Ta oli taevapuu meie hingemaastikel

Veljo Tormis 7. august 1930 – 21. jaanuar 2017. Foto: Peeter Langovits / Postimees

In memoriam Veljo Tormis (7. august 1930 – 21. jaanuar 2017)

Ei ole olnud torme, mis oleks painutanud, ammugi murdnud meest, kellele võlgneme oma ürgseimategi hingemaastike jäädvustuse muusikas ja koorilaulus. On olnud lihtsalt üks elu, mis Veljo Tormise jaoks on nüüd lõppenud. Pikk ja loominguliselt viljakas elu, mille rikkusi ta on meiega jaganud. Meiega, kes me pole ainult eestlased, vaid ka läänemeresoomlased, soomeugrilasedki, kogu boreaalse kultuuri pärijad ja kandjad. Sest enim, mida ta oma muusikas, sõnavõttudes ja õpetuses taotles, on olnud mitte kaotada verehäält ja mälu, taasluua ja elavustada regilaulus sadestunud eelkäijate meelekogemust.

Seda, mida oli Lennart Meri meie vaimukultuuris, oli Veljo Tormis heliloojana. Ühtaegu nii ürgselt oma, aga samas ka maailmale kuuluv. Sündinud Harjumaal köstri pojana, oli tema esimene pill orel. Ja mõelda vaid, eks ole inimorel ka iga laulukoor. August Topmani juures Tallinna konservatooriumis orelit ta õppiski. 1949. aastal hakkas Tormis õppima koorijuhtimist, sealt edasi vahetas eriala ja keskendus kompositsiooniõpingutele Moskva konservatooriumis, jõudes seejärel eesti rahvaviiside uurimise juurde.

Muusikuna alustas ta sarnaselt Eino Tambergi, Arvo Pärdi ja Jaan Räätsaga stiilis, mida tavatsetakse nimetada neoklassikaliseks. Esimesed teosed, prelüüdid ja fuugad olid žanrid, mille viljelemise jättis ta edaspidi siiski teiste hooleks. Tormis katsetas nagu Pärtki dodekafooniat ooperis «Luigelend» (1964) ja laulutsüklis «Kümme haikut» (1966) Jaan Kaplinski sõnadele. 1960. aastate teisest poolest pühendus ta aga vokaal- ja koorimuusikale, tuues sellesse modernse helikeele («Hamleti laulud» 1964/1965, «Maarjamaa ballaad» 1969).

Tormise heliloomingu tekstiliseks põhjaks sai eri ajakihte läbiv pärimus, alates Kihnu pulmalauludest (1959), kalendrilaulude tsüklist (1967) üle mängulaulude, külavahelaulude ja lõpetades Kalevala, Kalevipoja, Sampo tagumise ning «Raua needmisega». Väga palju lüürilisi laule jääb sinna vahepeale ja laule ka eesti luuletajate (Lydia Koidula, Juhan Liiv, Ernst Enno, Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski, Aleksander Suuman, Juhan Viiding jmt) tekstidele.

Kõigi laulupeoelamuste kõrval, mida Tormise kooriloomingut kuulates olen saanud – ja küllap suurem osa eesti rahvast –, tuleb siinkohal meenutada ka Tormist kui vastupanuvõitlejat ja ühiskonnakriitikut muusikas. 1972. aastal kirjutas ta kantaadi «Lenini sõnad», millest väljavõtted nõudsid rahvaste enesemääramisõigust. Runneli tekstidele kirjutatud «Liivi sarkasmide» ja «Stagnaaja laulukeste» ettekandmisest Eesti Kirjanike Liidu saalis sai meeleavaldus.

Tormise heliloomingule on maailma muusikaklassika mõõtme andnud loits «Raua needmine», tsüklid «Unustatud rahvad», «Eesti kalendrilaulud» ja «Eesti ballaadid».

See, missugune on olnud Veljo Tormise eesti (regilaulukultuuri) kreedo, ilmneb paljudes tema sõnavõttudes ja loengutes. 2008. aastal Tartu muusikakoolis peetud viiendas loengus ütleb ta: «Tuleb kinni haarata ehedast traditsioonist. Tuleb kinni haarata traditsiooni tegelikest kandjatest. Kuulata laulikuid. Kuulata hoolikalt, kuulata hääldamist, hingamist. Vale oleks arvata, et see materjal on museaalne, aegunud. Keel on meil sama, keelel on oma struktuur, meloodika ja rütmika. Välted on ikka välted ja diftongid ikka diftongid. Kiri ja noot olgu kutsutud asendama pärimuslikku kuulmis- ja kooslaulmiskogemust.»

Ja lausa testamentlikult kõlab järgnev mõttearendus: «Ehe traditsioon pakub veel ühe tunnusjoone regilaulude, eriti just lüroeepiliste ja müütiliste laulude laulmisel. See on nende laulude eepiline rahu, demiurgi pilk jutustatavale, neutraalne emotsioon. Ei mingit tundeliigutuse väljamängimist. Uurijad kinnitavad küll paljudel juhtudel laulikute sisemist erutust selliste lugude puhul, kuid see on väga kaugel teatraalsetest tundepaisutustest, see on introvertne, nagu vist kogu eesti kultuur.»

Tormise enda väliselt väärika koore all küdes arbuja kirglikkus. Temas oli rühti nagu kõrgusesse pürgival taevapuul, sellel samal suurel tammel, meie vanimast suulisest pärimuskihist «Kalevala» ja «Kalevipoja» eepostesse kandunud laulus. Mis sellest tammest sai, kui ta langenud oli? Tüügastest said astjad, keskelt kirik, otstest orja iste, ladvast laste koolituba. Kui kõik oli ära kasutatud, jäi järele ikkagi üks tükk, millest sai laulutuba, «kus neid sõnu seadeldakse, laululõngaks liimitakse».

Veljo Tormisestki on saanud laulutuba. Me tuleme sinna kokku. Me jäämegi sinna, nagu tema on jäänud meiega.