«Radar»: miks tehakse pornoteatrit?

Karel Reisenbuk
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
"Radar" uuris, miks tehakse pornoteatrit
"Radar" uuris, miks tehakse pornoteatrit Foto: Kanal2

Kinoteatri uus lavastus võtab luubi alla pornograafia, selle vohamise meie elus ja selle, kuhu pidev pornovaatamine välja võib viia. «Radar» käis teatritegijatelt uurimas, mida nad sellest teemast tüki ettevalmistamise käigus uut teada said.  

Katkend Kinoteatri uuest, reedel esietenduvast lavatükist «Ei Tao», lavalt kõneleb meiega Endla teatri näitleja Sander Rebane:

«Mul lihtsalt ei tõuse enam... Päris inimeste juuresolekul ma lihtsalt ei tõuse enam, jah.»

Tõsi, tegemist on näitemänguga ja Rebasel endal tegelikult ei ole pornota tõusmisel probleeme, ent on fakt, et paljudel igapäevastel pornotarbijatel juba on. Ja selle, kuivõrd on pornograafia meie igapäevasesse elurütmi end sisse söönud, teatritükk luubi alla võtabki ehk rebib sellelt teki pealt.

Ja võib öelda, et teeb seda nii äkiliselt, et isegi etenduse produtsent Alari Rammo tunnistab oma kimbatust, kui käis rekvisiitide jahil – näiteks vanu pornoajakirju hankimas. «Natukene muretsesin, jah. Millise perverdina ma ennast tundsin, et ostsin üks- ja üheksahaaval. Tahtsin kusagile kirjutada, et need on rekvisiidid, ma teen teatrit. Mitte ma ei aja mingit üheksakümnendate erootikat taga,» räägib ta.

Räägivad endast ausalt

Ehk teisisõnu, sellest teemast avatult ja avalikult rääkimine, nõuab vähemalt väikest eneseületust ja seda kogesid ka tüki idee autor ja selles näitlejana üles astuv Sander Rebane ning lavastaja Paavo Piik. «Rääkida hästi ausalt sellest omavahel – see oli tegelikult selline esimene vabastav hetk, et me saime aru, et me saame Sandriga ausalt rääkida sellest omavahel. Et ei ole mingit valehäbi,» räägib Piik.

Palume neilt ka meie suhtes väheke ausust. «Minu esimene kogemus pornoga...,» meenutab Rebane. «Ma elasin Mõisakülas. Ja siis meil oli seal üks vana lagunenud maja, kus oli üks kohver, mida me siis oma vennaga aeg-ajalt avasime. Ja seal sees oli igasuguseid toredaid leide. Ma arvan, et seal olid Maajad peamiselt,» räägib ta.

«Minul oli pornoharjumus. Ma ei nimetaks seda sõltuvuseks, aga et seda mingisuguse regulaarsusega teha – mingi paar korda nädalas – et see oli minu jaoks tavaline. Ja nii palju, kui ma oma tuttavatelt ja sõpradelt küsisin, siis ma sain aru, et see ongi umbes tavaline. Et see ei ole midagi erilist,» avaldab Piik.

«Väiksena ta oli ju lihtsalt naljakad pildid, mingisugused kentsakad onud tegemas midagi veidrat. Aga ühel hetkel, kui meil tuli arvuti, siis alguses päris ei olnud veel neid striimitavaid videoklippe. Olid need pildid, mis siis laadisid hästi aeglaselt. Alguses nägid seal ühte osa, siis teist osa, siis kolmandat osa ja siis oligi kõik. Aga see tuli arvutiga peamiselt, jah,» räägib Rebane.

Aina rohkem, aina räigem

Väljavõte etendusest, Rebane on laval kehastunud professoriks, kes selgitab järgmist:

«Umbes 2006. aasta paiku muutusid internetis kättesaadavaks lühikesed striimitavad videoklipid. Otse netis vaatamine kiirendas ja lihtsustas oluliselt pornograafilise materjali tarbimist. Enam ei olnud vaja pornot arvutisse salvestada, võimalikult mittemidagiütlevate nimedega folderitesse, nagu «Töö asjad» või «Windows updates updates». Porno vaatamine tähendas lihtsalt klikkimist ja pärast ajaloo kustutamist. Uued agregaat-saidid, millest esimene avati 2006. aasta augustis, tegid hardcore-porno põhimõtteliselt piiramatuks ressursiks ja kõigile kättesaadavaks. Harjumus vaadata pornot oma arvutist või tänapäeval ka nutiseadmest, on just seotud selle massilise levikuga interntetis.»

