Allikmaa: kui uut maja ei saa, tuleb lahutus
11. märts 2011, 16:39
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Märtsis valmis rahvusringhäälingu (ERR) arengukava järjekordne aastauuendus, kus seatakse sihte aastateks 2012–2015. 40-leheküljeline dokument meenutab parteide valimiseelseid lubadusi: teeme siis, kui eelarvevõimalused tekivad. Miks, selgitab ERRi juhatuse esimees Margus Allikmaa.
Arengukavas on paljud tulevikuplaanid seotud ERRi uue majaga. Aga kui eelarves uue maja jaoks raha ei jätku, kas on olemas plaan B?
Plaani B on aastaid viljeletud – elatakse edasi senistes ruumides. Tõsi, ega me seda Bd väga detailseks lihvinud ei ole. Aga kui uut maja ei saa, siis tuleks raadio ja televisioon uuesti lahku lüüa ja kogu see ühendamise töö on osutunud asjatuks. Ühendamise mõte oli saavutada sünergia. Aga see on mõne jaoks ka emotsionaalne hinnang, kuigi mina räägin täiesti ratsionaalset juttu.
Eelmises arengukavas sooviti, et ETV1 vaataks nädalas 800 000 inimest, uues kavas on see arv 100 000 võrra väiksem. Millest see tagasihoidlikkus?
800 000 sai eesmärgiks võetud siis, kui nägime ette, et digipööre toimub aastal 2012, nagu algselt Euroopa dokumentides sees oli. Eestis tuli see pööre palju varem ja sellest tulnud plahvatuslik kanalite lisandumine muutis 800 000 inimest ebarealistlikuks. Mis puutub ETV2, siis 250 000 vaatajat nädalas on saavutatud.
ERRi eelarve on praegu väiksem kui 2007. aastal, aga erakanalitel on masus veelgi viletsamini läinud. Kas nendega on nüüd lihtsam konkureerida?
Majanduslangus puudutas neid teravamalt kui ERRi, aga erakanalite olukord paraneb kiiremini. Meie sõltume maksutuludest ja oleme umbes aastases nihkes. Alustasime oma kärpeid ka hiljem kui erasektor. Ei Kanal 2 ega TV 3 juhid pole minuga vesteldes varjanud, et reklaamikäibed on kasvutrendis ja graafikute ninad kergelt ülespoole.
Arengukavas on prioriteediks seatud töötajate palgatõus. Kas see juhtub tänavu?
Eelarvekärpe tõttu sai töötaja valida, kas palka kärbitakse kümne protsendi võrra või ta võtab aasta jooksul kuu aega palgata puhkust. Sel aastal pole võimalik töötajate palku endisele tasemele tõsta. Kõikides töölepingutes on kirjas, et taastame nende palga automaatselt siis, kui ERRi eelarveline finantseerimine jõuab tasemele 386 miljonit krooni, aga sellest oleme me praegu 35 miljoni võrra maas.
Kas see jõuab kätte aastal 2012 või 2013, seda me ei tea. Ikkagi on selge, et mõningaid palkasid tuleb hakata korrigeerima. Erasektori surve pluss üldine taust ning hindade kasv paneb mõned meie inimesed väga keerulisse olukorda.
Valimiseelne teleprogramm läks maksma 89 476 eurot. Kui palju selliseid saateid nagu «Valimiste õhtu!» (mida jälgis 179 000 inimest) ERRi eelarve aastas välja kannatab?
Ma ei oska peast öelda selle saate maksumust, aga ega eelarve selliseid asju palju teha ei luba. Tänavu ei ole suuri spordivõistlusi, nagu olümpia või jalgpalli MM, mis ressursse neelaksid. Valimisi oleksime muidugi ikka kajastanud, aga mitte spordi arvel, vaid mõnede muude asjade pealt kokku hoides.
Tänavune 20. august on ümmargune tähtpäev, mis väärib eraldi tähelepanu, samuti laulu- ja tantsupidu. Augustisündmuste plaane veel täpselt paigas ei ole, ootame ära, mis üritused hakkavad toimuma. Aga meil on sahtel, kus on selleks vajalikud vahendid ootel.
