Arvo Pärdist IT-promoni: Eesti Fest Londonis

, ajakirja Muusika toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Klaveriorkester koos Ain Vartsiga mängis Londonis Pärti, Krigulit, Sisaskit ja teisi eesti nüüdisheliloojaid.
Klaveriorkester koos Ain Vartsiga mängis Londonis Pärti, Krigulit, Sisaskit ja teisi eesti nüüdisheliloojaid. Foto: Madli-Liis Parts

Laupäeval lõppes Londonis nädala väldanud Eesti Fest, mis tõi linna ühte prestiižsemasse kontserdipaika Kings Place’i viis kava eesti muusikast ja muusikutelt. Ligi kolm aastat ette valmistatud suursündmus algas BBC Radio 3­ saatejuhi ja tipptegijast muusikaprodutsendi Fiona Talkingtoni armastusest eesti muusika vastu.

Koostöös Eesti saatkonnaga Londonis ning Tallinn 2011 programmi raames sai teoks seni mahukaim eesti muusikale pühendatud ürituste seeria selles aegumatu tiitliga kultuuripealinnas.

Varasemad eesti festivalid Oxfordis ja Walesis on hõlmanud peale muusika ka teisi kultuurivaldkondi. Seekord toimus lisaks kontsertidele kohtumisõhtu Skype Eesti tegevjuhi Sten Tamkiviga, teemaks Eesti kui IT-riik. Igal õhtul oli väljas Eesti turismi- ja ettevõtlusteemaline infolaud, mille ümber tungles pidevalt hulk huvilisi.

Pärt ja Vox Clamantis

Kings Place on Londoni uusim kunstikeskus. Paari aasta eest kerkinud noobel klaaspaneelidega hoone, mis koduks  ka Guardiani toimetusele, mahutab kaks hubast kammersaali.

Mõnusalt puiduse interjööriga (kogu seinamaterjal pärineb ühest 500-aastasest tammest!) suurem saal paarisajale kuulajale on ehitatud spetsiaalselt klaveri kõla kõrvas pidades. Väiksem blackbox-tüüpi saal on saanud džässi- ja folgisõprade kogunemispaigaks.

Kas publikut tuleb või mitte, on iga festivalikorraldaja suurim mure. Ammugi Londonis, kus linlane võib igal õhtul valida umbes viiesaja meelelahutusürituse vahel. Kings Place’i kontserdisarjad on rajad sisse tallanud ning Eesti Fest tõi pea kõigil õhtuil saalid täis.

Gregooriuse laulu ansamblit Vox Clamantis võib inglise muusikahuviline teada mõne aasta tagusest koostööst Dhafer Youssefiga projektist «Sacred Voices», millega esineti Oxfordis ja Eestis. Seekordses kavas «Da pacem» kõlas gregooriuse laul, vaimulikud rahvalaulud ja Arvo Pärdi looming – ilus ajatu põimik, mille sõnum ja muusikaline tulem vaimustasid kuulajaid.

Kui algus ehk oligi veidi otsiv-kompav, siis üsna ruttu pääses mõjule kõik see, mis meid Voxi puhul Eestiski ikka ja alati võlub: kordumatu kõla, läbitunnetatud interpretatsioon ja tagasihoidlik lavaline olek.

Sel hooajal mitmel pool maailmas sageli kontserte andev ansambel on heas vormis, mis ilmnes ka Pärdi nõudliku muusika suurepärases esituses. Kui Eestis on publiku suhtumine esitajaisse üldjuhul väga positiivne, vahel põhjendamatultki soosiv, siis Londoni kontserdikülastajat kirjeldatakse pigem jaheda ja praktilise meelega inimesena, kes kontserdi lõppedes kiirelt lahkub. Vox Clamantisel tuli aga esitada lisapala.   

Kolmel korral kutsuti kummardama ka Klaveriorkester, kes tegi õnnestunud Londoni-debüüdi järgmisel õhtul. Neljal klaveril ainult eesti muusika (Rääts, Pärt, Sisask, Vähi, Krigul) kaheksa eesti pianisti (Sakkos, Peäske, Ratassepp, Mikalai, Ruubel-Kopvillem, Habak ning Piret ja Lauri Väinmaa) esituses.

Maailmas ainulaadne ansambel, nagu neid reklaamiti, haakub Londoni kontekstis kuuest pianistist koosneva kuulsa Piano Circuse tegevusega. Ei tea, kas just selle seose pärast, kuid Klaveriorkestri kontsert sai festivalil enim meedia tähelepanu.

