Elutööpreemia laureaat Peeter Raidla kogub majandusajalugu ja tühje viinapudeleid

EALLi ajakirjandusauhindade jagamine. Peeter Raidla Foto: Liis Treimann

Reedel Eesti ajakirjandusauhindade jagamisel elutöö preemia pälvinud ajakirjanik Peeter Raidla ütleb, et praegusel töökohal Maa Elu peatoimetaja on ta püüdnud näidata maaelu sellisena, nagu see on.

Kui Eesti Ajalehtede Liidu elutöö preemia laureaadi Peeter Raidla poeg ei saanud sisse Tartu Ülikooli ajakirjanduseriala tasuta kohale, ütles isa, et see on küll viimane asi, mida oma raha eest õppida. Poeg lõpetas riigihalduse eriala ja on nüüd ajakirjanik.

-Elutööpreemia, see kõlab uhkelt, ehkki sa saad tänavu 62-aastaseks, pole veel isegi pensionär.

Veel ei ole, jah.

-Sa oled näinud ja teinud meediat iga nurga alt. Loetlen ainult osa sellest: oled töötanud erinevates päevalehtedes, saanud Bonnieri preemia, kirjutanud raamatuid, töötanud viis aastat Pärnu Postimehe peatoimetajana, lisaks oled veel pressinõukogu liige. Kuhu siit veel minna?

Ühest küljest räägib preemia sellest, et võiks elu kokku võtta, aga teisest küljest ei taha veel pille päris kotti panna.

-Palju veel üldse selliseid 60+ tegevajakirjanikke oma erialal toimetab?

Ega neid väga palju pole. Tõnis Erilaid tuleb Õhtulehest meelde, aga tema väga palju ei kirjuta, sinu enda ema (Sirje Niitra - N.N.), Aita Kivi on Eesti Naise peatoimetaja. Kui rääkida kirjutavatest ajakirjanikest, siis järgi mõeldes ei suutnud praegu sisustada isegi mitte ühe käe sõrmi. Aga maakonnalehtedes võib neid veelgi olla, nii et kokku ehk kümmekond aktiivset inimest.

-Sina vist ei õppinud ülikoolis ajakirjandust?

Olen õppinud PEDAs, kõige kauem õppisin üldtehnilisi distsipliine ehk lahtiseletatult füüsikat ja tööõpetust, aga eksamid jäid tegemata. Pärast õppisin sealsamas veel paar aastat eesti keelt ja kirjandust. Ajakirjanduslikus mõttes olen autodidakt.

-Kuidas sa siis üldse ajakirjandusse jõudsid?

Sattusin 1982. aasta veebruaris Eesti Telegraafiagentuuri (ETA) ja üldse mitte ajakirjanikuks, vaid olin tõlk - tõlkisin TASSi sõnumeid vene keelest eesti keelde.

-Ühel hetkel hakkasid sõrmed kribelema, et kirjutaks ise ka midagi?

Sõrmed hakkasid kribelema 1988. aasta algusest, sellest ajast olin ajakirjanik, mitte enam tõlk. Siis sai minust ETA kultuuriosakonna juhataja.

-Oh, sa oled kultuuriajakirjanik ka veel olnud!

Jaa, ligi poolteist aastat. Siis tuli kohe loomeliitude pleenum ja sinimustvalged hakkasid lehvima. Kultuuriosakonna juhataja roll piirdus valdavalt mööda erinevaid koosolekuid lippamisega. Need olid valdavalt poliitilise alatooniga. 1989. aasta mais läksin Rahva Häälde ja siis ma lasin juba poliitikalainel edasi kuni Eesti vabanemiseni, mil kadus igasugune huvi poliitika vastu. Huvivaldkonnaks sai majandus, töötasin pikalt Äripäevas.

-Sa oled selles mõttes konjunktuuri jälginud, et poliitikaga tegelesid seni, kuni olid kõige huvitavamad ajad, pärast taasiseseisvumist muutus aga kõige tähtsamaks majanduse edendamine ning hüppasid hopsti majandusvalda ja Äripäeva.

Konjunktuuriga ei ole sellel midagi pistmist, lihtsalt huvid kandusid sinna. Olen kogunud ja talletanud 1995. aastast kõikvõimalikku majandust puudutavat infot, mul on terve tuba igasugust materjali täis. See on hobi.

-Mis hobid sul peale selle veel on?

Hobisid on tegelikult palju, olengi selline koguja. Kunagi küsiti minult, kus ma tahaks ajakirjanikuna töötada ja vastasin, et kui ühe lehe juures oleks selline koht, kus saaks koguda infot arhiivi, loopida teistele teemasid ette ja otsida konflikte ilma ise lugusid kirjutamata, siis just selline inimene ma tahaks olla. Säärast ametit kahjuks üheski lehes ei ole.

