Riigieelarve kulud näitavad, et Reformierakonna ajastul on Eesti riik muutunud pehmemaks ja efektiivsemaks. Kõige kiiremini on kasvanud pensionid, kõige aeglasemalt kultuurivaldkonna ja üllatuslikult ka riigivalitsemise rahastamine, kirjutab Mikk Salu.
«Ansip ütles, et tõstis kuue aasta jooksul pensione kaks korda ja valetas täiesti,» pahandab Saku pensionäride ühingu Elukaar juhatuse liige, 80-aastane Ly Madissoon. Tema kolleeg Elukaare juhatuses Helmi Kreek torkab vahele: «Ja meil on faktid olemas, just kirjutasime numbrid ülesse.»
Nimelt kutsus Postimees Saku pensionärid kohalikku päevakeskusesse rääkima teemal «Kas Eestis on elu paremaks läinud?». Kõik neli osalejat kuuluvad Saku pensionäride ühingu juhatusse: Ly Madissoon, Helmi Kreek, kõige vanemana 83-aastane Alma Kallion ja ainsa mehena juhatuse esimees Jüri Soome.
Daamid on jutukad, kõik ikkagi ju endised õpetajad. Arvamusi on palju: räägitakse elust, poliitikast, hindadest ja pensionidest. Jüri Soome hoiab rohkem varju. Hiljem omavahel ütleb ta, et eks Eesti pensionäride liikumised ongi üks naisvägi.
«Igal esmaspäeval toimub meil näiteks pensionäride kohviklubi,» nendib Soome. «Käisin ükskord kohal, aga olin ainuke mees. Tundsin ennast ebamugavalt ja naised tundsid vist ka. Neil ju omad naiste jutud.»
Plussid ja miinused
Küsimus, kas Eesti elu on läinud paremaks või halvemaks, paneb pensionärid siiski leebuma. Ühest vastust pole. Nii ja naa, jääb kõlama. Võimaluste poolest on paremaks läinud, ütleb Alma Kallion.
See tähendab, et igasuguseid ringe ja tegevusi on juurde tulnud. Saku pensionärid elavad aktiivselt: käivad teatris, ekskursioonidel, metsas koos seenel, sünnipäevadel, tantsuringis, lauluringis, kutsutakse külalisi, korraldatakse kontserte. Uued jalgrattateed on ka 80-aastased daamid pannud rattasõitu ja kepikõndi harrastama.
Miinuspool on tavapärane: hinnatõus, ravimid ja väike pension. «Mul varem polnud puudujääki, aga nüüd viimasel kuul tuli suur puudujääk. Kui minu toidusedelit vaadata, te ei usu, et nii elatakse,» tuleb Helmi Kreegile peaaegu nutt peale.
Lõpuks jõuab jutt tagasi selleni, kas Ansip siis ikkagi valetas kahekordsest pensionitõusust või mitte. Müsteeriumi lahendamiseks otsib Alma Kallion käekotist välja väikese paberilehe. See pole statistikaameti ega sotsiaalministeeriumi pressiteade, vaid näide konkreetse pensionäri pangakontolt.
«Vaata 2005. aastat, siis tuli Ansip võimule,» õpetab Ly Madissoon. Ja nii selgubki, et pension oli 2005. aastal 2422 krooni, mullu aga 4718 krooni. Ajakirjanikuna teen kiire arvutuse, et tõus 1,95 korda.
Tõesti mitte kaks, ent siiski julgen poetada: «On ju peaaegu kahekordne tõus.» Hetkeks tekib seltskonnas väike nõutus, kuid siis põrutab Helmi Kreek: «Aga hinnad on tõusnud ju rohkem kui kaks korda.»
Tegelikult on muutuste mõõtmisel paremaks orienteeriks isegi mitte 2005. vaid 2003. aasta. See on viimane aasta enne Euroopa Liitu, nii saab aimu, mis mõju on olnud eurorahal. See oli ka esimene aasta, kui eelarvet tehti tollase peaministri Siim Kallase juhtimisel, tinglikult võibki järgnenut nimetada Reformierakonna ajastuks riigi raha jagamisel.
Ja kolmas põhjus 2003. aasta eelistamisel on puhttehniline – enne seda arvestati statistikat teistsuguse metoodikaga. Kui periood paigas, saabki vaadata, mis valdkondade rahastamine kasvas keskmisest kiiremini ja mis keskmisest aeglasemalt. Kes olid võitjad, kes kaotajad?
