/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
Maantee kohal hõljub varahommikune vastikult kontidesse tungiv külm rõske udu, millest peaaegu tontlikena kumavad siin-seal läbi värvilised tuled. Mõni päev lahutab jõuludest. On aasta kõige pimedam aeg. Lund ei ole.
Rohuküla sadamas seisab kai ääres eakas roostes parvlaev Regula. See viib meid Hiiumaale, kohtuma kirjanik Tõnu Õnnepaluga (54), kes romaanis «Piiririik» kirjutab nii: «Ma olen maalt, kus päike on haruldane teemant, uskumatu kuldmünt, mida uuritakse tule paistel ja katsutakse hambaga, enne kui tihatakse silma usaldada. Sügisel pannakse päike koos kartuli ja kaalidega koopasse varjule.»
Raadiouudised kõnelevad, et Berliinis on terrorirünnakus kümned inimesed surma ja vigastada saanud. Jõuluturul.
Tõnu on elanud Lääne-Euroopas. Ta räägib vana maailma suuri keeli ja mõistab nende kõnelejaid. Me räägime temaga lõppevast aastast, Eestist ja Euroopast, ajast, milles elame. Kui Tõnu sel hommikul oma talust Kärdlasse jõuab, saabuvad päeva valgeimad tunnid.
Mõnikord öeldakse, et põhjamaa inimene harjub kõigega. Ka pimedusega. Kuidas sina seda talud?
Kuidas kunagi, oleneb aastast. Tänavu on läinud päris kergesti. Aga eks ta iga kord natuke rabab, nagu läheb meelest ära, et kui pimedaks ikka läheb. Maal on isegi kergem, kõik on ümberringi vaikne ja võtad ise ka vaiksemalt. Tekib oma väike eluring, tatsad hämarusest hämarusse. Tegevus hoiab püsti, aga jõudlus on sellisel aastaajal ikkagi väike. Nii palju ennast sunnin, et iga päev midagi kirjutaksin, see hoiab elusa. Iga päev looduses, kodust kaugemal käia on ka tähtis. Muud retsepti mul pole.
Mäletan, et kord helistasin sulle, kui olid Prantsusmaal ja kogu maailm jälgis parajasti uudiseid seal aset leidnud terroriaktist. Eile õhtul tabas rünnak Berliini. Mis aeg see küll ometi on, et me ka sellise asjaga harjuma peame?
Mis siin salata, eks see ole juba meie elu osa. Kui see oleks siinsamas, siis oleks tunded küllap teised... Marcel Proustil ütleb teenijanna Françoise tähelepanuväärse lause. On Esimene maailmasõda ja räägitakse, et rindel on jälle mitusada tuhat noort meest maha tapetud. See teenijanna on muidu väga tundeline, nutab ja leinab kõiki. Korraga on tal silmad kuivad, nagu poleks midagi, ning majordoomus küsib, kuidas sa äkki nii külma südamega oled. «Nutetakse nende pärast, keda tuntakse,» ütleb teenijanna. Me ei jõua kõigi maailma võõraste inimeste ja nende õnnetuste pärast nutta. Lihtsalt ei jõua ja muidugi ei pea ka.
Ometi oled sa ju ise elanud nende inimeste keskel…
Eelmisel aastal, kui Pariisis need asjad juhtusid, olin Prantsusmaal. Loomulikult on see kõik kohutav. Aga ka lohutav: lohutav oli näha seda, kuidas Pariis oli kuu aega pärast rünnakuid täpselt sama Pariis, mis alati. Elu, ka inimeste elu, on võimas ja visa.
Seni toimib kogu aeg üks skeem. Pärast juhtunut ollakse šokis, siis tuleb pressikonverents, ühed poliitikud rahustavad, kinnitavad väärtuste püsimist, teised saavad veel hoogu juurde. Millal eurooplane murdub?
Inimesel on loomulik instinkt jätkata oma harjumuspärast elu, maksku mis maksab. Eks see ole vahel põgenemine, aga on tugevus ka.
Teatud enesekaitsemeeleolud on, samas ikka luuakse peresid ja suhteid, saadakse lapsi. Isegi pensioniraha kogutakse.
Kui vaadata Teise maailmasõja aegseid sündmusi ja ajalugu, siis kõige võimatumates tingimustes püüti ikka oma elu edasi elada. Pered, lapsed… Koolid pandi uuesti käima. Me lihtsalt elame sellisel ajal, nagu me elame. Me ei saa teist aega valida. See on kõige parem aeg, sest ta on meile antud.
Mulle tundub, et turvatunde kadumine võiks olla üks lõppeva aasta märksõnu. Oled nõus?
Jah, hirmufoon on tekkinud. Ebakindlus, mis ongi hirm. Ma mõtlen seda, et aina raskem on asjadest aru saada. Aru saada, mis on tõeline, mis vale. Mis on hirmu õhutamine, mis päris oht. See ajab ju hulluks.
Hiiumaa on sinu kodu – kas võib nii öelda?
Jah, tulin siia juba 31 aastat tagasi. Vahepeal olen küll eemal ka olnud, aga kindlasti on Hiiumaa kõige kodusem koht maa peal, teist sellist pole ega vist tulegi.