Münte olen kogunud kõvasti. Pärnumaa maakodu on mu hobi ja seal on mul tühjade viinapudelite üsna aukartustäratav kollektsioon. Maakodus on selline mängusaal, kus on piljard ja lauatennis, ja ühes seinas on riiulid, mis on pudeleid täis. Kirg tekkis 1998. aastal, kui ostsin endale maakodu.

-Niipalju ma sinust tean, et ega sa kuigi edev mees pole, esile eriti ei tüki ja eelistad keskenduda oma tööle. Seetõttu pole sind nii palju näha ka televisioonis ja raadios.

Ei ole jah väga esile tükkinud. Televisiooniga seoses ütlesin juba vähemalt kümme aastat tagasi, et mina enam ei viitsi.

-Sa oled olnud niisiis poliitajakirjanik, kultuuriajakirjanik, majandusajakirjanik ja nüüd siis maaelu ajakirjanik. Maaeluga sattusid tegelema ajal, kui sellega on lood kõike muud kui head.

Kui Maa Elu hakkas kunagi ilmuma, kirjutasin esimeses numbris, et see nädalaleht ei hakka otsima vastust küsimusele, kas elu maal on võimalik. Maamajandusse tehtud investeeringute maht on ju üsna meeletu, kui need summad kõik kokku lüüa. Kasvõi see tselluloositehase miljardiprojekt, mis ei ole veel küll alanud, aga ka vineeri- ja puidutööstusi on kerkinud viimase kümne aasta jooksul järjest.

Me ei olegi tahtnud arendada Maa Elus väga kriitilist meelt, vaid püüdnud näidata maaelu sellisena, nagu ta on. Las maal tegutsevad inimesed kõnelevad ise, mis on nende probleemid, et teistel oleks sealt midagi ka õppida, kõrva taha panna või lihtsalt võrrelda.

On kehvemaid ja paremaid aegu - piimahinnad tõusevad, sellal kui kartulisaak on meeletult vähenenud. Igal alal on oma sinusoidne liikumine, kusjuures need harjad ei pruugi üldse kattuda.

-Ajakirjanikutööga kaasneb ikka ja jälle jutt läbipõlemisest või kriisidest. On seda sinuga ka juhtunud? Teatud tsüklilisusega tuleb kriis ja paanika peale, et mis ma nüüd edasi teen?

Ei, mul ei ole paanikahoogusid tekkinud, ehkki minu ajakirjanduslik ajalugu on tõesti kirev. Olin seotud isegi Eesti esimese kõmulehega Post. Ma ei ole kusagilt vähemasti enda arvates skandaaliga lahkunud, vaid läinud ise uuele kohale.

-Võrdle ajakirjanikku aastal 1992 ja ajakirjanikku aastal 2017 - miks peaks õppima keegi praegu ajakirjanikuks, kui palgad pole paljude teiste sektoritega võrreldavad, tööd on palju ja stress kipub murdma?

Kui Lennart Meri sai 1992. aastal presidendiks, oli minu sissetulek kolm korda suurem kui vabariigi presidendil, aga praeguse presidendi palgaga võrreldes on see kolm või enam kordi väiksem. Selles mõttes justkui ei tasuks. Ka seesama elutööpreemia (5000 eurot - N.N.) on riigikogu liikme ühe kuu töötasu koos kuluhüvitistega. Minu jaoks on see muidugi väga suur summa.

Miks ikkagi ajakirjanikuks õppida? Mu noorem poeg lõpetas viis aastat tagasi prantsuse lütseumi ja läks Tartusse ajakirjanduse eriala katsetele. Komisjon leidis, et ta ei ole sobilik ja pakuti tasulist õpet. Ja siis olin mina see, kes ütles talle, et ajakirjandus on küll viimane asi, mida oma raha eest õppida. Kui sa tahad ajakirjanikuks saada, siis saad selleks niikuinii. Ta lõpetas hoopis riigihalduse eriala ja tegutseb nüüd ajakirjanduspõllul.

-Mis sulle praegu ajakirjanduse juures kõige rohkem muret valmistab? Toimetad ka ise tekste, olen toimetajatelt kuulnud, et noorte kirjasõna valdamise tase olevat kehvapoolne, lugemus kesine.

Eks see ole üks sotsiaalmeedia pahesid, mis on noortega ajakirjandusse edasi kandunud. Tähtis pole see, et tekst on korrektne, vaid see, et tekst on üleval kell 11.02 ehk varem kui konkurendil, kes paneb sarnase teksti üles 11.05. Laias laastus on kellaajast tegelikult ükstaspuha - selliseid sündmusi, kui peab iga hinna eest kiirustama, on olnud Eestis tegelikult väga vähe. Võib-olla siis, kui kuulutati välja Eesti riigi taasiseseisvumine, võib-olla Estonia katastroofi või Pärnu metanoolitragöödia ajal. Selliseid asju on olnud rohkem kui 25 aasta jooksul võib-olla kümmekond. Ma ei näe liigsel tõmblemisel mõtet.