Põnevamad Lohk ja Kaldoja
Shelagh Stephensoni näidend kõneleb kahtlemata valusatel ja intrigeerivatel teemadel, püüdes valdavalt teravmeelselt, kuid kohati edutult vältida muutumist skemaatiliseks moraliseerimiseks teaduseetika olemuse üle. Kujundliku ja tajusuunava võttena toimub tegevus kordamööda kahel ajastul, 1799. aasta valgustuseufoorias, mil eriteaduste emantsipeerudes hakkasid katsetulemused justkui hälbima katsete esialgsest eesmärgist humanismi teenistuses. Teine lavaepohh on aga millenniumivahetus, kus paljud kahe sajandi tagused hirmuunenäod juba ilmsiks saanud ja eetikaküsimused üha jõulisemalt maad võtmas.
Juba ajatasandite võnkumine ja näitlejate rollivahetused ise peaksid vaatajas aktiveerima jälgijahoiaku, mis takistaks tegelastega samastumise ja säilitaks üldistava kõrvalpilgu ning arusaama inimloomuse muutumatusest sajandite vältel. Mõnevõrra näpuganäitavalt toimub aga Mälbergi avamonoloog veel justkui neistki kahest perioodist väljaspool, tuletades publikule otsesõnu ja siitpoolt rampi meelde tema vastutust.
Kuna jutt käib kahtlemata olulistel teemadel, ei tahakski nende kohati naiivset plakatlikkust näha puudusena, vaid pigem vajaliku vormivõttena. Arvestades näidendi kirjutamisaastat (1997), on ajakohane kindlasti näidendi tegevusliin seoses Fenwickide perekonna küüraka teenijanna Isobeliga (Natali Lohk), kelle šoti päritolu ja roll peretütarde Harrieti (nähtud etendusel Liis Haab) ja Maria (Maarika Mesipuu) näitemängus peab vaatajale meenutama kloonvoonakest Dollyt. Tema ohvrilugu küünilise teadusfanaatiku Thomas Armstrongi (Lauri Kaldoja) küüsis ongi näidendi valusaim liin, mis seob omavahel ka kaks ajatasandit.
Lohk ja Kaldoja näitavadki end lavastuses põnevaimast ja seninägemata küljest, Kaldoja lisaks Armstrongile veel ka populaarteadlasest proletaarlase Phili rollis. Kuid maitsekalt mõjub kogu näitlejaansambel, ka edasi-tagasi ümberkehastumised ei toimu paksudes toonides ja karikatuurselt, vaid pigem väikeste nüansside kaudu.
Näib, et väljendusvahendite nappus ja teatav steriilsus ongi olnud lavastaja Peeter Tammearu taotlus, tasandamaks justkui näidendi plakatlikkust ja toomaks seda suhtedraama rõhutamisega n-ö hea maitse piiridesse.
Ka Silver Vahtre lavakujundus toetab diskreetseid üleminekuid, süvendades sõnumit, et tegelikult pole inimese mõtlemises vahepeal suurt midagi muutunud. Rollid võivad vahetuda, naised võivad haarata meestelt juhtpositsioonid, kuid endiselt on inimene ise igal ajastul omaenda katsete objekt, isegi kui ta plaanib astuda Jumala asemele.
Midagi on siiski puudu
Sellele vaatamata jääb tunne, et midagi on lavalt siiski puudu. Näidend näiks nagu ootavat lavastaja selgemat seisukohavõttu oma didaktilisuse suhtes, olgu siis seda suureks mängides ja vaatajat võõritusteatriga raputades või siis autori küsimustega huumorivõtmes polemiseerides.
Näidendis saaks keskenduda nii teaduse ohvrite temaatikale, armastuslugudele kui rollivahetuste mehhanismile – kõigi võimaluste teatraalsus võiks olla aineseks nii komöödiale kui tragöödiale, osutamaks inimese n-ö vaba tahte sõltuvusele tema kirgedest.
Praegu lasub lavastuse kohal aga steriilne õhkkond, kus laboririistad on küll katse jaoks piiritusega puhastatud, kuid katse ise pole justkui veel alanud ja me ei tea päris täpselt, mis on kaalul. Näitlejad on asetatud vaakumpumpa ja me näeme, et nad jäävad ellu. Aga mille nimel katse toimub, see jääb segaseks.
LAVASTUS
Shelagh Stephenson «Eksperiment õhupumbaga »
Lavastaja Peeter Tammearu
Kunstnik Silver Vahtre
Osades Margus Grosnõi, Liis Haab (külalisena) või Kertu Moppel, Lauri Kaldoja, Natali Lohk, Maarika Mesipuu, Tiina Mälberg, Toomas Suuman
Esietendus 19. veebruaril Rakvere teatri suures saalis
