peab kontrollida saama.

Niisugused on näiteks ­James Joyce’i «Portree kunstnikust noore mehena» (1916; eesti keeles 2003), Ernest Heming­way «Hüvasti, relvad!» (1929; eesti keeles viimati 2008) ja Viivi Luige «Seitsmes rahukevad» (1985). Ehkki võib näida, et kellestki kolmandast minevikus kirjutada on hoopiski kerge – see ei ole nii, sest too kolmas ei satu teksti kunagi kogemata.

Nii ei alga ka Sebaldi romaan «Peapööritus. Tunded» (algupäraselt 1990) peatükiga «Beyle ehk armastuse eriskummaline tõsiasi» juhtumisi. Meie käes on sissejuhatus ühtaegu ülejäänud romaani, prantsuse romantismi ajalookäsitlusse kui ka seisundisse, mida nimetatakse Stendhali sündroomiks.

Stendhal oli prantsuse romantiku Marie-Henri Beyle’i (1783–1842) kirjanikunimi. Stendhali sündroom seisneb fastsineerituses millegi imeväärse ees, see on emotsionaalne kramp millegi kütkestava suhtes, tunne, mis valdas Pygmalionit, kui too armus enda loodud naisekujusse, millest sai Aphrodite abil kes ehk Galatea.

Sündroom on statistiliselt sage nende seas, kes esmakordselt seal käies on võlutud Firenzest, kus Beyle viibis 1817, kirjutades sellest veel samal aastal. Kes meist Itaaliasse või konkreetselt Dante sünnilinna ei jõua, võib vähemalt venekeelses tõlkes nautida Niccolò Machiavelli (1469–1527) «Firenze ajalugu» (1525; tõlkes 1987).

Romantikutele ei tähendanud ajalugu mitte saatuse ettemääratust ehk predestinatsiooni, vaid võimalust teha ajalugu ringi. Nii koosneb ka Sebaldi «Peapööritus. Tunded» mitmest osast, millest esimene kirjeldab, missugune oli Stendhal ise kui ajaloo ringitegija, kuna ülejäänut võib lugeda kui reisikirja paikadest, mis justkui ei tohiks olla võõrakultuursed, ent siiski on seda.

Mida Sebald sisendab? Seda, kui põgusad me oleme ajas sügavuti ja et mulje asjadest on jäävam kui asjadevaheliste seoste põhjalik analüüs.

Ta ei väida aga otseselt, et tahaks ise olla pigem laev ankrus – mille keti otsas saab mõtisk­leda kõigest – kui alus, mida vool enesega edasi viib.

Neid XX sajandi teiste rahvaste kirjanikke, keda me tunneme umbkaudugi ülevaatlikumalt või sügavamas läbilõikes, on väga vähe. Näiteks tänu Tõnu Lemberi ühemehekirjastusele William Somerset Maughami, tänu Jaak Rähesoole Wil­liam Faulknerit ja tänu eeskätt Enn Soosaarele Ernest Heming­wayd.

See sunnib küsima, kui põhjendatult kuulub tähelepanuväärsete prosaistide hulka W. G. Sebald, kelle väljatoomine on kirjastuse Atlex teene.

Osa ammendavast vastusest pakub tema «Saturni rõngad. Inglise palverännak» (algupäraselt 1995), aruanne käigust mööda Suffolki krahvkonda piirkonnas, mida nimetatakse East Angliaks.

Väga tinglikku analoogi säärasele aruandele tunneb eestikeelne lugeja John Steinbecki raamatust «Teekond Charleyga. Ameerikat otsimas» (1962,  tõlkes meile 1964). Suffolk on naaberkrahvkonnaks Norfolkile, krahvkond ise tähendab Inglismaal ala, mille elanikud maksid kunagi makse ala valitsejale.

Erineb «Saturni rõngad» «Peapööritusest» selles, et jutustus on pööratud konkreetse ruumi ajalukku ainult üksikutes episoodides, kusjuures need episoodid pole ühendatud paikkonna pidevaks ajalooks.

Nii toob Sebald esile Thomas Browne’i (1605–1682), inglise arsti ja literaadi, kes poliitilistelt vaadetelt oli monarhist. See seik on väga põhimõtteline, sest tosinkond aastat oli Browne seega teisitimõtleja ja tekib küsimus, kellele oli ta noil ajul lojaalne. ­

Täitsa usutav, et sama küsimus vaevas ka Sebaldi, sest monarhia on olemuselt paradoksaalne ja asümmeetriline, kuna monarh ei jaksa tegelda iga­ühega oma alamaist eraldi, samas kui iga alam peab leidma aja pühendumaks monarhile või ta on ebalojaalne.

Vaevalt oli see nii mõeldud, ent tegelikult ilmus «Saturni rõngad» eesti keeles ajal, mil Thomas Browne’i, järelikult ka Winfried Georg Sebaldi küsimus on väga terav ka Eestis. Meilgi küsitakse ja, ma täpsustaksin, koguni noritakse seeüle, kas Eesti Vabariigi president on lojaalne ennekõike oma riigile ning missugusele poliitilisele jõule peaks olema lojaalne jõudude vahel laveeriv rahvas.

Sebald nii poliitiline ei ole. Tema vaatekohalt on olevik alati dünaamilisem kui olnu, kuid minevik jääb ikka fundamentaalsemaks kui päevakaja, mida Sebald õigupoolest ei kujutagi. Mis võis sellisel juhul anda põhjust pidada Sebaldi üheks Nobeli preemia nominendiks?

Seni ei ole Nobeli preemiat antud kirjandusliku tehnika uuendamise eest. Otsustavaks on saanud uus, senikogematu suhe inimesesse (ma ei kõnele preemia määramise köögipoolest). Võiksime öelda, et Sebald esitleb inimest kui rändajat ilma Ahasveeruse needuseta. Tal puudub see traagika, mis oli iseloomulik Pär Lagerkvistile (1891–1974).

Muidugi ei kirjutanud W. G. Sebald oma romaane kui näitlikke õppevahendeid. Tema jaoks on inimene maapealne rännumees, keda ei paina küsimus, millise nurga taga ootab teda surm. Ei surm kui vaenlane ega ka troost. Sebaldi Mina on, seda rõhutamata, enesekindel. Tal pole ilmaski igav. Ja ta pole ka väsinud.

Raamat

W.G. Sebald
«Peapööritus. Tunded»  
Atlex, 2011,
179 lk
Tõlkija Mati Sirkel