Kuivõrd on elamine, nagu sa ütled, «võsa vahel», seotud turvatundega?
Ei kuidagi. See, et kusagil tänapäeva maailmas on turvalisem, on illusioon. Pariis ja Berliin on ju lõppude lõpuks, noh, kas või statistiliselt, igavesti turvalised linnad, Nizzast rääkimata. Mina seda metsa peitu pugemist maailma hädade eest küll ei usu. Selle jaoks on maailm tõesti liiga kitsaks jäänud.
Rahulikum on siin saare peal muidugi elada. Võib olla, kui oskad. Võid ju siin samamoodi mõelda hommikust õhtuni, kedrata hirmusid enda sees. Võib-olla maainimesed tegelevad sellega rohkemgi. Just sellisel talvisel ajal vaadatakse telekat, loetakse lehte ja mõeldakse, kui hull see asi ikka on. Üksinduses on kergem taoliste sundmõtete küüsi langeda.
Sa oled oma loomingus paguluse teemaga päris palju tegelenud. Võib-olla on keerukad ajad sul enda elus rohkem rahu toonud?
Enda rahu ei olene eriti aegadest. See rahu või rahutus on ikka enda oma. Sattudes reaalselt mingite sündmuste keskele, võib inimene hoopis maha rahuneda, sest siis saab midagi teha ja ette võtta. Aga kui elu on liiga hea ja justkui rahulik, siis see võib hoopis sisemist ärevust kütta.
Kuidas see Hiiumaa elu siin igapäevaselt kulgeb?
Eks ta kulgeb oma tasases rütmis. Ma siin ametis ei käi, tean lehe ja kuulu järgi rohkem, ma seal võsa vahel pole kõigega kursis. Ma ju ise pole päris hiidlane, pole siin kasvanud ega koolis käinud. Siis oleksid seosed teised. Hiiumaa on ju suur ka. Olen küll siin kuues eri kohas elanud, aga ikka ühes maanurgas. Seda Reigi kihelkonda või Kõrgessaare valda ma tõesti natuke tunnen. See on kitsamas mõttes mu kodukant. Selle eluga, võib öelda, olen kursis ka.
Aga nii palju hiidlast sus ikka on, et ühendus mandriga korda läheb? Kogu Eesti jälgis ju, kuidas Leiger sealt Türgist tuli.
Jaa, seda ikka. Selle Leigriga osati kohe põnevust tekitada. Et kuidas ta tuleb seal, väike laevuke, läbi talvetormide ookeanil… Juhtusin muide nägema, kui ta esimest korda Heltermaa sadamat proovimas käis, tulin just suurelt maalt. Hulk rahvast oli teda sadamasse vaatama tulnud, selline kohalik sündmus!
Kui sageli üldse tuleb igatsus siit saarelt pimedast linnatulede valgusse minna?
Järjest harvemini. Linnatulede valgel paistab pimedus tegelikult pimedam. Üksvahe ma elasin kesk Hiiumaad, Leigril, metsade keskel, ilma elektrivooluta majas. Seal taipasin, et vanasti, kui ei olnud elektrivalgust, võis see pime aeg kergemgi olla. Pimeduse loob kontrast, kas või need ülevalgustatud kaubakeskused. Kui kohaned looduse hämarusega, oled selle sees, siis on see loomulikum – ja loomulik on ju alati kergem, kas pole?
Aga soov olla inimeste keskel, näha elu ja melu kulgemist enda ümber. Mõeldes neile kohtadele Euroopas, kus sa elanud oled.
Oojaa, olen ju elanud Pariisis aastakese, ja mujalgi. Ent kuna ma olen seal elanud, on see olemas minu sees ning ma ei tunne mingit vajadust selle järele. Võin ennast sinna mõelda, kui tahan. Muidugi, inimeste seas on teistmoodi tore. Viimaste aastate teatritööd, kui olen saanud oma näidendite lavastamise juures olla, need on olnud inimlikus mõttes väga rikkad ajad. Olen nende eest tänulik, aga praegu on nii, et istun siin võsa vahel ja on ka hästi.
Kuidas mõjutab inimest võpsikus valdade ühinemine, haldusreform? Saaremaal saab kogu saarest üks vald.
Eks ta vist läheb siin ka niimoodi. Otseselt ei mõjuta, kui palju sa ikka vallaga asju ajad. Aga eks ta kuidagi kaugemaks jää. Kui oli veel Kõrgessaare vald ja vallamaja, siis oli see kõik selline kodune, lähedane. Sellega on sama lugu, nagu enne rääkisime: inimene tahab, et asjad jääksid endistviisi. Usun, et harjume uue olukorraga ära ja varsti ei mäletagi enam vana, nii see käib. Väga see küll ei vaimusta, kuidas seda haldusreformi tehti. Veidi selline soperdamine. Kui juba on riiklik sundus ja suunised, siis oleks tegelikult pidanud riik ikka kaardi ka valmis joonistama. Praegu ta tuleb kohati kaunis ebaloogiline. Mingi juhuslik tüli kahe vallavanema vahel võib otsustada maa palge, Eesti kaardi väljanägemise aastakümneteks. Sellest on kahju.
Kas see on nagu selle viimase valitsuse tegemine, et hakkame aga koos valitsema, ent mida me õieti teeme, selgub alles töö käigus?