Kõigepealt üldisest. Aastail 2003–2010 kasvas Eesti majandus 1,7 korda, keskmine palk 1,9 korda ja riigieelarve kulud 2,1 korda. Kõige kiiremini kasvas eelarves keskkonnakaitse rahastamine – tõus ligi viis korda.
Seletus sellele tuleb just eurorahast, mis keskkonnakaitset paisutanud. Kohe teisel kohal ongi aga sotsiaalkaitse – kasv 2,6 korda, sellest pensionitõus 2,4 korda. Rea teises otsas, kus kasv keskmisest aeglasem, on kultuuri rahastamine 1,56 korda ja riigivalitsemine 1,4 korda. Eesti riik on muutunud sotsiaalsemaks ja efektiivsemaks.
«Sotsiaalkulude ennakkasv on kaugele näha,» möönab SEB ökonomist Hardo Pajula, et tulemustes pole üllatust. Uuringukeskuse Praxis analüütik Andres Võrk täpsustab siiski, et tuleb vaadata ka majanduskriisi mõju, sest kriis suurendas sotsiaalkulutusi.
Erinevad nüansid
Tõsi, kuid kriisi mõju pole üksinda piisav. Valitsussektor oli ka enne kriisi kõige aeglasemalt kasvanud kulurida. Sama kehtib kultuuri kohta – buumiaastatel kasvasid kulutused keskmisest vähem ja kärpimise ajal langesid keskmisest rohkem.
Sotsiaalvaldkonna osa on aga pidevalt tõusnud. Keskmine pension, mis 2003. aastal moodustas 30 protsenti keskmisest palgast, on nüüd 40 protsenti keskmisest palgast. Kui kaheksa aastat tagasi läks 50 protsenti Eesti maksumaksja maksudest sotsiaalkuludeks, siis nüüd juba 65 protsenti.
Võib öelda, et ainult tänu eurorahale on mõned teised valdkonnad sotsiaalkuludega suutnud sammu pidada, eelkõige käib see keskkonnakaitse, majanduse, põllumajanduse, aga ka hariduse-teaduse kohta, kuhu enamik euroraha läinud.
Selge, et Eesti võitjate ja kaotajate seda tüüpi analüüsil on paar nõrka kohta. Esiteks: arvestada tuleb ka hinnatõusu. See on olnud vaadeldud perioodil 1,3–1,4 korda, seega väiksem kui palkade või pensionide tõus.
Muuseas, ka toiduainete hinnad pole pikema perioodi jooksul keskmisest kiiremini tõusnud. Ja on ka asju, mille hinnad langenud. Vanadest ajalehtedest näiteks selgub, et 2003. aastal võitis Postimehe arvutitesti 16 000-kroonine Fujitsu Scaleo.
Kui loetlen ajakirja Arvutimaailm peatoimetajale Kaido Einamale tollase võiduarvuti omadusi, ütleb Einama, et praegu saaks mitu korda parema arvuti viis korda odavama hinna eest. Kuidas selliseid muutusi võitjate ja kaotajate üleslugemisel mõõta?
Teiseks tuleb vaadata ka psühholoogilist efekti. Majandusteadlased on täheldanud, et inimesed tajuvad pigem negatiivset, märkavad majandusraskusi, aga mitte olude paranemist, märkavad hinnatõuse, aga mitte hinnalangusi. Seda lugu kirjutades sirvisin Õhtulehe hinnakorvi, mida ajaleht juba ammusest ajast koostanud. Üllatuseks, mida ka ise ei mäletanud, oli Eestis vahepeal pikk periood, kus paljude toidukaupade hinnad langesid.
Seega, isiklik taju on oluline. Kui uurin Harjumaa muuseumi juhatajalt Riine Kallaselt – muuseumid kuuluvad kultuurivaldkonna alla –, kas tema tajub ennast kaotajana, kas ta on märganud, et kultuurile eraldatud summad on kasvanud teistest aeglasemalt, vastab Kallas eitavalt. «Ma ei ole muidugi ka viriseja tüüp,» möönab ta.
Ometi, ka kõiki mööndusi tehes tundub ikkagi, et üht-teist on Eesti elus aastate jooksul muutunud. Saku pensionäridel ei ole Andrus Ansipile palju häid sõnu, kui aga küsin neilt otse, kelle poolt pensionärid valimistel hääletasid, ütleb vanim vestlusringis osaleja Alma Kallion: «See on saladus, aga üldiselt tundub, et antakse Reformierakonna poolt… Vaatamata sellele, et elu pole kerge.»