Ehkki täna statistikaametis tutvustatud prooviloenduse tulemused näitasid, et peaaegu kõik loenduseks vajalikud andmed on registrites olemas ning selleks välja töötatud metoodika toimib, on mitmes valdkonnas siiski veel murekohti, millega peab edasi tegelema.
Kuna Eesti järgmine rahva ja eluruumide loendus 2020. aastal, on esimest korda Eesti ajaloos plaanis teha registrite andmetele tuginedes ja tulemused pannakse kokku riiklike andmekogude info põhjal, on oluline teha prooviloendusi metoodika katsetamiseks.
2016. aastal korraldatud prooviloendus näitas statistikaameti peadirektori Andres Oopkaupi sõnul, et registri järgi rahva ja eluruumide loendus on tehtav ja loenduse ettevalmistus on olnud sihipärane.
«Eestis on lühikese ajaga saavutatud olukord, kus registripõhise loenduse tegemiseks vajalik metoodika on välja töötatud ja praktiliselt kõik loenduseks vajalikud andmed on registrites olemas,» selgitas Oopkaubi. Samas tõdes peadirektor, et mitmes valdkonnas on vaja siiski tulemuste parandamiseks veel pingutada.
Oopkaubi sõnul ei olnud praeguse prooviloenduse tegemise ajal registrites hõivatute töökoha ja ameti andmeid. «Meil on küll kokkulepe olemas, et need andmed tekivad järgmiseks prooviloenduseks maksu-ja tolliameti töötajate registrisse ning töö selles suunas on juba alustatud. Ma usun, et järgmisel prooviloendusel saame juba selgemalt viidata ka nendele andmetele,» oli peadirektor optimistlik.
Statistikaameti registripõhise rahvaloenduse (REGREL) projektijuhi Diana Beltadze sõnul on registrite andmetele tugineva loenduse tegemisel suurim probleem registreeritud ja tegeliku elukoha erinevus, mille mõju tuleb enim esile leib- ja perekondade määramisel.
Beltadze sõnul saab prooviloenduse tulemuste põhjal öelda, et registrites on asustatud eluruumide ja tavaleibkondade arv alakaetud, sest ca 47 000 inimesel on elukoht teada ainult kohaliku omavalitsusüksuse täpsusega, ilma konkreetse eluruumi aadressita. «Maakonniti on selliste inimeste osatähtsus erinev, suurim on nende osatähtsus Valga ja väikseim Hiiu maakonnas. Mida suurem on eluruumi tasemel registreeritud elukohaga inimeste osatähtsus, seda täpsem ja parem on leibkonna ja perekonna tunnuste kvaliteet,» selgitas projektijuht.
Eesti on registripõhiseks loenduseks valmis
Kuna harjumused ning käitumismustrid on visad muutuma, pole siiski kindel, kas kolme aasta pärast toimuvaks registripõhiseks rahvaloenduseks õiged elukohaandmed ka registrisse tekivad. See aga omakorda tekitab küsimuse, kas Eesti on selliseks loenduseks valmis.
Seda, et registripõhine loendus ei oleks selle tõttu jätkusuutlik, pole Beltadze sõnul põhjust karta.
«Kindlasti on paras aeg registripõhist loendust ette valmistada, sest riiklikul tasandil on astutud samme registrite koosvõime suurendamiseks ja nüüd on vaja mõelda läbi, kuidas saada registritesse ajakohased andmed,» märkis projektijuht.
«Oleme väike riik ning peame mõtlema jätkusuutlikult ja ressursse hoidvalt. Arvestades eelmise loenduse kogemust, kipuvad inimesed ise oma aadressiks märkima registrijärgse aadressi, mitte tegeliku elukoha, sest arvatakse, et riigiga suheldes tuleb kasutada registri aadressi,» selgitas ta.
Tema sõnul tõestas seda ilmekalt rahvaloenduse aadresside kasutuselevõtmine statistikaameti isiku-uuringutes, kus küsitlejatel ei õnnestunud sageli leida inimest tema enda poolt eelmisel, 2011. aasta loendusel elukohaks märgitud aadressilt, mis oli vaid 2-3 aastat vana. «Kulutada miljoneid, et ukselt uksele loendusel või veebiloendusel teada saada isiku rahvastikuregistri aadress, tundub väga mõttetu rahakulutusena,» arvas Beltadze.
Projektijuhi hinnangul on Eestis tõenäoline juba lähiaastatel jõuda olukorrani, kus valdava enamiku inimeste registripõhine elukoht langeks kokku nende tegeliku elukohaga. «Aastal 2016 on see kokkulangevus ca 80 protsenti ja see on enamik rahvastikust. Pakun, et samal suurel määral kui nt veebiloenduse korraldamine, saavutaksime aadresside parandamise intensiivse teavitustööga, et inimesed registreeriks ennast tegeliku elukoha aadressile. Praegu on ligi pooltel juhtudel tegeliku ja registreeritud elukoha erinevuse põhjuseks hoolimatus või vajaduse mittetunnetamine,» selgitas ta.
Beltadze sõnul näitas prooviloendus kätte, millised on registripõhise loenduse probleemid ja mis suunas tuleb areneda. «Me ootame ka teadlastelt rohkem abi innovaatiliste meetodite väljatöötamisel, sest tänapäeval muutub inimestelt otse andmete küsimine aina raskemaks,» ütles ta.
Ühe alternatiivina pakuti välja ka võimalus kasutada elukohaandmete täpsemaks tuvastamiseks positsioneerimist mobiilioperaatorite kaudu. Beltadze sõnul on mobiilpositsioneerimise andmeid mõtet kasutada mõne probleemse koha lahendamisel hinnangute saamiseks (nt leibkonnatunnuste otsuse tegemisel).
Tema sõnul ei pea kõik loendusel kasutatavad andmed pärinema ainult administratiivsetest registritest. «Enamikus riikides on mingis osas kasutusel statistilised registrid, mille aluseks on mõni varasem loendusandmestik, mida uuendatakse registriandmetega,» selgitas projektijuht.
Seega tuleb tuleks võtta kasutusele alternatiivseid andmeallikaid ja keerulisemaid statistilisi meetodeid, märkis ta, tuletades meelde, et vastavalt statistika tegemise reeglile on tagatud andmete konfidentsiaalsus ja statistikaamet üksikandmeid kolmandatele isikutele ei väljasta.