Kuidagi jah, ei juleta lõpuni otsustada ja lõpuni mõelda, tehakse natuke midagi. Tahetakse ju hirmsasti kõigile meeldida. Valitsuste võime elu ära rikkuda on kordades suurem kui nende võime elu heaks teha. See õnne müümine on ju puhas pettus. Usutav jutt oleks see, et ega me teie elu väga paremaks teha ei saa, pigem ta läheb halvemaks, aga mõne häda võime ehk ära hoida. Aga noh, sellega vist valimisi ei võida.
Millised su aknad maailma on?
Nagu kõigil inimestel. On ju internet. Ühendus pole just kiita, aga ega mu nõudmised ka suured pole. Vahel mõtlen tõsiselt, et inimkond oleks ilma internetti leiutamata ju palju õnnelikum võinud olla. Aga ju siis pidi ta saama leiutatud. Nagu kõik muudki asjad ja hädad. Vana hea trüki- ja kirjaajastu oli ju hoopis rahulikum. Sai nagu rohkem järele mõelda, nüüd kistakse sind kogu aeg mingisse teadete kärestikku.
Sinu suhe sotsiaalmeediaga?
Seda suhet eriti ei ole. Ma kohe kardan seda asja... olen vist ikka hirmus vanameelne, ise küll nii ei arvagi! Kardan, et see hakkaks mul koledasti aega võtma, neelaks sisse, aga mul ei ole aega. Ma pole küll mingi hõivatud inimene, aga aega ikka ei ole. Inimestega suhtlemine on ju köitev. Me oleme inimesed ja meile meeldib suhelda. Tagasisidet saades tunned end elavamana. Seal on väga lihtne tekitada endale positiivne keskkond, kus kõik sind laigivad, kus sa kõigile meeldid. Ma olen katsunud selles mullis elamisest hoiduda. Ennem vaatan niisama aknast välja, loen raamatuid, ei jõuagi rohkem. Eks vanus ka: aeg hakkab otsa saama, aina kiiremini kuluma.
Kuid sa ju ei eita, et kontakti hoidmine eri inimestega on ka tore.
Ei, muidugi. Kogu meie uus maailm on tore, aga ka kohutav. Me elame uues informatsiooniilmas, kus teated ja teadmised levivad hoopis teistmoodi kui seni. Sellised murrangud on alati tekitanud palju segadust. Inimestel pole neid kerge hallata, nendega kohaneda. Kui hakati raamatuid trükkima, puhkes samuti suur segadus. Pühakiri, mida seni polnud keegi lugenud peale preestrite ja kus tundus kõik selge olevat, osutus igavesti haraliseks raamatuks, millest igaüks sai isemoodi aru, ja varsti olidki ususõjad lahti.
Vahepõikena, mind natuke üllatas, et meie tänavune usuvaidlus, mille tõi kaasa uue presidendi Kersti Kaljulaidi otsus kirikusse mitte minna, nii suureks paisus. Arvasin, et lihtne inimlik otsus.
Oi, mind küll ei üllata. Usuküsimus tekitab ju alati suuri ja tuliseid vaidlusi, ja just selle pärast, et inimesed võtavad seda asja isiklikult. Jumal on väga isiklik asi, väga emotsionaalne. Usk liidab, kui usutakse ühtemoodi. Aga kui teine usub muud ja teisiti kui meie, siis ju tahame ta ümber veenda, kas pole? Sest meil on ju ikka õigus! Aga pole midagi viljatumat kui usuvaidlused. Ma ei tea, kas ükski vaidlus muide viljakas on. Vaieldakse näiliselt tõe, aga tegelikult võimu üle.
Aga mida need muutused infoväljas, millest rääkisime, inimesega teevad?
Me ei saa sellest praegu kindlasti veel päriselt arugi. See, mis toimub, on suur murrang vaimses vallas. Kui tuli massiajakirjandus pisut enam kui sada aastat tagasi, noh, selle tulemus oli ju teatavasti Esimene maailmasõda. Avastati propagandavõimalused, mida enne seda ei tuntud, et korraga saab miljoneid üles kihutada oma ideedega. Inimesed ei olnud selleks valmis. Inimkond kasutas vaimseid relvi, mille jõust tal polnud aimugi. Toona said kõigist lugejad, nüüdne revolutsioon tõi selle, et kõigist on saanud kirjutajad. Seni oli avaldamine teatud eesõigus, pidid olema teatud mõttes professionaal, et olla vastu võetud sellesse kirjutajate tsunfti. Nüüd saab oma mõtteid levitada igaüks. Aga sõnavabadus on tegelikult võimalik ainult juhul, kui on ka reaalne vastutus oma sõnade eest.
Miks need mängud on ohtlikud?
Need asjad, mida me maailmas praegu näeme, ongi suuresti selle uue informatsioonimudeliga kohanematuse tulemus. Ka seesama terrorismivärk. Nagu moed, mis levivad – sõita autoga rahva sekka…
Mis Euroopa ja eurooplasega juhtub? Taasiseseisvuse alguses nägime seda suhteliselt mustvalgena.
