Lavastaja Peeter Jalakas tõdeb, et Veljo Tormis oli ja on üks neid, kes esimesena pähe tuleb, kui on tarvis kuidagi iseloomustada Eestit.
Peeter Jalakas järelehüüdes Tormisele: olen sügavalt tänulik, et mul oli õnn teda kohata
22. jaanuar 2017, 22:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuigi oma sõnul jonni pärast heliloojaks hakanud, suutis Veljo väljendada midagi meile igiomast. Midagi, mida on keeruline sõnades kokku võtta, midagi, mis saab alguse niiskest mullast ja roiete vahelt, Emajõest ja Munamäest, ning mis puudutab sind teravalt, okstena sügiseses metsas.
Kogu tema olekus oli midagi ürgset ja aukartust äratavat. Midagi, mida võiks ehk nimetada eestlaslikuks. Olen sügavalt tänulik, et mul oli õnn teda kohata. Et meile kummalegi pole omane eriline jutukus, ei saa ma öelda, et oleksin Veljot eriti hästi tundnud, ent võin vist öelda, et meil oli temaga hea klapp.
Kord, «Eesti meeste laule» ette valmistades, lasin kõigile lauljaile lõua otsa kleepida kuulsa «Tormise habeme». Õhinal oodati siis maestro reaktsiooni. Veljo tuli proovi ja oli habeme ära ajanud. Ei öelnudki midagi.
Ma ei tea, millised on soengutega seotud tavad seal pool vett, ent arvan, et üks isikupärase habemega ingel me tegemisi seal muheledes jälgib.
Kohtumiseni, Veljo!