Rõhutatakse, et suured spordiülekanded peaksid kindlasti ERRi jääma. Miks? Neid võiksid ju kommertskanalid oma reklaamiraha toel edastada.
Esiteks on selle vastu väga suur huvi, vaatajad tahavad neid näha. Teiseks puudub igasugune kindlus, et erakanalid seda teeksid.
Siin on vastuolu: kui inimesed tahavad näha, siis on ju reklaamiraha kindlustatud.
Me oleme kommertskanalitele pakkunud 2010. ja 2012. aasta jalgpalliõigusi. Nad ei tahtnud. Eesti turg on natuke liiga väike, et reklaamirahaga kallid ülekandelitsentsid katta. Meie pakume ülekandeid täpselt sama hinnaga, millega ise oleme ostnud.
Ja siis on üritatud väita, et oleme olnud halvad kaupmehed ja ise jube kallilt ostnud. See ei vasta absoluutselt tõele. Ma tean, mis hindadega ostavad teised riigid ja kui palju oleme kokku hoidnud. Marko Kaljuveer on suutnud Eestile välja kaubelda erakordselt soodsad hinnad, aga isegi need käivad erakanalitele üle jõu.
Uuringud näitavad, et venelased ei leia endale suunatud saateid ETV2st üles. Arengukavas öeldakse: «2013. aastal otsustatakse vene saadete arendamise vajalikkus.» Miks alles siis?
Vene programm on ETV2s selle pärast, et tuleb ju midagi vene kogukonnale pakkuda. Kõik need jutud-vaidlused kolmandast, venekeelsest kanalist pole ju kuhugi jõudnud. Isegi valimiseelsel perioodil ei võtnud neid märksõnu üles ei arvamusliidrid ega huvigrupid.
Täiesti alusetu on jutt, nagu oleks ETV2s vene programmile vähe reklaami tehtud. Ükski eestikeelne saade pole nii massiivset reklaamikampaaniat saanud kui «Vandekohus» – reklaam oli tänaval, kõigis vene lehtedes ja meie oma Raadio 4s (mis jõuab üle 200 000 venekeelse kuulajani).
Aga miks peaks vene vaataja lülituma Eestis toodetud saatele, kui see, mida Venemaal toodetakse megasuure raha eest, on niivõrd huvitavam? Nende kangelased ja arvamusliidrid elavad endiselt Venemaal.
Seni jätkame kogu aeg nende venekeelsete saadete tegemist, mida siiani teeme. Ei taha võtta endale voli ise need saated lõpetada, sest see on laiema ühiskondliku diskussiooni teema. Taotleme rõõmsalt raha Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutuselt, sest eelarvesse pole me venekeelsete saadete jaoks sentigi saanud.
Kas olete kunagi venelastelt endilt küsinud, mida nad vaadata tahaksid?
Ikka oleme, vastuseid on palju ja erinevaid. Emotsionaalne vastus on, et Eesti riik peab ikkagi tegema ja pakkuma venekeelset kanalit ja suhtlema vene kogukonnaga. Ja selge see, et peabki. Me teeme seda Raadio 4s ja venekeelses portaalis ning väga hästi teeme. Aga kahjuks ei ole need telekatsetused olnud edukad. Konkreetseid uuringuid vene kogukonna soovide kohta ei ole me teinud, uurijad on küsitlenud vaatajaid fookusgruppide kaudu.
On ebaselge, kas see venekeelsele kogukonnale suunatu peaks olema midagi sellist nagu PBKs, st ülikvaliteetne õhtut täitav teleprogramm, või tund aega venekeelset infotaintment’i või siis üksikud saated üksikutel teemadel, nagu me praegu teeme. Meie kogemus ütleb, et üksikute saadete tegemine on kõige keerulisem ja sellega ei jõua vene kogukonnani.
Aga meil ei ole voli selle toote kirjeldamiseks, sest praegu ei ole avalikkus seda tellinud ega ole seda ka rahastatud. Pole ühtegi alust arvata, et eelarvest hakatakse rahastama venekeelset kanalit.
Seega: venekeelsete vaatajate jaoks ei ole praegu ei raha ega ideid.