Eurooplane on saanud vanaks. Cioranil on hea mõttetera, et kui kõik rahvad saaksid korraga vanaks, elaksime kõik rahus ja mõistmises. Paraku on nii, et vanade mõistlike rahvaste kõrval on alati ka noori ja üldse mitte mõistlikke. Euroopa on nagu vanainimene, kes ei saa enam aru sellest maailmast, mida ta korraga enam ei juhigi. Keegi ei kuula enam tema sõna! Teevad oma hullusi!
See on nii-öelda laias laastus, aga Euroopa sees, mis võib-olla meid puudutab... Ma uskusin ja arvasin, et Ida-Euroopa pole igavene ja see vahe kaob rutem. Õigupoolest, ma tahtsin loota. Aga Ida-Euroopa on saatuslik määratlus, mis pole kuhugi kadunud. Briti referendum oli konkreetselt meie vastu. Meie kui poolakate vastu. Meil on neist raske aru saada ja neil meist. Oleme elanud erinevas ajas. Meil toimusid 25 aastat tagasi suured murrangud, seal aga ei toimunud midagi, vähemalt tavainimesteni see ei jõudnud. Aga nüüd, kui uus, muutunud maailm hakkab neile kohale jõudma, nagu lööklaine, tekibki protest.
Hämmastavalt pikk ajaline intervall!
Jah, meil ei olnud üheksakümnendatel võimalik elada nii edasi, nagu me seni elasime. Ehkki muidugi palju asju elab meis ka edasi, tuleme ikka eelmisest, mitte otse üle-eelmisest ajast. Praegune Eesti on ehitatud ikkagi nõukogudeaegsele vundamendile, mitte niivõrd eestiaegsele. Läänes aga oli selline arusaam, et see oli nende demokraatia võit ja nemad ei peagi midagi muutma. Külm sõda läbi: demokraatia ja turumajandus igal pool. Samas ei antud endale aru, kui palju mõjutas elu seesama kommunismihirm. Kui positiivselt see mõjus läänele endale. Vabadused, mida teraselt jälgiti, töötajate õigused… Ikkagi reaalselt peljati revolutsiooni. NATOgi ehitati üles ju kommunismiohu tõrjumiseks ja nüüd ta ongi identiteedikriisis.
Ometi meie riigikaitses ju on liitlased olulises rollis, sõdurid tulevad siia…
Jah, aga on see ka veenev või on rohkem nagu iseenda veenmine? Sõjalises mõttes oleks see vist veenev alles siis, kui Eestis oleksid jälle sellised hiigelbaasid, nagu olid nõukogude ajal, ainult et siis nüüd NATO, või noh, Ameerika omad. Ühesõnaga, Ameerika okupatsioon… Midagi päris koledat. Kui lõpuni mõelda. Aga NATO NATOks, eks see meie Ida-Euroopa kannata ka seesmiselt oma vanade, juba ennesõjaaegsete haiguste käes, nagu autoritaarsuse ihalus, igasugune allasurutud viha küll ida, küll lääne, küll vabaduste, küll riigi vastu…
Ma ei tea, kas sa mõtled seda, aga kõik demokraatlikud vabadused, mille eest me justkui võitlesime, ei ole sugugi meeltmööda. Samasooliste paaride õigused näiteks tekitavad Ida-Euroopas teravat vastasseisu.
See kooseluseadus oli viga. Sellega igatahes kiirustati. Seadusega ei saa järsult kombeid muuta. Teiste maade kogemused olid ju ees. Isegi Prantsusmaal, kus seda teed on ju palju pikemalt käidud, tõi see kaasa suured jamad ja ühiskonna lõhenemise.
Kommete ja arusaamiste muutumine võtab inimpõlvi. Nad muutuvad, lootusetu see pole. Öeldakse, et inimene on ikka samasugune, samas on kombed ja tavad viimase tuhande aastaga väga palju muutunud. Me ei pea ju enam loomulikuks, et sulatina silmadesse valamine või neljaks kiskumine on üks karistusviise. Kunagi oli see täiesti loomulik.
Sa mainisid Brexitit ja meid. Mis ikkagi juhtus?
Eks see Brexitki ole üks uue meedia nähtus – inimesed ei valitse neid kanaleid nii, nagu nad arvavad. Et teeme vaikselt siin oma propagandat… Ühel hetkel läheb see samamoodi vaikselt käest ära, hakkab elama oma elu.
Meeleolud, mis selleni viisid, olid muidugi reaalsed, aga neid köeti üles valedega. Oma sõnade eest keegi eriti ei vastuta, igasuguste eksituste levitamine on nii lihtne. Lõpuks laiutatakse käsi. Teadmatust kasutati ära. Näiteks et hääletage poolt, siis tuleb piirikontroll tagasi. Suurbritannial on piirikontroll alati olnud!
