Kuressaare gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja Marit Tarkin on optimist ja leiab, et eesti keel liigub õiges suunas. Keel kohandub oma lugejate järgi, olles niimoodi paindlik ja kõneleja-pärane, nendib ta. Emakeelepäeva puhul rääkis Postimees.ee Marit Tarkiniga pikemalt eesti keelest ning tänapäeva noorte suhtumisest kohustusliku kirjanduse teostesse.
Te olete nüüd koolis eesti keele ja kirjanduse õpetajana töötanud 1994. aastast. Kui palju on eesti keel selle aja jooksul muutunud?
Ikka on küll muutunud. Keel on paindlikumaks muutunud ja keel on ehk rohkem kõneleja-pärasemaks muutunud, mis võib-olla filoloogidele nii palju ei meeldigi. Keel kohandab end oma rääkijate järgi ja tegelikult on see minu meelest hea.
Kui palju on muutunud noorte suhtluskeel? Mis on peamised muutused?
Netipõlvkonna suhtluskeel on muutunud päris palju. Kui lugeda noorte kirjandeid ja esseesid, siis kes on tugev ja hea keelevaistuga, kohandab end vastavalt keskkonnale. Kui noor räägib arvutis, siis ta kõneleb ühtemoodi ja kui ta kirjutab essees või kõneleb konverentsil, siis ta kõneleb teistmoodi.
Kas noored kirjandites vahel emotikone ka kasutavad?
Ausalt öeldes ma ise joonistan ka kirjalikes töödes õpilase hindele vahel vastava näo juurde. Mulle noored ei ole joonistanud emotikone, aga mina neile olen.
Kas vahel juhtub ka nii, et te ei saa oma õpilase mõnest slängisõnast aru? Näiteks minu teismeline sugulane ütles, et ta on «ns»ja ma ei saanud aru, mida see tähendab. Hiljem selgus, et see tähendab «niisama».
Kindlasti on. Ma olen tähele pannud seda, et kui mina MSNis suhtlen, siis ma olen selles mõttes teise põlvkonna inimene, et armastan pikalt välja kirjutada ja siis mulle vastatakse ka samaga. Tõenäoliselt nad omavahel kasutavad slängisõnu.
Kuidas noored selliste raamatute lugemisega hakkama saavad nagu Eduard Bornhöhe «Tasuja», Oskar Lutsu «Kevade» ja teised, kus kasutatakse n-ö vanaaegset keelt? Kui palju kurdetakse selle üle, et tekstist on raske aru saada?
Tegelikult see on probleem. Ma praegu ei ole põhikooli õpetanud, järgmisel aastal hakkan 7. klassi õpetama.
Bornhöhe kohta ma ei ole väga kriitikat kuulnud, aga näiteks olen kuulnud kriitikat Anton H. Tammsaare «Kõrboja peremehe» kohta. See on selline Tammsaare vaikselt liikuv lugu, rääkimata sellest, et see olustik on neile võõras. Nad on ju valdavalt linnapõlvkond ja selline peremehe-küsimus ei ole nende jaoks omane. Nüüd tuleb tegeleda sellega, kuidas neid võluda sellise raamatu juurde.
Ma olen ise püüdnud teha nii, et annan õpilastele hästi palju valida, sest oluline on ju see, et inimesed loevad. Ma mõtlen ka põnevaid asju välja, kuidas arutada ja kuidas õpilasi innustada väitlema. Siis nad kuidagi saavad sellega ikkagi ühele poole ja pärast on õnnelikud, et neil on klassikast oma arusaam.
Võib-olla murdeeas peab andma sellised teoseid lugeda, mis neile sel ajal on hästi olulised: nad arenevad, kasvavad ja armuvad – võib-olla tulekski lugeda sellest?
Kui palju kohustuslik kirjandus üldiselt muutub? Kui tihti vahetatakse kohustusliku kirjanduse nimestikus olevaid teoseid?
Õpetajatele on suhteliselt lahtised käed jäetud, nii et palju sõltub õpetajast. Õpilased ei jõua tohutul hulgal lugeda, sest õppemahud on väga suured. Otstarbekas on mõelda, millele keskenduda ja mida arutada rohkem.
Nagu praktika näitab, siis mida noortele aktuaalsema teema sa võtad, seda põnevamad arutelud tulevad. Näiteks abituuriumiga me arutame praegu Franz Kafka «Protsessi» üle ja demokraatiamehhanismid ning seadusekeel täiesti huvitavad noori. Aruteludedes ja grupitöödes noored haaravad teistmoodi, oluline on mõelda teema üle.
Millised meetodeid te kasutate, et kohustuslikku kirjandust õpilastele huvitavamaks teha?
Ma teen grupitöid ja panen ka paralleelselt mitut asja lugema. Näiteks praegu võtsin Tammsaare «Tõe ja õiguse» 4. osa Karini ja Indreku loo ning sinna kõrvale uurime mehe ja naise psühholoogiat, üldse Eesti meeste-naiste suhteid ja vaatame, mispärast Karini ja Indreku suhe ei toimi. See läks teemana 11. klassile väga hästi korda.
Noored eelistavad ilmselt pigem lugeda uuemaid raamatuid nagu näiteks Margus Karu «Nullpunkt»jms?
Neile väga meeldib Gert Helbemäe «Ohvrilaev». Neile meeldivad ka Jaan Tätte näitemängud, kus on tänapäeva probleemid. Nad jätkuvalt loevad 10. klassis näiteks Paulo Coelhot hea meelega. Minu meelest peaasi on see, et saad inimese raamatu juurde.
Palju räägitakse sellest, et eesti keel on risustunud ja kõnekeeles kasutatakse ohtralt inglise keelest üle võetud väljendeid. Millise hinnangu te kokkuvõttes annaksite eesti keele kasutamisele siin ja praegu?
Mina olen optimist – ma näen väga andekaid noori, kes väitlevad, avastavad maailma, on väga põnevad oma kirjandites. Ma arvan, et pakkumiste paljusus pigem võib-olla paneb keele natuke teistmoodi toimima. Keel ei ole nii jäik – me peame oma keelega suutma toimida selles multikultuurses maailmas.
Vanemad inimesed on sageli kurjad, et miks need reeglid muudkui muutuvad ja miks ma nüüd pean ümber õppima. Mulle väga meeldib Krista Kerge (Eesti keeleteadlane – toim) mõte ka, et õige on kõik. Me ei kirjuta ju raamatuid ümber uute reeglitega. Ma arvan, et et eesti keel liigub väga õiges suunas. Küll need noored tulevad sealt east välja ja hakkavad korralikult kirjutama.