Ühes Tartumaa külas murrab nahaalne hundikari külakoeri ning asi on läinud koguni nii kaugele, et inimesed ei julge enam pimedas kodust väljagi minna.
Hundid hoiavad tervet küla hirmu all (17)
/nginx/o/2013/06/13/1827736t1hca5d.jpg)
2. jaanuar 2017, 22:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Irene Okkas on Mäksa vallas Võõpste külas elanud juba 17 aastat. Vahetult enne jõule ärkas ta öösel kella kolme ja nelja vahel üles kõva haukumise peale. Kuna see ei olnud kaugeltki tavaline, haaras naine taskulambi ja läks õue.
«Vaatasin siis, et issand jumal, suurem koer haugub küll tiigi poole, aga väikesel koeral on üks loom hammastega kõhu alt kinni. Ta oli koera kõri pealt kinni surunud, nii et koer vaid niuksus vaikselt ööh-ööh,» kirjeldas ta hirmsat vaatepilti.
Kokku oli kutsumata külalisi kaks. «Hakkasin karjuma nii palju, kui veel seest häält välja tuli. Üks pani tiigi taha jooksu ja teine läks teed pidi,» rääkis Okkas.
Kui esialgu arvas naine, et tapatöö taga olid koerad, siis nüüdseks on ta kindel, et taluõuele tulnud ja ketikoera murdnud kiskjad pidid olema ikkagi hundid. «Oleks ma teadnud, et need on hundid, poleks ma nii lähedale läinudki,» rääkis ta.
Samas külas elav Jelena Anissimova rääkis, et tema abikaasa on viimase kuu jooksul hunte näinud koguni kolm korda. Tema sõnul on seal kandis ennegi nähtud üksikuid hunte, kuid viimasel ajal on neid rohkem näha olnud.
Kuid kirjeldatud juhtum ei ole ainus näide huntide jõhkrusest väikeses külas. Hundid olevat murdnud teisegi külakoera ja kohalikud teavad rääkida, et ümbruskonnas on ka kitsi senisest vähem liikumas näha.
Kõik see on sealsed inimesed hirmule ajanud. «Naabrid rääkisid, et nemad kardavad juba õhtuti majast välja minna,» rääkis Anissimova. «Ma lähen tavaliselt hommikul pimedas tööle. Nüüd ei julgegi enam minna. Hirm on!» kinnitas ka Okkas.
Küttimiseks halvad ilmaolud
Selles piirkonnas hoiab metsloomade arvukusel silma peal Kastre jahiselts, mille liige Hillar Tõlgo rääkis möödunud reedel, et samal hommikul jäi üks hunt seal isegi auto alla.
Kui palju mehe hinnangul Võõpste kandis siis hunte on? «Kes seda teab. Hunt võib liikuda 50 kilomeetrit, aga tean, et on üks viie-kuueliikmeline punt ja üks kolmene ka,» sõnas ta.
Tõlgol jätkus kriitikat keskkonnaameti pihta, kuna tema arvates antakse küttimiseks liiga vähe lube. Samas nentis ta, et praegu on jahipidamiseks üldsegi halvad tingimused, kuna lund ei ole.
Keskkonnaameti andmed näitavad, et kriitikaks tegelikult põhjust ei ole. Kastre jahiseltsi maadelt pole sel aastal registreeritud ühtegi hundi põhjustatud kahju. Ametit ei ole teavitatud ka ühestki huntide murtud koerast.
Detsembri algul määras keskkonnaamet hundi küttimismahuks Tartumaa põhja- ja idaossa kokku kaks hunti. Sellesse alasse kuulub ka Kastre jahiselts, ent eilseks ei olnud kogu ohjeldamisalal kütitud ühtegi hunti. Ka eelmisel jahiaastal ei kütitud selles jahipiirkonnas hallivatimeest.
Keskkonnaameti jahinduse ja vee-elustiku büroo juhataja Aimar Rakko sõnul on jahilimiidiga selles mõttes lihtne, et kui limiit saab täis, vaadatakse mahud üle ja vajadusel neid suurendatakse. Kuna piirkonnas pole ühtegi hunti kütitud, siis ei ole mõtet ka juurde anda.
Samas ei lubataks tervet karja kindlasti maha lasta. Rakko selgitas, et Eestis on kohustus säilitada vähemalt 20 hundipesakonda, ja kuna praegu on neid pisut üle 20, siis ei saagi neid just liiga palju küttida.
«Ega see hundi küttimine ei ole nagu päästeauto väljasõit, et kõik saab kohe korda. See on ikka pikemaajalisem protsess. Huntide arvukuse ohjamine käib kindla plaani järgi ja kiireid tulemusi ei ole mõtet eeldada,» rääkis ta.
Võimalikest lahendustest rääkides tõdes Rakko, et jahti saab küll pidada, ent kiskja eest kaitsmiseks saab muudki teha. «Küttimine väga palju ei päästa. Pigem ikka see, kui inimesed oma koduloomad kinni panevad ajal, kui hundid sagedamini majade juures käivad,» lisas keskkonnaameti büroojuhataja.
Inimest ei ründa
Huntidele ühe koera kaotanud Irene Okkas ongi huntide peletamiseks üht-teist ette võtnud. Nii pani naine säravad jõulutuled sinna, kus tema alles jäänud koer on ketis. Ta avaldas lootust, et ehk kardavad hundid valgust ja tema õuele enam ei tiku.
Rakkol on Okkasele aga halb uudis. Hunt harjub kõigega ja pimeduses särav valgus teda tõenäoliselt eemal ei hoia. Veelgi enam, kui hundid on juba külla koeri murdma tulnud, siis tõenäoliselt teevad nad seda jälle.
«Hunt, kes on korra koeramaitse suhu saanud, kipub seda veel tegema. Üks kord murdis koera, siis murrab eluaeg koera. Sellised hundid on n-ö nuhtlusisendid, kes tuleks esmajärjekorras ära küttida,» rääkis jahindusspetsialist.
Teisest küljest rahustab Rakko hirmunud külaelanikke – hunt inimest ei ründa. Kuna hundid liiguvad kümneid kilomeetreid korraga, siis tõenäoliselt nad sinnakanti päris pidama ei jää ja liiguvad peagi jälle edasi. Nii saavad külaelanikud hundimurest loodetavasti lahti.
Kui häda suur, saab keskkonnaametist taotleda luba küttimiseks ka väljaspool jahiaega. Lõppenud aastal anti selline luba näiteks muhulastele, kelle lambaid hundid murdsid.