Teistpidi, britid on ikkagi harjunud elama oma saare peal oma seaduste järgi, nii et eks see oli taas ka üks traditsiooni mäss muutuste vastu. Briti ühiskond oma seisuslikkuses on ikka midagi niisugust, mida mandril enam kuskilt ei leia. Igivana eliit ja igivanad seadused, poolkirjaoskamatu töölisklass – ka oma seisusliku uhkusega! Tuleb ka meeles pidada, et Briti impeerium valitses maailma, aga mitte Euroopat. Euroopa (sakslase, prantslase) peale on seal ikka suure umbusuga vaadatud. Ja nüüd veel need poolakad! Kuidas võibki üks nii hullult uhke rahvas taluda muutusi, mida ta ise pole esile kutsunud? Ja muidugi ikka ka see, et maailm muutub liiga ruttu, tahaks ju millestki ka kinni hoida! Oma vanadest kommetest, vanast Inglismaast. Mine sa seleta siis seal, et Ida-Euroopa odav ja hea tööjõud on tegelikult aidanud just seda vana head eluviisi edasi pidada, omamoodi moodne orjus, nagu see on. Kes iial on orje tänanud?
Ja samamoodi ootamatult valiti Ühendriikide presidendiks Donald Trump…
Kui ootamatu see ikka oli?
Me avaldasime ka hea hulga artikleid, et nii ei saa minna. Ometi läks.
Mina küll nii ei arvanud, et ei saa minna. Hillary Clinton oli nii halb kandidaat, kui üldse olla sai. Endise presidendi abikaasa, aparaadi võim ja nii edasi.
Trump on uue infoajastu nähtus. See on lausa naljakas, kuidas ta koondab endasse kord hirme, kord lootusi. Kõik see on natuke hüsteeriline, aga kõik see ongi natuke hüsteeriline, see meie uus vabadus, see ilma vana hea enesetsensuurita maailm.
Mida ütleb sulle tänavune menumõiste «tõejärgne maailm»?
Ma arvan, et see on üleminekuaeg. Inimene ei saa elada ilma tõeta. Ta ehitab tõe uuesti üles. Lihtsalt vanad tõe ehitamise viisid on praegu varisemas.
President Kersti Kaljulaid hoiatas ringhäälingu 90. sünnipäeval peetud kõnes, et tõejärgsest maailmast räägivad need, kes ei usu tasakaalustatud ajakirjandusse ja «kelle eesmärk ongi segadust külvata ning kasutada meediakanaleid hoopis mingiks muuks eesmärgiks».
Olen nõus, et väide «tõde pole, kõik on suhteline» on ohtlik. Tõe eitamine pole inimloomusele omane. Me ikkagi taotleme tõde, tahame instinktiivselt teada, kuidas tegelikult on. Me ei taha elada vales, aga see on kerge tulema, sest valet on tihti kerge uskuda tõe pähe. Aga see lõppeb valusa kukkumisega. Ja see, mis meie ümber toimub, lõppeb valusa kukkumisega. Ega enne aru ei saada.
Kõlab üsna ehmatavalt. Millisest valust sa räägid?
Kust mina tean! Eks minagi looda, et ehk tuleb see kukkumine kuidagi pehmem. Aga reaalselt inimesed juba kannatavad. Süürias on sõda, inimesed hukkuvad, terved linnad pommitatakse maatasa. See on osa üleilmsest haigusest. Sellega käib kaasas ka otsustamatus, millest me rääkisime. Tahe kõigile meeldida, oma veendumuste mahasurumine ja soov kaval olla käib sellega kaasas. Aga see inimese kavalus on alati väga piiratud.
/nginx/o/2016/12/29/6213931t1hf98b.jpg)
Mis oleks saanud sinu «Piiririigi» kangelastest, kui sa kirjutaksid praegu nende tegemistest uuesti?
Niimoodi pole ma mõelnud. Nad jäävad minu jaoks sinna, kus nad olid. Aga mingis mõttes on «Piiririik» jälle aktuaalsem, kui ta vahepeal oli. Meie oleme siin ikka piiririik mitmes mõttes ja midagi pole teha. Aga see aega sobitumine on iga inimese sisemine asi. Mõni sobitub paremini, mõni halvemini. Kui väga hästi sobitud, siis sa ei saa vaadata kõrvalt, sa ei näe, mis toimub, sa tegutsed, see on rohkem teoinimese tee. Aga et asju näha, pead korraks eemale astuma. Siis jälle ei saa teha midagi, ei saa sekkuda.
Mõnes mõttes võib «Piiririiki» lugeda juba kui teatavat ajalaulu. Olen nende üleminekuaja raamatute juures mõelnud, et kas need peavad üldse vastu, kui inimesed enam seda konteksti ei mäleta?
Ajalooline on ta küll. Keegi ütles, et kui teha sellest film, siis tuleks see õige kallis film, sest 90ndate olustik tuleks kõik üles ehitada. Aga mis puutub lugejasse, siis ei tasu teda alahinnata. Noorem lugeja ei peagi lugema seda nii, nagu omal ajal loeti. Ta loeb seda praeguse pilguga, ja nii ongi õige. Inimolemuses on teatud asjad, mis kestavad üle aegade. Kui need on raamatus olemas, siis kestab see üle aegade. Kui neid pole, vajub raamat teenitult unustusse.
Kuidas see piiririigi mõiste üldse ajalooliselt sündis?
