/nginx/o/2013/06/13/1827734t1hc32a.jpg)
Justiitsministeerium esitab homme valitsuskabinetile väärteokaristuste reformi ettepanekud, mis viivad raskemate rikkumiste korral trahvid vastavusse rikkuja sissetulekuga, võimaldavad trahvist tingimisi vabaneda ja kaotavad mõne väärteokaristuse, näiteks trahvi suitsuanduri puudumise eest.
Justiitsministeerium märkis ettepanekus, et reformi eesmärk on anda riigile raskemate rikkumiste korral võimalus tõhusalt reageerida, vähendada vähemohtlike väärtegude puhul liigset bürokraatiat ja tagada inimeste õiguskuulekus individuaalse lähenemisega.
Väärteotrahvi sidumine sissetulekuga on kavas üksnes raskemate väärteorikkumiste puhul, näiteks sõiduki joobes juhtimine, kiiruse ületamine rohkem kui 40 km/h võrra või korduv juhtimisõiguseta sõidukijuhtimine.
Justiitsministeeriumi ettepaneku kohaselt oleks sissetulekust sõltuvate väärteokaristuste puhul miinimumpäevamäär 5 eurot, mis hakkab vastavalt inimese sissetulekule kasvama. Praegu on trahviühiku määr kõigile võrdselt 4 eurot ja see kehtib juba alates 2002. aastast. (Enne euro käibeletulekut oli trahviühiku suurus 60 krooni).
Justiitsministeeriumi ettekujutuse järgi paigutuks sissetulekupõhine rahatrahv raskusastmelt senise trahviühikul põhineva rahatrahvi ja aresti vahele.
Justiitsministeerium teeb ettepaneku piirduda vähemohtlikumate väärtegude korral väiksema hoiatustrahviga, mille menetlus on lihtsam ning mida ei kanta karistusregistrisse. Hoiatustrahvi kohapealne menetlus on tavapärasest väärteomenetlusest tunduvalt kiirem, kuna menetlusdokumentide vormistamise peale ei pea ebaproportsionaalselt palju ressurssi kulutama. Selline lahendus on eriti asjakohane just nendes olukordades, kus isik tunnistab rikkumist ning aitab igakülgselt menetluse toimetamisele kaasa.
Ettepaneku kohaselt nähakse niinimetatud standardrikkumiste korral ette fikseeritud või objektiivsest mõõtetulemusest sõltuva rahatrahvi.
Oma sisult vähe erinevate või madala rahatrahvi ülemmääraga väärtegude korral ei ole karistuse individualiseerimisel olulist mõju. Sellisel juhul on otstarbekam sätestada fikseeritud karistusmäärad ning seeläbi tagada õiguse prognoositavus ja ühtne karistuspraktika.
Valitsus hakkab arutama ka ettepanekut vähendada kiirmenetluse korral kohaldatavat karistust kolmandiku võrra.
Kehtivas õiguses võib isik loobuda õigusest üldmenetlusele, kuid seadusest ei tulene, et kiirmenetluses kohaldatav rahatrahv oleks tingimata väiksem kui üldmenetluse korral. Isiku nõusolek lihtsamaks menetlusliigiks võiks kaasa tuua riigipoolse vastutuleku karistuse kohaldamisel. Karistuse vähendamine tasakaalustab menetlusõigustest loobumist ning muudab kiir- ja üldmenetluses kohaldatavate karistuste vahe prognoositavamaks. Sama põhimõte on ette nähtud kriminaalmenetluses, kus lühimenetluse korral vähendatakse kohaldatavat karistust kolmandiku võrra.
Justiitsministeerium teeb ettepaneku sätestada võimalus isiku väärteokaristusest tingimisi vabastamiseks.
Ettepaneku eesmärk on retsidiivsuse vähendamine ja isiku motiveerimine õiguskuulekalt käituma. Muudatus võimaldaks esimesele rikkumisele reageerida leebemalt ning vabastada ta tingimisi rahatrahvi tasumisest täielikult või osaliselt. Väärteo toimepanijale antakse võimalus käitumist parandada ning katseaja eduka läbimise korral on süüteole järgnev karistus tema jaoks kergem. Juhul, kui isik paneb siiski katseajal toime uue samaliigilise süüteo, pööratakse lisaks uuele karistusele täitmisele ka varasem tingimisi karistus. Karistusest osaliselt tingimisi vabastamise võimalus oleks tasakaaluks ka senisest kõrgematele sissetulekupõhistele rahatrahvidele.
Justiitsministeeriumi ettepaneku järgi saab süüdlane taotleda rahatrahvi asendamist üldkasuliku tööga ilma täiendavate kuludeta juba rahatrahvi vabatahtliku tasumise perioodi jooksul, kui rahatrahvi tasumine ei ole temale selgelt jõukohane.
Kehtiva õiguse kohaselt alustatakse tasumata rahatrahvi korral täitemenetlust, mille tulemusena kaasnevad süüdlasele täiendavad kulutused. Juhul, kui riigi nõuet ei suudeta täita ka täitemenetluse käigus, taotletakse kohtult rahatrahvi asendamist aresti või üldkasuliku tööga. Kui rahatrahvi tasumise võimatus on selge juba enne rahatrahvi tasumise tähtaja saabumist, pole mõistlik kulutada ressurssi nii täitemenetlusele kui ka rahatrahvi asendamisele kohtus ning seeläbi tekitada süüdlasele täiendavaid kulutusi. Juhul, kui süüdlane on vaatamata varaliste vahendite puudumisele valmis võtma teo eest vastutuse ning tegema üldkasulikku tööd, ei peaks rahatrahvi üldkasuliku tööga asendamine tooma süüdlasele kaasa täiendavaid kulutusi üksnes seetõttu, et tal puuduvad varalised vahendid rahatrahvi tasumiseks.
Justiitsministeerium tahab jätkata karistusõiguse revisjoniga alustatut ning loobuda väärteokoosseisudest seal, kus õiguspärast käitumist on võimalik saavutada teiste meetmetega.
Näiteks ei ole põhjust karistada isikut suitsuanduri paigaldamata jätmise eest. Riigi eesmärk on, et suitsuandur saaks paigaldatud. Selle saavutamiseks on võimalik kasutada isikule vähemkoormavaid haldusõiguslikke meetmeid nagu ettekirjutus ja sunniraha. Samuti võiks ministeeriumi hinnangul tunnistada kehtetuks ühistranspordis pileti ostmata jätmise eest sätestatud väärteokaristus, kui sellise teo tagajärjed on võimalik efektiivselt reguleerida pooltevahelise eraõigusliku suhte raames. Sarnaselt ei järgne karistusõiguslikku reaktsiooni ka näiteks eraparklas parkimise eest tasumata jätmise eest, kuid sellisele teole on siiski võimalik reageerida eraõiguslike õiguskaitsevahenditega.
Samuti tegi justiitsministeerium ettepaneku, mille kohaselt ei kantaks karistusregistrisse andmeid väärteokaristuse kohta sellise väärteo korral, mille eest ette nähtud rahatrahvi ülemmäär on kuni 20 trahviühikut ehk kuni 80 eurot.
Sedavõrd madala trahviülemmääraga väärteokaristus on piisavalt vähetähtis, et selle kajastamine karistusregistris ei ole vajalik. Seeläbi leevendatakse sellise väärteo toime pannud isikutele karistusega kaasnevat stigmatiseerivat mõju, märkis justiitsministeerium.