Ühes laiema levikuga on porno muutunud ka silmnähtavalt räigemaks. «Et see pornograafia, mis oli paarkümmend aastat tagasi ja mida loeti siis hard-core pornoks – sisuliselt see on praeguseks siis meie jaoks nagu soft-core porno. Ja mis toona oli soft-core porno, on praegu lihtsalt, kui sa teed lahti suvalise ajalehe, siis see vaatab sealt vastu,» räägib Piik.

Huvitav on märkida, et interneti räiguse kõrval on porno trükiajakirjandusest, ka nn varasemast erootikaajakirjandusest, kadumas. «Varasemates on ikka nii üht kui teist. Näiteks viimases Playboy-s, siin ei ole mitte midagi enam. Ühtegi nibu kusagilt ei paista,» näitab produtsent Rammo kokku ostetud ajakirju.

See on muide Playboy poolt teadlik otsus mitte enam alastipiltidega turul olla - neil pole lihtsalt võimalik internetipornoga võistelda.

Porno mõjutab seksuaalsust

See aga, et porno on kolinud internetti, teeb selle palju kättesaadavamaks igaühele ja seda aina nooremast east alates.

«Väga paljud noored saavad tegelikult oma esimese arusaama sellest, mis asi on seks, pornovideotest. Koolis võivad olla küll väga tublid õpetajad, kes korraldavad seksuaalkasvatuse tunde, aga see infotulv, mis tuleb läbi interneti, on lihtsalt sadades kordades suurem ja tegelikult õpitakse seksuaalkäitumist tihtipeale läbi pornovideote,» ütleb Piik.

«Mind häirib selle juures see, et inimesed ei teadvusta, mida see tähendab või mida see tegelikult neile teeb,» lisab Rebane.

«On nii palju inimesi, kes arvavad ja on kirjutanud sellest, et neil on probleem porno vaatamisega ja nende arvates mõjutab nende seksuaalsust. Et neil päris naisega koos olles ei tõuse või nad tunnevad, et nende seksuaalsus põhineb arvutikogemusel,» lisab Piik.

«Et sellest saabki ainult tarbimine, et see on nagu iha iha järele, mitte enam see terve protsess, mis selle juurde käib,» ütleb Rebane. 

«See keskmine porno, seesama agressiivsus ja vägivaldsus, mis sa seal näed – see ongi see oht, et kui seda vaatab noorem inimene, siis meie käitumismustreid ikkagi mõjutab see, mis pornovideotes toimub, tahame seda või mitte,» võtab Piik selle poole kokku.

Porno kui sõltuvus

Lisaks sellele - ehkki sellist diagnoosi veel pole, on hakatud tajuma, et porno pidev vaatamine võib kujutada endast sõltuvust. «Need uuringud, mis on tehtud, väidavad, et need mehhanismid ajus on üsna sarnased inimese puhul, kes päevas vaatab väga palju pornot ja inimese puhul, kes tarbib narkootikume näiteks,» ütleb Piik.

«Kui noor 12-aastane poiss seda vaatab – ega ta ei mõtle iialgi, et ta on sõltlane. Et mina ka ei mõtle praegu selles mõttes, et ma olin nagu sõltlane, aga küsimus ei olegi selles, kas me oleme sõltlased või mitte. Küsimus on selles, kas me teadvustame seda, mida me teeme, kui me seda teeme,» arutleb Rebane.

Väljavõte etendusest, Sander istub diivanil:

«Ülekaaluliste porno, transaporno, geiporno - see on see, kui sõbrad omavahel... Siis ma vaatan veel... Õhupalliporno, menstruatsiooniporno, nutuporno, rinnapiimaporno, jaapani telediktoriporno, yiff porno - see on see, kui kaks inimest on karvastes loomakostüümides...»

«Mida ei õpetata praegu koolides, aga mida võiks õpetada, on see, et kuna esimene kokkupuude lastel ja noortel tihti on seksiga läbi pornovideote, et siis peaks tegelikult õpetama neid seda õigesti lugema,» käib Piik välja mõtte.

«Et see, mis seal toimub, ei ole päris nii, nagu tundub. Et tegemist on filmitrikkide ja petmistega, et need poosid, mida seal võetakse, ei ole kõik selleks, et oleks mõlemal inimesel mõnus, vaid selleks, et saada mingeid paremaid kaameranurki kätte. Et õppida lugema seda,» lisab ta. 