Poliitilise terminina nähti piiririikidena neid riike, mis sündisid Euroopas pärast Esimest maailmasõda. Sanitaarkordon ja kuidas seda kõik kutsuti. Venemaa piiririigid, mingisugune vahevöönd. Euroopas nähti neid kahjuks tihti ajutistena ja nende kadumisest ei tehtud suuremat draamat. Seepärast on väga eksitav rääkida suure nostalgiaga täielisest iseseisvusest, mis enne Teist maailmasõda oli, võrreldes praegusega. Eesti oli omaette. Iseseisvus kestis senikaua, kui sellel lasti olla, ja siis ta lõppes. Paradoks on praegugi see, et olles eesti rahvuslane, peaks tegelikult Lääne-Euroopa ja Ameerika rahvusluse tõusu väga kartma, mitte tervitama. Aga riigid riikideks, maa ja rahvas sellisena, nagu ta siin on, on kestnud palju kauem kui ükski riik. On kestnud ja kestab ikka edasi. Loodetavasti.
Kuid «Piiririigis» ma kasutasin seda sõna õieti natuke avaramas tänenduses, ajalises tähenduses, see aeg oli ka üks piiririik, ühest ajast teise astumise sanitaarkordon. Teatud segadus, arusaamatus, aga ka suur vabadus otsutada nii või naa. Selles oma määramatuses olid 90ndad ju üks ilus aeg. Kahju, et neist tuli see, mis tulnud on.
Üks ühiskondlik teema, milles sa oled aktiivselt kaasa rääkinud, on metsateema. See uus seadus. Miks?
Olen ikka metsade keskel elanud ja näen väga lähedalt seda, mis toimub. Noh, seda ei pea muidugi ka väga traagiliselt võtma. Mets ei kao maa pealt ära – see kasvab uuesti. Aga ikka ju tahaks, et asjad, ka looduses, ei muutuks nii julmalt ja järsku. Et korraga võetakse kõik vanad laaned maha, lage taga. Seda uut metsa ju meie enam ei näe.
Suurt rahva huvi selle metsaasja vastu küll ei paista, ja valitsuski on seda tajunud. Jäetakse mulje, et looduskaitsjad tegelevad oma lendoravaga. Mu meelest natuke kahetsusväärne sümbol see lendorav. See on ju üks liik, kes elab pealegi ainult Alutagusel. Metsade kaitse pole ühe liigi kaitse, vaid kogu keskkonna kaitse. Ja mitte ainult looduskeskkonna, vaid ka kultuurikeskkonna, vaimse keskkonna. Üks maa ei ole ju eraldivõetuna loodus ja rahvas ja kultuur ja mis kõik, vaid see on omamoodi müstiline tervik.
Debati pidamine on vahest siiski parem kui vaikimine?
Jah, vahel küll tundub, et väga hästi on õpitud seda arutelu ja n-ö ärakuulamist ära kasutama. Lihtsalt auru välja laskmiseks. Kõik on õnnelikud, et said rääkida, ega märkagi, et midagi ei muutunud. Nii et arutamine on ka ohtlik tee. (Naerab.)
Rail Balticu vastu sa koos 101 ühiskonnategelasega allkirja ei andnud?
Ei. Mul ei ole sellesse kindlat suhet. Tundub küll natuke selline vaaraolik projekt oma mõõtmetes ja suurustes keset seda mahajäetud, inimtühja maad… Ma natuke kahtlen, kas seda ikka tehakse, isegi kui otsustatakse teha. Ajad muutuvad praegu nii ruttu. Võib juhtuda, et kaevatakse pool maad üles ja siis jääb asi toppama. See oleks muidugi ka kole.
Kunagi oleks inimesed lippude ja labidatega nagu Rahvarinde ajal läinud läände viivat raudteed tegema, nüüd ollakse selle vastu. Kas pole seegi märgiline?
Kui sellest ideest üheksakümnendatel rääkima hakati, oldi väga poolt. Siis taheti muutusi, nüüd kardetakse, tegelikult kõiki muutusi. Teisalt on meil kogemus juba olemas nende Euroopa suurte asjade ja rahaga. Oleme näinud lennuvälju, mis on valmis ehitatud, aga kus ei maandu ükski lennuk. Euroopa otsustusprotsess on kah selline natuke vaaraolik, suur ja kohmakas, ka seda oleme tundma õppinud.
Miks sa kirjanikupalgast loobusid, valiti ju välja?
Jah, valiti, ja ise ma sinna avalduse tõesti esitasin. Kui avalduse esitasin, olin Prantsusmaal, ja eemalt näed neid asju ka teistviisi. Ühel hetkel aga, kui nägin, mis selle ümber toimuma hakkas, sain aru, et sel on nii tugev märk küljes. Sain aru, et ma ei taha sellist tähelepanu ja justkui riiklikku vastutust. Kirjandus olgu ikka vaba. Ja rahulikum on ilma. Pole küll kordagi kahetsenud, et ära ütlesin. Eks see kirjanikupalk osuta ka kurvale tõsiasjale, et raamatute avaldamisega ei saa ära elada, et tegelikult on kirjanik, nagu teda XIX sajandist saadik tunneme, juba minevikufiguur.
