/nginx/o/2015/01/07/3662741t1h8c5a.jpg)
Krediidiandja on kohustatud rakendama vastutustundliku laenamise põhimõtteid, aga samuti peab tarbija oskama hinnata oma võimekust kohustuste täitmisel. Probleemid tekivad siis, kui üks või teine pool käitub ebaausalt.
Mida teha, et inimestele liiga kergekäeliselt laenu ei pakutaks?
22. veebruar 2017, 19:22
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Justiitsminister Urmas Reinsalu hinnangul on justiitsministeerium juba praeguseks teinud päris palju, et laenu ei antaks ega võetaks kergekäeliselt olukorras, kus laenuvõtja ei ole suuteline seda tagasi maksma.
Reinsalu tõi välja olulisemad muudatused, mida selleks tehtud on:
1) Selleks, et laenuvõtja saaks otsustada, kas ta sellist laenu vajab, on võlaõigusseaduses ette nähtud põhjalik kataloog teabega, mida laenuandja inimesele eelnevalt ja lepingu sõlmimisel jagama peab. Näiteks on kohustuslik info see, kui palju peab tarbija laenuandjale kokkuvõttes raha tagasi maksma, mitu osamakset ta tegema peab jne. Tarbija olukorra lihtsustamiseks on ette nähtud standardne teabeleht, millel oleva info alusel saab tarbija kainelt kaalutleda, kas ta üldse laenu soovib. Kui inimene ikkagi tahab laenu võtta, siis saab ta selle alusel võrrelda erinevate laenuandjate pakkumisi. Seega on tagatud tarbijale igakülgne, neutraalne ja võrreldav info, kui ta soovib laenulepingut sõlmima asuda.
2) Laenuandjal on kohutus hinnata tarbija krediidivõimet. Selleks peab krediidiandja muu hulgas hindama inimese sissetulekut, muud varalist seisu, teisi rahalisi kohustusi jne. Võimalusel peab krediidiandja aluseks võtma ka info, mis tuleneb mõnest krediidiregistrist, mida erasektori ettevõtjad pakuvad. Laenuandja, kes on kohustust rikkunud ehk ei ole tarbija krediidivõimet korralikult hinnanud, ei saa tarbijalt nõuda intresse (välja arvatud väike protsent, mis tuleneb seadusest), lepingu sõlmimise tasu vms. Teisalt peab ka laenuvõtja ise andma laenuandjale õiget, asjakohast ja täpset infot, mida laenuandja maksevõime hindamiseks vajab. Seega on võlaõigusseaduses põhjalikult ja tõhusate meetmetega tagatud laenuandja kohustus hinnata laenuvõtja maksevõimet.
3) Tarbijale ei ole lubatud anda ka ülemääraselt kallist laenu, mille krediidikulukuse määr (intressid, lepingutasud kokku jne) on kolm korda suuremad tavaliselt turul pakutavatest laenudest. Tarbija peab küll laenu põhisumma tagasi maksma, kuid muid tasusid, näiteks intresse, lepingu väljastamise tasu jne maksma ei pea.
Vaja riiklikku krediidiregistrit?
Lisaks rõhutas Reinsalu, et ministeeriumi jaoks on väga oluline, et krediidiandjad saaksid laenuotsuse tegemisel tugineda just usaldusväärsele registrile, mis toimib laenuandja ja laenuvõtja jaoks vähebürokraatlikult ja väikse halduskoormusega. Seetõttu on justiitsministeerium Reinsalu sõnul korduvalt kaalunud ka riikliku krediidiregistri ehk positiivse krediidiregistri loomist, millest nii laenuandja kui laenuvõtja saaks infot laenuvõtja kõigi kohustuste kohta. Seda eelkõige kõigi krediidikohustuste kohta, mida inimene on erinevate laenuandjate juures võtnud.
«Oleme sellest ideest praegusel hetkel loobunud, sest pärast kohtumist ettevõtjatega on selgunud, et Eesti ettevõtlusmaastikul on nii mõnedki ettevõtjad, kes soovivad ise sellist teenust pakkuda,» sõnas Reinsalu. «Teiste EL riikide eeskujul ongi otsustatud sellise teenuse pakkumine jätta turuosalistele, sest lähtuvalt teiste riikide kogemustest usume, et ettevõtjad suudavad positiivse krediidiregistri luua just sellisena, nagu turg seda ootab või soovib,» lisas ta. Reinsalu sõnul on Eestis käivitunud vähemalt kaks positiivset krediidiregistrit.