Seejuures pööratakse ka lavastuses tähelepanu sellele, milliste vahenditega pornot tehakse – näiteks on produtsent Rammo hankinud rekvisiitideks pumba ja klistiirikoti, mille abil puhastatakse muu hulgas ka pärakut enne võtet, kus on vaja seda puhtana hoida. Rammo on rekvisiidiks hankinud ka näiteks pärakut valgendava pulbri.

Kas see oli üllatav, et selliseid asju kasutatakse?

«Ma ei tea, kas keegi meist teadis väga palju selle äri või nähtuse või tööstuse sisust. No miks peakski teadma,» vastab Rammo.

Pornotööstust valitseb kaks meest

Väljavõte etendusest, Rebane on taas kehastunud professoriks, kes meile tausta selgitab:

«Youporn, Redtube, Pornhub, Sextube, Tube8. Reality Kings, Twistys, Brazzers, Digital Playground. Casting Couch, Massagerooms, Fakeagent. Mis on neil saitidel peale pornograafilise materjali levitamise veel ühist? Nimelt see, et kõikide mainitud suurte veebilehtede omanik on tegelikult üks ja seesama firma - Mindgeek. Selle omanikeks on omakorda kaks meest, kes kahepeale omavad maailma suurimat pornotööstust ja kelle käes on väidetavalt üks viiest maailma suurimast internetiliiklusest»

«Suurem osa sellest tööstusest kuulub samadele omanikele,» kinnitab Rammo.

Selle firma – MindGeek – pornolehti külastab päevas 100 miljonit inimest ja selle aastakäive ulatub sadadesse miljonitesse dollaritesse.

Väljavõte etendusest, Rebase kehastatud professor jätkab:

«Google, Youtube, Netflix, Facebook ja – üllatus-üllatus, Mindgeek. Mindgeek hakkas ka aktiivselt tegelema porno normaliseerimisega ühiskonnas. Nende populaarseim lehekülg Porhub on avaldanud reklaamipostreid Times Square’il New York’is, ostnud endale tootereklaami Hollywoodi filmis Don Jon, mis rääkis, vastuoluliselt, porno kahjulikkusest, ning alles hiljuti hakkas Pornhub tegelema muusikavideode levitamisega, sõlmides lepingud mitmete tuntud artistidega, näiteks Coolioga. Meeldib muusikat kuulata? Proovi natuke pornot ka - kui sa juba siin oled!»

Paastuvad pornost

Aga mida siis teha, kui mõtled selle asja läbi ja enam ei taha pornot näha. No väga lihtne - ei vaata. Või nagu selle tüki pealkiri ütleb - ei tao.

«On üks grupp internetis, mille nimi on NoFap, mis asutatud kuskil viis aastat tagasi ja mis koondab siis selliseid inimesi, kes otsustavad, et nad hakkavad pornost paastuma. Ja põhimõtteliselt need lood, mis nad kirjeldavad seal – see on natuke nagu selline eneseabi-grupp, et need, kes on läbi teinud, aitavad järgmisi,» räägib Piik.

Ka Rebane ja Piik ise paastuvad pornost juba tükk aega.

«Ma ei ole vaadanud pornot alates augusti teisest nädalast. Ja ma tean seda täpselt, sest me selle lavastuse tarbeks mõlemad Sandriga tahtsime proovida, et mis tunne see on, kui teha lõpp, et ei vaata üldse pornot. Ja esimene katse oli mul kuskil juunist-juulist, aga siis tekkis väike tagasilangus. Ja siis ma mäletan, et pärast seda väikest tagasilangust, kuskil augusti teisest nädalast, pole ma enam pornot vaadanud,» räägib Piik.

«Mul on ka paar libastumist olnud selle aja jooksul. Tegelikult on see täiesti mõttetu. Ma olin pool aastat olnud eemal ja siis mõtlesin, et vaatan – no see on täiesti mõttetu,» ütleb Rebane.

Kas sa tulevikus vaatad veel pornot?

«Praegu sellist plaani ei ole küll. Ma loodan, et ma ei vaata,» kinnitab Rebane. 

«Meie huvi ongi tuua välja see, et see, mis pornos on, see ei ole päris-elu. Ja selle tarbimine – isegi, kui see ei ole sõltuvuslik, siis sellel on tegelikult mingisugused mõjud inimese seltskondlikule käitumisele, sotsiaalsele käitumisele ja ka seksuaalsele käitumisele,» ütleb Piik. 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles