Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Tamsar: puudega inimesel peab endal olema tahe töötada

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Kassades juures on väljas töötaja eripärast teavitav info. | FOTO: Rimi

Lõviosa Eesti tööandjaid pole valmis palkama puudega inimesi, kuigi just see on riigi poolt ette võetud ja palju tähelepanu pälvinud töövõimereformi eesmärk. Tööandjate keskliidu juhi Toomas Tamsare sõnul on puudega inimeste palkamisel väga oluline ka tahe töötada.

Riigikontroll leidis oma auditis, et isegi kui töövõimekaoga inimene on saanud riigilt vajalikke teenuseid ning igakülgset abi, sõltub tema töölesaamine tööandja valmisolekust teda palgata. Auditi kohaselt on puudega inimesi  valmis tööle võtma 31 protsenti  tööandjatest. Selleks ei näinud võimalust 44 protsenti ning ülejäänud tööandjatel puudus seisukoht.

Tööandjate sõnul on palkamise esimene takistus see, et töövõimekaoga inimeste oskused ja kvalifikatsioon ei vasta vajadustele. Lisaks kuuluvad praegu mittetöötavate töövõimetuspensionäride hulka pigem inimesed, kellel on ulatuslikum töövõimekadu, keerulisem diagnoos (nt psüühikahäire) ning puudub tööharjumus.

Seega on nende ettevalmistamine tööle minekuks keerukam ja pikaajalisem. Samuti tuleb nende inimeste puhul töökeskkonda tõenäoliselt enam kohandada.

Eesti Tööandjate Keskliidu juhataja Toomas Tamsare sõnul saab alati pakkuda rohkem toetusi ja soodustusi, ent põhiküsimuseks tööandja vaates on ikka see, kas tööandjal on olemas töökoht, mida pakkuda.

«Kas vähenenud töövõimega inimesel on olemas oskused, mida sellel töökohal on vaja. Ja mis peamine – ka tahe töötada peab olema,» toonitas ta. Tamsare sõnul võtavad paljud tööandjad teadlikult tööle vähenenud töövõimega inimesi, nähes selles oma ühiskondlikku vastutust, ent lõppude lõpuks on oluline, et töö tehtud saaks.

«Seega suures plaanis ei huvita ettevõtjaid tegelikult, kas tegemist on noorte või vanade, puuetega või puueteta inimesega, vaid tähtis on see, et ettevõttel oleks võtta talle vajalike oskuste ja pädevusega tööjõudu,» selgitas Tamsar.

Kui need oskused ja pädevused on olemas, siis ettevõtjad ei näe probleemi ka muudest takistustest ülesaamisel (värbamisel, töölhoidmisel) ja on valmis töötaja hoidmise nimel pingutama ja investeeringuid tegema. «Seepärast tuleb meie hinnangul töövõimereformi käigus eriti palju tähelepanu pöörata erivajadustega inimeste koolitamisele ja ümberõppele,» lisas ta.

Tamsare sõnul on seni sotsiaalministeerium rohkem tegelenud nn toru ühe otsaga – kuidas saada vähenenud töövõimega inimesed tööjõuturule. Vähem on tähelepanu saanud toru teine ots ehk tööandjad, kelle juurde tuleks neil inimestel tööle asuda ja nende kahe poole vajaduste ühitamine. «Tasapisi siiski asjad liiguvad, näiteks on kokku saanud tööandjate esindajad, sotsiaalministeeriumi ametnikud, puuetega inimeste esindusorganisatsioonid ja Eesti Töötukassa, et olemasolevaid kitsaskohti kaardistada ja ka lahendusi otsida,» sõnas Tamsar.

Ta lisas, et kindlasti on üks murekohti reformi jätkusuutlikkus – see viiakse ellu, kasutades euroliidu raha. «Aga vajadus ressursside järele ei kao ka pärast reformi käivitamist,» lisas ta.

Palkamine toob kaasa lisakulud

Rimi töökeskkonnajuht Egne Kurvitsa sõnul on tublid töötajad alati oodatud. «Siin ei ole vahet, kas tegu on erivajadusega töötajaga või mitte,» lisas ta. Nende poeketi kogemus on näidanud, et erivajadustega inimesed on väga tublid ja lojaalsed töötajad. «Näiteks kuulmispuudega töötaja saab ideaalselt hakkama kassatööga. Intellekti- ja vaimupuudega töötajad tulevad suurepäraselt toime kärupaigaldaja tööga, liikumispuudega töötajaid saame rakendada kassatööl jne,» tõi ta näiteid.

Kurvitsa sõnul peaks tööandja üle saama hirmust, et erivajadusega töötaja on keeruline ja esineb palju suhtlemisprobleeme. «Kõike seda võib ette tulla ka täiesti tervete inimestega,» toonitas ta. Erivajadusega inimese palkamiseks on ennekõike vaja palju kannatust ja tahtmist, aga arvestada tuleb ka lisanduvate riskiteguritega.

«Lisakulutustena võiks välja tuua kurtide töötajate puhul viipekeele tõlketeenuse kulutused (nt väljaõppel, arenguvestlustel, koolitustel jne.), kommunikatsioonimaterjalide kulud (nt spetsiaalsed rinnamärgid, sildid, kleebised jne), riskianalüüsi koostamise kulud,» tõi ta näiteid. Just nende kulude katmises oleks suur abi riigi toetusest ja teenused võiksid olla operatiivselt kättesaadavad.

Riigi toetustest kasutab Rimi sotsiaalmaksu soodustust, töökoha kohandamise toetust, abivahendi rendi võimalust. «Kuid kahjuks on kogemus näidanud, et toetuste taotlemine on keerukas, pikaajaline ja eeldab suurt paberimajandust, mis teeb selle ettevõtte jaoks suhteliselt tülikaks,» lisas ta.

Tagasi üles