Reinsalu ütles, et laenu võtmine või selle andmine on suures plaanis siiski laenuvõtja ja laenuandja omavaheline otsus, mistõttu ei saa riik ette öelda, kas või kes laenu saab. «Praeguseks hetkeks on riik kehtestanud ulatuslikud piirangud ja kohustused, et laenu saaks võtta ainult selle tagasimaksmiseks võimeline inimene, kuid kui üks või teine pool käitub ebaausalt või tänase leheloo näitel vägivaldselt, siis tuleb pöörduda korrakaitseorganite poole,» sõnas ta.
Postimees on kirjutanud mitmeid artikleid sellest, kuidas inimesi, kellel puudub reaalne krediidivõimekus, erinevate laenude eesmärgil ära kasutatakse:
Finantsinspektsiooni finantsteenuste järelevalve divisjoni juhi Hannes Oja sõnul kajastavad viidatud uudislood valdavalt aega, mil krediidiandjate -ja vahendajate seadus (KAVS) ei olnud veel jõustunud.
KAVS on olukorda parandanud
Oja ütles, et alates 2016. aasta 21. märtsist on tarbijakrediidi väljastamiseks vajalik finantsinspektsiooni tegevusluba. Praeguse seisuga on tegevusluba 52 krediidiandjal või -vahendajal.
«Oluline kaal tegevusloa taotluse hindamisel on olnud sellel, kuidas krediidiandja on kirjeldanud laenutaotleja krediidivõimelisuse hindamise protsessi,» sõnas Oja. Krediidivõimelisuse hindamisele esitatavad nõuded on ära toodud krediidiandjate- ja vahendajate seaduses, samuti on need selgitatud finantsinspektsiooni soovituslikus juhendis «Vastutustundliku laenamise nõuded».
«Krediidiandjal peab kogutud andmete põhjal tekkima veendumus, et laenutaotleja on krediidivõimeline,» selgitas Oja.
Järelevalvet selle üle, kuidas krediidiandjad praktikas laenutaotlejate krediidivõimelisust hindavad, teeb finantsinspektsioon Oja sõnul pidevalt. Seda näiteks kohapeal nende tegevust kontrollimas käies või järelepärimisi esitades.
«Juhul, kui me tuvastame krediidiandja tegevuses tõsiseid, korduvaid ja tahtlikke rikkumisi, on finantsinspektsioonil võimalus kuulutada väljastatud tegevusluba kehtetuks,» ütles Oja. «Antud sanktsiooni rakendamise võimalus on kaalukas meede, tagamaks tegevusluba omavate krediidiandjate seaduskuulekus.»
Oja hinnangul on krediidiandjal ka praegustes tingimustes kõik võimalused, et hinnata maksevõimet heausksete klientide puhul, kes esitavad krediidiandjale enda kohta õiget teavet.
«Põhimõtteliselt võib juurdepääs erinevatele andmebaasidele või ka teiste ettevõtete andmetele, näiteks positiivsele krediidiregistrile, muuta maksevõime hindamist mõnes kohas efektiivsemaks ja täpsemaks, kuid selliste lahendite puhul on krediidivõtja vaatest ka alati küsimus selle proportsionaalsuses, seejuures ka andmekaitselistes küsimustes,» lisas ta.
Kahepoolne vastutus
Ka rahandusministeeriumi avalike suhete osakonna peaspetsialist Maria Murakas ütles, et KAVS on korrastanud finantsteenuste turgu ning kaitseb ühtlasi tarbijaid. «KAVS kohustab krediidiandjaid ja -vahendajaid andma tarbijale lepingueelset teavet ning teostama tarbija krediidivõimelisuse hindamist, mille käigus teeb krediidiandja või -vahendaja kindlaks, kas tarbija on võimeline oma kohustusi kokkulepitud tingimustel täitma,» selgitas ta.
«Niisamuti nagu on krediidiandja või -vahendaja kohustatud adekvaatselt hindama tarbija krediidivõimelisust, peab tarbija oskama hinnata oma võimekust kohustuste täitmisel,» lisas Murakas. Vastutus on seega tema sõnul mõlemapoolne.