Lugeja ei ole ju kadunud…
Lugeja ei ole kadunud, aga kirjutajaid on tohutult juurde tulnud. Üks asi, millest eriti ei räägita, on see, kui kiiresti raamatud prügiks muutuvad. Nukrad on need kastitäied hüljatuid rahvaraamatukogude ukse taga. Riiulipind on väike, raamatuid tuleb juurde. Vanad tuleb välja visata, aga need vanad pole tihti kümmet aastatki vanad. Kaheksa aastat on vist see piir, kui võib juba maha kanda. On rämpsu, mis ära visatakse, aga on ka väga väärt tõlkekirjandust, mida ilmselt eriti ei laenutata, aga paraku ei anta ka võib-olla kunagi enam uuesti välja. Ma ei usu, et oleks kallis pidada laopinda, kus ka rahvaraamatukogud saaksid pisut vähem populaarset kirjandust säilitada. Isegi kui seda ühte raamatut laenutab aastas ainult üks inimene, võiks ta ju ikka olla. Aga raamatutest on saanud ka kiire käibega kaup.
E-raamat annab siin ka oma panuse?
Annab ehk edasipidi, kui peale kasvab uus põlvkond, kes paberraamatut ei loe.
Mu tütar, kes käib kuuendas klassis ja loeb võrdlemisi palju, ütleb, et paberraamat on ikka see õige.
Lugeda ongi paberraamatut kõige mugavam. Aga seal tulevad muud asjad. Ta on raske ja inimesed on mobiilsed, nad ei tassi raamatuid kaasas. Nagu raamatukogud, nii viskavad ka inimesed raamatud oma kodust välja, neid ei hoita enam. Lähevad vanapaberi kasti.
Riigikirjanik ei ole, aga kirjatööd ikka teed?
Jah, ikka kirjutan. Kas või selleks, et end vaimselt vormis hoida. Nüüd sügisel tegelesin Aleksander Suumaniga. Panin kokku tema suure luulekogu ja kirjutasin järelsõna. Ilmamaast telliti. Ta on selline autor, keda olen noorest peale lugenud ja armastanud. See oli lõpuks suur töö, tegelikult palju suurem, kui ma arvasin. Aga väga kosutav oli tema maailmas viibida. Ta on selline iseäralikult helge autor.
Millises žanris võiks lugeja sinu endaga taas kohtuda? Või tuleb hoopis teatrisse minna? Sel sügisel jõudis sinu tükk pealkirjaga «Mäed» Draamateatris lavale.
Mul on üks näidend veel soolas, vaatame, mis temast saab. Raamatutega on nii, et see uus raamatuuputus tekitab minus nagu mingi tõrke trükis avaldamise vastu, et peaks nagu olema midagi väga tähtsat öelda, et raamat kirjutada. Teater oma kaduvuses on viimastel aastatel rohkem köitnud. Aga seesama «Mägede» näidend ilmus ka raamatuna, nii et kes tahab, saab lugeda. Usun, et ta on ka raamatuna loetav. Ja nagu näha, ei ole ma kuigi järjekindel… Eks raamatut ole ka ikka tore avaldada, miks muidu siis kõik inimesed tahavad oma raamatu avaldada. Muidugi on selles ikka veel seletamatut sära, selles trükimustas.
Oled öelnud, et suured hetked elus ja kunstis on harvad. Kas tänavu mõni selline hetk oli?
Minu jaoks on olnud vaikne aasta. Mullu oli teater see, mis elevust pakkus. Ja nendel maailma suurtel sündmustel, eks neil ole ka mingi kummaline tühisuse pitser peal.
Mis on see, mis ei ole tühine?
Iga inimese elu tema enda jaoks. See ei ole kindlasti tühine. See aeg, mis meile on antud elamiseks ja mis tuleb ära elada. Kuidagi on ju selline tunne, et miskipärast me siin oleme, mitte päris niisama.
Sa ütled kuidagi lihtsalt, et «tuleb ära elada». Mida me peaksime tegema, et tunda end seejuures rahulikumana, rõõmsana, õnnelikuna?
Ära elada just nimelt nii, et oleksid rahulikum, rõõmsam ja õnnelikum. Aga see ei tähenda, et sa peaksid seda ilmtingimata kogu aeg saama olla. Ei maksa unustada, et elu on ikka draama ka. Õnnetust on ka vaja. Ka masendust ja kõike muud. On justkui asjad, mis tuleb siin elus ära teha ja ära kannatada. Kui need jäävad tegemata, siis lõpuks kibestud. Ma loodan ja usun, et kui need saavad tehtud, siis on hästi, siis ongi rahu. Saatus, aga mitte ettemääratus, vaid nagu ülesanne. Sellest saab muidugi kõrvale hiilida, tegeleda kõrvaliste asjadega ja olla kogu aeg rahulolematu seejuures. Kõigega.
Võib-olla on see retsept siis selline, et tuleb leida üles need asjad enda jaoks?
Jah. Ma arvan, et igaüks tegelikult teab seda vaikselt ka, mis need tähtsad tegemised tema jaoks on. Aga alati pole vast kõige mugavam neile keskenduda. Või kõige tasuvam. Või kõige prestiižikam. Kerge on kaduda sellesse, mida justkui kõik teised teevad. See on petlik, sest me näeme seda kõrvalt. Me ei näe teiste elu seestpoolt ja teeme valesid järeldusi. Edukal inimesel võib olla sada häda, mida me ei näe.
Kas loomingulisel inimesel on kergem neis muutustes ennast leida?
