/nginx/o/2017/02/07/6319549t1h1948.jpg)
Lauri Vahtre kord nädalas ilmuma hakkav kirjutistesari on mõeldud teleseriaali «Tuulepealne maa» vaatajaile. Artiklid kommenteerivad eelmisel õhtul ekraanile jõudnud osa, et vaatajal oleks lihtsam eristada ajalootõde seriaali autorite loomingust. Tegelaskujudest on ajaloolised vaid Konstantin Päts ja Johan Laidoner, kõik ülejäänud on kirjanduslikud.
Stseeni, kus maapoiss esimest korda linna sattudes suuril silmil ringi vahib, on eestlaste ajalugu näinud tuhandeid kordi. Ses mõttes ei olnud Toomas Roo elukäigu algus põrmugi ebatavaline.
Ebatavaliseks tegi selle aeg – Roo saabus Tallinna 1917 kevadel, mil nii Eestis kui kogu Vene impeeriumis valitses tavatult lootusrikas meeleolu. Isevalitsus oli veebruaris kukutatud, esimest korda kehtisid Vene riigis kõik demokraatlikud vabadused ja näis leiduvat tahet, et need kehtiks ka edaspidi.
Paraku ei olnud taevas pilvitu. Maailmasõda kestis. Vene armee püsis veel koos, kuid avaldas väsimuse märke, nii nagu ka tagala. Polnud võimatu, et hakkaja mees tuli lihtsalt rindelt tulema, nagu oli seda teinud Tooma isa Joosep.
Joosep soovis rahus kala püüda ja maad harida, kuid leidus juba selliseidki suguvendi, kes ihkasid mõisnikuks. Osvald Kallaste oli üks sellistest. Seadus seda ei takistanud ja kui raha jätkus, võis omandada kas või rüütlimõisa. Selliseid talutares sündinud «paruneid» oli tsaariaja lõpuks oma poolsada. Tõsi, saksa mõisnikuperesid oli üle kümne korra rohkem.
Olid ka linnaeestlased, kes 20. sajandi alguskümnenditega olid saavutanud märkimisväärse jõukuse ja positsiooni. Tallinnas oli 1906. aastal noore advokaadi Konstantin Pätsi juhtimisel saavutatud koguni valimisvõit ja võetud linna juhtimine sakslastelt üle.
Prominentseid eestlasi oli ka arstide, pedagoogide ja loomeinimeste seas; 1917 sügisel astus esimest korda üles Siuru rühmitus. Kuid tulevastes sündmustes omandasid suure tähtsuse advokaadid – selle ameti pidajana näeme Artur Kallastet. Erinevalt vennast on ta tõsine rahvuslane, kes on selliseks kasvatanud ka oma lapsed.
Rahvuslik meelsus polnud isegi tollal veel enesestmõistetav, kuid eestlaskonnas siiski valdav, võisteldes levivate pahempoolsete ideedega, 1917. aastal juba ka jäiga enamlusega. Enamlased olid mis tahes rahvuslike taotluste vastu ja siit ka vastastikune vaen, mis avaldus muu hulgas koolipoiste omavahelistes suhetes.
Punalipud ja sinimustvalged olid tol kevadel korra ka kõrvuti lehvinud. See juhtus märtsis, kui 40 000 eestlast, sealhulgas 15 000 sõjaväelast, marssis Petrogradis rongkäigus Tauria palee ette, et nõuda Venemaa Ajutiselt Valitsuselt Eestile autonoomiat. Meeleavaldus mõjus ja Ajutine Valitsus kinnitaski vastava määruse.
Määrusega nähti ette Eesti Ajutise Maanõukogu valimine. Valimine oli mitmeastmeline ja keerukas, tekitades segadusi – nende harutamiseks Päts vanalt Kallastelt tuligi abi paluma.
Tallinna nõukogu ehk sovett üritas valimisi sellegipoolest tühistada ja nõudis kogu võimu endale. 1. juulil tuli Maanõukogu ehk Maapäev kõigest hoolimata kokku ja hakkas Eestile esimest eestlaste valitsust koostama.
Enamlased sellega ei leppinud – ei Eestis ega kogu Venemaal. Oktoobris korraldasid nad Petrogradis riigipöörde ja Tallinnaski pidi rätsep Sammal maapoiss Roole kurvalt teatama, et vihane ja käratsev rahvamass on Maapäeva laiali ajanud.
Õnneks jõudis Maapäev end kuulutada kõrgeimaks võimuks Eestis ja moodustada organid tegutsemiseks põranda all.
Seda läks vaja veebruaris, mil oli ette näha, et enamlaste juhitud Venemaa, olles Saksamaa ees kaitsetu, ei suuda ära hoida Eesti sattumist Saksa okupatsiooni alla. Eesti rahvuslikud jõud võtsid kursi täielikule iseseisvusele. Oluline oli, et Saksa väed leiaksid saabudes eest iseseisva riigi, mitte Vene provintsi.
Iseseisvusmanifesti tekst valmis 21. veebruaril, see oli vaja avalikult ette lugeda ja üles kleepida. Ülesanne osutus keeruliseks, sest Tallinnas valitsesid punased, Läänemaale hakkasid jõudma sakslased, kes kumbki mingist Eesti riigist kuuldagi ei tahtnud. 23. veebruaril õnnestus manifest lõpuks ette lugeda Pärnus ja 24. veebruaril üles kleepida Tallinnas, kus tuli kokku ka vabariigi valitsus.
Elektrijaama ja sadama ümber peeti hajus lahing taanduvate punamadruste ja omakaitse salkade vahel. Viimastega koos tegutsesid Tallinna Peetri Reaalkooli poisid. Lahingus langes lätlasest omakaitselane staabikapten Janis Muižnieks (Johann Muischneek). Tooma ja Indreku klassivend Kalnieks, kellele kaasa tundsime, olgu viiteks sellele esimesena Eesti Vabariigi eest langenud mehele.
25. veebruaril loeti manifest ette kirikuis ja helistati kelli, koolides peeti aktuseid. Paraku sisenesid Saksa üksused juba samal päeval Tallinna ja Eesti Vabariigi asutuste tegevus peatati. Nagu Artur Kallaste koos teiste iseseisvusidee kandjatega ettenägelikult mõistis, pidi tuleviku otsustama maailmasõja tulemus.