Eelkõige ei ole raha, ideid ikka inimeste peas liigub. Võib-olla on probleem ideede teostajates. Vene kogukonnale peab saateid tegema vene toimetus. Kas Eestis on võimalik kokku panna üks uhke ja korralik venekeelne toimetus, kes suudaks ööpäevaringset programmi toota? Olen pisut kahtleval seisukohal. Aga kui vaja, saab ju Venemaalt sisse osta. Ega see ka keeruline pole, aga kas see on siis see programm, mida me vajame?
Väljavõtteid rahvusringhäälingu uuest arengukavast aastateks 2012-2015
• Arengukava kohaselt peab rahvusringhääling suutma paralleelselt toota vähemalt kaht hooaega läbivat draamasarja ja lisaks sellele igal hooajal vähemalt üht 8–12 osaga seriaali, mis põhineb rahvuslikul tüvitekstil või eestluse ajalugu puudutaval algupärandil. Samuti viitab arengukava meelelahutuslike sarjade ja igapäevase pereseriaali olulisusele, aga selle kõige realiseerimiseks on vaja eelarve ennustatust kiiremat kasvu.
• Rahvusringhäälingu konkurentsivõimet uute saadete arendajana on pärssinud finantsiline ebastabiilsus. 2011. aasta eelarve on jäänud eelneva aasta tasemele ja jääb mahult alla 2007. aasta tasemele.
/---/ Pingelise eelarve ja majandusliku määramatuse tõttu on kannatanud kodumaine lavastuslik programm, millel on kõrge säilitamisväärtus (mängufilmid, telelavastused, sarjad jms). Lisaks on arengus toppama jäänud haridussaated.
• 2012: Eelmise sajandi traagilistest sündmustest tõukuva draamasarja «Siber» tootmine; ETV1 eetrisse naaseb kooride võistlus «Laululahing».
• 2013: Madalaeelarvelise mängufilmi tootmise taastamine; jätkub noortele suunatud veebiseriaali tootmine koostöös YLE TVga ja Hollandi televisiooniga EBU.
• 2014: Alustatakse uue, eri rahvusgruppe lähendava ja ühiskonna sotsiaalset sidusust suurendava seriaali tootmist.
• 2015: Eri programmide kultuuri käsitlevad tekstid on koondatud ühte kultuuriportaali. Portaali külastajail on võimalik koostada oma personaalne veebileht.
• Reaalajas vahendatavate programmide kõrval arendatakse sisutooteid mitte-reaalajas kasutamiseks, pakkudes oma sisu ka veebis (sh Youtube’is) ja individuaalsalvestistena. Uue meedia kanalite ja digitaalteenuste lisandudes integreeritakse need parema kättesaadavuse huvides ühtsesse veebikeskkonda. Rahvusringhäälingu saated ja programmid peavad seega olema kättesaadavad kõigil leviplatvormidel, mida telekommunikatsioonifirmad pakuvad.
• Uus ringhäälingumaja pakub ühist füüsilist keskkonda ja mõtteruumi, mis aitab suurendada kogu organisatsiooni efektiivsust ja arendada kaasaegset organisatsioonikultuuri. Ühes hoones tegutsedes võib saavutada suurema loomingulise sünergia ja koostöö, paraneb töö efektiivsus ja tekib ka teatud rahaline kokkuhoid, mille tulemuseks on mõjusam ja kaasaegsem avalik-õiguslik meediateenus. /---/ Seni säilib võimalus, et rahvusringhääling alustab uues majas tegevust perioodil, mida arengukava käsitleb (kuni aastani 2015).
• 2015. aastaks viib ERR lõpule digiteerimise I etapi, st on digiteeritud hävimisohus arhiivimaterjalid kahetollistelt videolintidelt ja Betacami kassettidelt, slaidid ja unikaalsed fotod fotoarhiivist ja heliarhiivis on tehtud tagatiskoopiaid CD-Ridel ning DAT-kassettidel säilitatavatele helidokumentide ainueksemplaridele. ERR jätkab iga päev arhiivimaterjalide eetrivajaduseks digiteerimist. Võimalikult palju arhiivimaterjale tehakse avalikult kättesaadavaks portaali arhiiv.err.ee kaudu.