Nende esinemisest tegi ülekande BBC Radio 3, salvestatud kontserti kuuleb aprillis, ning stuudios andis intervjuu ansambli kunstiline juht Lauri Väinmaa. Publikule pakkusid nad kõrgetasemelist ansamblimängu ja erksat kõla, näidates eesti uuemat heliloomingut eri tahkudest.

Natuke sämplimist ka

Lõppkontserdil kohtus rahvusvaheline seltskond eksperimentaalmuusikuid. Weekend Guitar Trio improvisatsioonipartneriteks olid tuntud inglise vokalist Toyah Wilcox ja norra DJ Jan Bang ehk «live sampling guru», nagu Talkington teda tutvustas. Bangi ja Talkingtoni seob koostöö Punkt Festivali korraldamisel, mille üritused jõuavad Tallinn 2011 ja Jazzkaare raames aprillis ka Eesti publikuni.

Kontserdi esimene pool jättis mulje veidi kammitsetud tutvumisõhtust, kus domineeris Wilcoxi habras-jõulisest ja kohati jimmorrisonlikust luulest inspireeritud vokaalimprovisatsioon, mida täiendas Bangi fantaasiarikas ja virtuoosne sämpling-režii.

Nauditavaid mõttearendusi tuli ka WGT musitseerimisest, kuid tundus, et energiavahetust päriselt ei tekkinud. Aga võib-olla nii tõesti ainult tundus. Vähemalt muusikud ise pidasid kohtumist ääretult huvitavaks ja inspireerivaks. Üllatuslikult läks just see kontsert ainsana pooltühjale saalile, ehkki esines brittide enda muusik.

Samal ajal andis kõrvalruumis täissaalile soolokontserdi Kristjan Randalu, esitades nii omaloomingut kui vaimukaid improvisatsioone «Entel-tenteli» lastelaulude teemadel. Teise poole muljete põhjal saan jagada ainult vaimustust. Randalu on peen muusik, kelle heakõlaline meloodiline klaveridžäss võlub hea maitse ja värskete kõladega.

Tema nägemus Elleri «Kodumaisest viisist» veenis, et ta on meisterlik ja stiilitundlik pianist. Esitus harmoneerus ka tema lihtsa lavalise oleku ja vahetu suhtlemisviisiga, moodustades sümpaatse terviku.

Sama harmooniline ja terviklik, kuid täiesti teises žanris on ansambel Suurõ Pilvõ, kus laulavad ja mängivad Celia Roose ja Tuule Kann, vastavalt torupillil ja kandlel, aga ka mitmetel teistel rahvapillidel, ning Robert Jürjendal elektrikitarril.

Kontsertide kattuvuse tõttu jäi nende esinemine peaaegu kuulmata. Sain osa veerandtunnisest lõigukesest, millest piisas nägemaks, millise energia ja mõjuga nad publikut köidavad. Tundus, nagu laulnuks Suurõ Pilvõ saali musta lae kõrgemaks ja mänginuks seinad silmapiiri poole – sellist väge ja avarusepüüet on nende muusikalises väljenduses, ja muidugi regilaulus endas.

Mida võis selline esmapilgul eklektiline eesti muusika nädal Londoni publikule pakkuda? Kõigepealt ilmselt veendumust, et head muusikat tehakse siinmail ülimalt erinevas stiilis ja vormis. Ja teistpidi, et kõige selle kirevuse juures võib tajuda ühisjooni, nagu süvenenud musitseerimine ja väline vaoshoitus.

Lisaks isiklikele kogemustele ja kontaktidele said muusikud ehk juurde uusi kõrvapaare, kelle edasine huvi murrab välja Pärdi-Tormise-laulupidude sissetöötatud rajalt ning kes festivalist innustatuna võtavad ette julgemaidki avastusretki meie põnevale muusikamaastikule.

Eks suuremad kultuuripoliitilised võidud selgu tulevikus.

Festival

Eesti Fest Londonis
(Tallinn 2011 programmi osa)

Esinejad: Vox Clamantis, Klaveriorkester koos Ain Vartsi ja Hele-Riin Uibiga, Suurõ Pilvõ, Weekend Guitar Trio koos Toyah Willcoxi ja Jan Bangiga ning Kristjan Randalu
 21.–26. veebruar

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles