/nginx/o/2013/06/13/1827736t1hca5d.jpg)
/nginx/o/2017/02/19/6357111t1hdaba.jpg)
Baltisaksa aadlipere pea Helmuth von Lilienfeld, riigivanem Konstantin Päts ja ENSV tervishoiuminister Laur Karu – neil kõigil tiksus Toompeal kabinetinurgas sama, 18. sajandil Inglismaal valmistatud põrandakell. Nüüd seisab kultuurimälestiste riiklikus registris muinsuskaitsealuse kella juures kirje «asukoht tuvastamata».
Kui mõni aeg tagasi hakati uurima, kas sotsiaalministeeriumi vara hulgas on tõepoolest üks mitmesaja aasta vanune põrandakell, nagu väidab mälestiste register, selgus, et ei ole. Veelgi enam, tuleb välja, et keegi ei tea Pätsile kuulunud kella saatusest midagi juba viimased veerand sajandit.
Kõikjal Eestis on aja jooksul kaduma läinud hulk kaitsealuseid mälestisi, millest enamik jääbki ilmselt kadunuks. Osa varastati, osa panid kasutajad hajameelselt kõrvale ja unustasid. 598 mälestise asukoht on tänini teadmata.
«1990. aastad, aga algupool veel eriti, oli täielik metsik lääs ja sel ajahetkel oli vargusi nii palju, et ametnikud uppusid nende alla,» sõnas muinsuskaitseameti kunstimälestiste peainspektor Linda Lainvoo.
Ka see kell läks Toompealt kunagisest riigivanemate majast Lossi plats 7 kaduma enne 1993. aastat, kui hoone võttis rendile Saksa suursaatkond.
Keegi ei tea täie kindlusega, et kell oleks varastatud. Esiteks pole keegi vargusteadet teinud ning teiseks oli veel paar aastat tagasi kella asukohaks registris märgitud hoopis sotsiaalministeeriumi hoone Tallinnas Gonsiori tänaval.
Kui Riigi Kinnisvara AS hakkas maja müügiga seoses uurima, kas registrisse kantud kell seal tõepoolest ka on, tuli välja, et kella ei ole seal mitte kunagi olnud ja kanne registris on kogu aeg vale olnud.
Kella saatuse kohta päriti Saksa suursaatkonnalt Eestis, sest Toompeal asuvas majas, kus kunagi oli tervishoiuministeerium ja kus kella viimati nähti, on viimased paarkümmend aastat olnud Saksa suursaadiku residents.
Saatkond vastas, et kella ei ole seal olnud vähemalt 1993. aasta 15. veebruarist ehk päevast, mil sakslased hoone kasutamiseks rendilepingu sõlmisid.
«Alati kui käin mõnes mõisas või muus esinduslikus hoones, hoian silmad lahti, et ega seal ometi sarnast kella ole,» ütles MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum juhatuse abiesimees Elle Lees, kes on kella taga otsinud juba üle 20 aasta.
Tema oli üks neist, kes otsustas riigivanemate majast 1990. aastate alguses otsida üles Pätsile kuulunud esemed, et need muuseumisse kokku koguda. Paraku teatas toonane minister Laur Karu, kelle kabinetis kell oli seisnud, et tema seda muuseumile ei anna.
Üle 20 aasta kadunud
Välimuselt ei ole see kell midagi ainulaadset ning Eestiski võib mõne muuseumi kogust samasuguse leida. Samas aga nendib kunstimälestiste peainspektor Linda Lainvoo, et kuna keegi pole kella üle 20 aasta näinud, ei ole selle kohta ka ülemäära palju infot.
Üks väheseid asju, mis on piisavalt kindel, ongi see, et mitme tähtsa riigitegelase kabinetinurgas seisnud ja juba nõukogude ajal riigi kaitse alla võetud põrandakell läks kaduma pika ajalooga majast Lossi plats 7.
18. ja 19. sajandil oli maja kuulunud baltisaksa aadliperedele, kuni Helmuth von Lilienfeld selle 1921. aastal noorele Eesti Vabariigile maha müüs. Juba samal aastal sai hoonest riigivanem Konstantin Pätsi residents. Hiljem asusid seal kohtuministeerium ja ENSV tervishoiuministeerium.