Muutused elus on ju loomingu toit. Stagnatsioon pole kõige viljakam. Teistpidi, kui ka õnnetus osutub viljakaks, püüab igaüks end ikkagi selle eest hoida. Loomingus on vahest võimalus, et saad õnnetuse panna vilja kandma. Aga selline võimalus on iga inimese elus, lõpuks ju elamine ongi looming või ta pole mingi elamine. Ümberpöördult ka.
Ütleks siis sinu vaimus, et vahest tuleks silitada rohkem kassi kui sülearvutit.
Kassi ikka! (Naerab.) Kui ma selle Suumani raamatuga tegelesin, siis temal oli kuskil 1950ndate lõpus selline periood, ta oli kunstnik, aga tema pildid ei meeldinud – ametlik kriitika materdas maha. See viis ta tänapäevases mõistes depressiooni. Ta kirjeldas, et lamas päevad otsa diivani peal. Jäi veel kopsuhaigusesse – nagu sellises seisundis ikka, hädad tulevad kallale. Aga siis tuli haiglasse Paul-Eerik Rummo, kes pakkus, et kuule, Sass, kas sa ei tahaks avaldada kassetis luulekogu. Suuman oli siis öelnud, et mul pole mingeid luuletusi. Rummo vastu, et on küll, voodi all on sul terve virn. Ühesõnaga, ta võttis need käsile, hakkas luuletustega tegelema. Ja sai terveks ka. Kui siis raadioreporter, kellele ta seda lugu rääkis, talle ütles, et iga asi on millekski hea, vastas Sass selle peale: «Jah, paistab, et alati tuleb midagi teha!»
Nii et alati tasub midagi teha. Isegi siis, kui sellel ei tundu esialgu mõtet olevat. See on alati ka parem kui arvutis mittetegemist arendada. Tegemine viib kuhugi. Oma mõtetes keerlemine ei vii kuhugi.
Üks mu kolleeg käskis kindlasti küsida, kuidas elavad «Mandala» kassid.
Jah, mõnede raamatu- ja kassisõprade jaoks olen ma nüüd kassikirjanik. (Naerab). Võid kassisõpradele edasi öelda, et need kirjanduslikud kassid elavad endiselt hästi. Üks on küll vähemalt viisteist täis, juba näha ka, et vana, aga hingelt ikka kahe-kolmene, mis sa teed! Nad on ühed konstantsemad asjad olnud mu elus viimasel kümnel aastal. Tõelised konservatiivid, hoiavad vanast kinni, ei muutu, kui vähegi saab, ei muutu! (Naerab.)
Tõnu Õnnepalu
proosakirjanik, luuletaja, tõlkija, toimetaja (kasutanud kirjanikunimesid Emil Tode ja Anton Nigov)
Sündinud 13. septembril 1962 Tallinnas
Lõpetanud Tartu Ülikooli botaanika ja ökoloogia eriala (1985, cum laude)
1985–1987 Hiiumaa Lauka kooli bioloogia ja keemia õpetaja, hiljem vabakutseline tõlkija ja literaat
1989–1990 ajakirja Vikerkaar algupärase ja tõlkekirjanduse toimetaja
1993 kirjastuse Tuum toimetaja; samal aastal asus tööle ka välisministeeriumis
2001 Eesti Instituudi juhataja Pariisis
2003 Tartu Ülikooli vabade kunstide professor
2014 festivali Draama kuraator
Romaanid
1993 «Piiririik»
1995 «Hind»
1997 «Printsess»
2002 «Raadio»
2009 «Paradiis»
2012 «Mandala»
Luulekogud
1985 «Jõeäärne maja»
1988 «Ithaka»
1990 «Sel maal»
1996 «Mõõt»
2005 «Enne heinaaega ja hiljem»
2009 «Kevad ja suvi ja»
2012 «Kuidas on elada»
Esseekogud
2011 «Ainus armastus»
Päevikud
2002 «Harjutused»
2008 «Flandria päevik»
2015 «Lõpetuse ingel : märkmeid sügissaarelt»
Näidendid
«Vennas», «Mäed» (Eesti Draamateatri mängukavas)
Tõlkinud Albert Camus', François Mauriac', Sébastien Japrisot', Antoine Chalvin'i, Charles Baudelaire'i, Marcel Prousti, Fernando Pessoa, E. M. Ciorani jpt loomingut.
Tunnustused
1993 Balti Assamblee preemia «Piiririik» eest
1995 Kultuurkapitali preemia romaani «Hind» eest
2002 Loominguline stipendium «Ela ja sära»
2002 Kultuurkapitali artiklipreemia
2004 Valgetähe V klassi teenetemärk
2007 Juhan Liivi luuleauhind Vikerkaares 2006 ilmunud luuletuse «Ootad kevadet ja siis ta jälle tuleb ...» eest.
2007 Kultuurkapitali esseistikapreemia «Flandria päeviku» eest
2010 Tammsaare kirjanduspreemia romaani «Paradiis» eest
2010 Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind luulekogu «Kevad ja suvi ja» eest
2010 Riiklik kultuuripreemia
2011 Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali esseistika aastapreemia «Ainus armastus. Valik esseid» eest
Tekst Neeme Korv Fotod Sander Ilvest Pildiallkiri: Kuulus kirjanduslik kass Rulli, vähemalt viisteist aastat vana (hingelt mitte üle kolme), omas elemendis.