Nõukogude ajal hakkas hoone aga kiiresti lagunema ja vajas restaureerimist. Maja uuendati kokku üle kolme aasta, alates 1991. aasta 15. jaanuarist kuni 1994. aasta maini, misjärel sai hoonest Saksa suursaadiku Henning von Wistinghauseni residents. Õhtuleht kirjutas 1994. aasta 26. mail, et Saksa suursaadikul on värskelt renoveeritud residentsist parim vaade kogu linnale.
Tulid ja viisid ära
Just remondi ajal kell ilmselt haihtuski, kuigi Tallinna linnaplaneerimise ameti muinsuskaitseosakonna arhiivist leiab toonaseid dokumente, milles on põrandakella juures märge restauraatoritele: «Heas seisukorras. Töötab. Säilitada samas.»
«Kui kunstiajaloolane Ira Einama avastas, et kella ei ole, proovisime otsida, aga kust sa ikka otsid…» meenutas Elle Lees.
Tema mäletamist mööda liikus toona suust suhu üks jutt, kuidas kell «jalutama läks». «Minuni jõudis selline versioon, et lihtsalt tulid tööriietes mehed, kes olid valvurile öelnud, et nad võtavad selle kella, ja kõik. Kas nad olid seal tööl või ei olnud, seda ma ei tea,» rääkis naine.
Ta ei tea ka, kes need olid ja kuhu nad kellaga edasi võisid minna. Omaette küsimus on Leesi sõnul see, miks valvur kella pikema jututa ära andis.
«Natuke langes kahtlus minister Karu (1988–1990 ENSV tervishoiuminister, 1992 EV sotsiaalminister Laur Karu – toim) peale, sest ta oli olnud kellast huvitatud ja kell seisis tema kabinetis. Tahtsime seda kella muuseumile saada. Administraator oli nõus, aga minister kella meile ei andnud. Ja nii ta jäigi kahjuks,» rääkis ta.
Võimalikke variante on tema sõnul muidugi teisigi. «See, kes tellis, pidi igatahes teadma, et see kell seal on ja et see on väärtuslik.»
Laur Karu enda käest ei saa selle väite kohta paraku küsida, kuna ta lahkus meie seast 1996. aastal. Küll aga pöördus Postimees tema tütre Tuuliki Hioni poole, et püüda veidikenegi selgust saada.
Tütar meenutas, et oli omal ajal käinud korra Toompeal isa tööruumides. Mis aga puudutab mõistatuslikult kadunud kella, siis seda ta ei mäleta ei sealt ega vanemate korterist. «Olen täiesti veendunud, et meie majapidamistes ei ole sellist kella kunagi olnud,» ütles Hion.
Postimees vestles ka toona maja restaureerimist korraldanud ettevõttega, kuid kuna sellest on möödas juba mitukümmend aastat, ei ole asjaosalistel üksikasjad enam meeles.
Leidmine ebatõenäoline
Ehkki keegi ei tea, kuhu kell omadega jõudnud on, usub Elle Lees, et see on endiselt Eestis. «See kell oli väga huvitav eksemplar. Ikka tohutult kahju on. See võib ju olla alles ja väärikalt hoitud, aga meil pole kahjuks teada, kus.»
Otse loomulikult tunneb muinsuskaitseamet alati heameelt, kui mõni kaduma läinud suure kultuuriväärtusega asi üles leitakse. Paraku ei juhtu seda just liiga tihti.
«Nagu kõigi varastatud ja tuvastamata asukohaga asjadega, hoiame kogu aeg silmi lahti – ja asju tuleb välja ka. Tuvastamata asukohaga asju leiame sagedamini, sest need on omanik ise sageli teise kappi tõstnud ja ära unustanud – kappe puhastades ilmuvad välja. Kuid selle kella kapist välja tulek – eriti Elle Leesi loo järel – on muidugi kahtlane,» rääkis Lainvoo.