«Ma ei ole niimoodi paanikas, et nüüd on maailmalõpp,» tunnistas Arterile Tokyos õppiv Tuuli Tammoja. «Aga murelikuks teeb küll.» Kas tal õnnestub kodumaale pääseda?
Kuidas lahkuda Jaapanist?
/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
19. märts 2011, 11:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tuuli Tammojal kulus selle nädala algul Tokyos terve päev, et otsida võimalust, kuidas tõusva päikese maalt tulema saada. Tema kaaslinlane, sumomaadleja Baruto, kahtlemata kuulsaim eestlane Jaapanis, oli just kolinud riigi pealinnast 400 km lõunasse Osakasse.
Esiteks sellepärast, et põhjast ähvardas Tokyot plahvatanud tuumaelektrijaamadest valla pääsenud radioaktiivsus, ja teiseks seepärast, et Osakast olla lihtsam välismaale lennupiletit saada.
Aga Tammoja, kes on Tokyos jõudnud oma magistriõpingutega lõpusirgele, polnud Baruto üleskutsest kuulnudki. Info üleküllus, mida Jaapani maavärin, tsunami ja tuumajaamade lekked olid vallandanud, mõjus hoolimata paljude sidekanalite katkemisest tuimastavalt. «Aju ei jõua seda kõike töödelda,» tunnistas Tammoja teisipäeva õhtul Skype’i teel Arterile.
Kuigi uudistekanalite vahendusel levis sellal uudis, nagu oleks Tokyos radiatsioonitase juba 20 korda tavalisest kõrgem, ei märganud Tammoja kesklinnas oma vana maja aknast tänavale pilku heites sugugi, et inimesed oleksid hirmul.
Jah, neid, kes kandsid suu ja nina ees maski, paistis mõnevõrra rohkem kui tavaliste gripilainete puhul, tõdes ta. Korra oli ta isegi mõelnud, et äkki peaks samuti oma hingamisteid kaitsma, aga teisi vaadates otsustas, et ju pole ikka tarvidust.
Samal ajal külvasid maailmas kahtlusi lääne telejaamad, mille reporterid väitsid, et Jaapani valitsus üritab olukorra tõsidust varjata ega avalda sündmustest täit tõde. Seda, tunnistas Tammoja, oli temagi oma sõpradega arutanud.
«Kindel on, et selleks, et inimesi mitte paanikasse ajada, ei räägita kõike,» lausus ta «Kui tekiks suurem paanika, siis ei aitaks see ju midagi.» Ise püüdis ta uudistega sedavõrd kursis püsida, et teaks, mis ümberringi toimub, aga mitte nii palavikuliselt iga viimast kui teadet jahtida, et kaine otsustusvõime sootuks kaoks.
Välistudengite kabuhirm
Esmaspäeval helistas Tammoja reisifirmale, et uurida, kas Tokyost saaks lennupileti Tallinna. Sealne töötaja ütles, et neil on parajasti kohutavalt kiire, ning lubas päeva jooksul tagasi helistada.
Toda kõnet ei tulnud ega tulnud. Lõpuks jäigi tulemata.
Kuigi väliselt säilitasid tokyolased rahu ja jätkasid pealtnäha stoiliselt oma argielu, sai aja möödudes üha selgemaks, et paljud on alustanud ettevalmistusi linnast lahkumiseks. Tammoja juhtus vestlema rahvusvahelises firmas töötava sõbraga, kes märkis, et enamik välismaalt pärit töötajaid läheb vähemasti mõneks ajaks kodumaale tagasi.
Teine sõbranna, kes elab ühiselamus, kus on palju välistudengeid, rääkis talle, kuidas erinevalt jaapanlastest olid mõned neist maavärina-uudise peale hakanud kabuhirmus ringi askeldama, et ükskõik mil viisil võimalikult kähku Jaapanist minema saada. Ajapikku, nagu Tammoja kuulis, oli ka Tokyo Jaapani-siseste lendude lennujaam hakanud ülerahvastuma: paljud käivad pealinnas üksnes tööl ning nüüd püüdsid nad lõuna poole, oma perede juurde pääseda.
Ent jaapanlaste kindlameelsus avaldas Tammojale siiski muljet. Pärast maavärinat poes käies täheldas ta, et mitte keegi ei trüginud. Isegi tualettruumi järjekorras olid inimesed seisnud rahulikult.
Tema naabrinaine, kel vanust umbes 60, oli maininud, et nii tugevat maavärinat tema ei mäleta; kuid ta säilitas sellegipoolest rahu ja kinnitas, et muretseda pole erilist põhjust.
«Kindlasti on kõik mures,» hindas Tamm-oja jaapanlaste meeleolu, «aga keegi ei ole paanikas. Kõik on rahulikud, kuigi ärevil.» Kui seesugune sündmus oleks tabanud mõnda muud riiki, siis vaevalt oleks seal inimesed suutnud hoiduda tänavatel karjudes amokki jooksmast ja kauplusi rüüstamast, väitis ta ja lisas, et Jaapanis ei tule selline asi kellelegi pähegi.
Pead peab kaitsma
Kui reisifirmast lennupileti hankimisel abi ei tulnud, pidi Tammoja hakkama omal käel tegutsema. Õnneks internetiühendus toimis. Õnneks õnnestus krediitkaardi abil ka lennupilet saada. Ent see ei tähendanud veel, et ta ka lennukile jõuab. Sest ühistransport ei töötanud pärast maavärinat nii nagu tavaliselt.
Maavärinast andsid Tammojale kõigepealt märku riiulist pudenenud raamatud. Seejärel kukkus laualt mikrolaineahi ja laelamp purunes kildudeks. Tammoja pages arvutiga vannituppa.
Rohkem kui seitsme aasta jooksul Jaapanis õppides oli ta selgeks saanud, et maavärina korral tuleb leida paik, kus midagi pähe ei sajaks, kas või laua all, ja hoida uksed lahti, et need kinni ei kiiluks.
Katastroofi algusest saadik järgnes värinaid iga päev. Neid tuli ette koguni niivõrd sageli, et mõnikord ei saanud Tammoja enda sõnul päris kindel olla, ega ta neid endale ette kujuta. Näiteks siis, kui mõni suurem auto tema vana maja kõrvalt mööda vuras ja selle kergelt võbisema pani.
Vähemasti, erinevalt paljudest teistest, ei häirinud tema elamist elektrikatkestused. Ilmselt seetõttu, oletas ta, et elab samas linnaosas, kus asub Tokyo linnavalitsus, mille elektriga varustamine on elulise tähtsusega. Mujal, nii poodides kui ka kontorites, täheldas ta elektri kokkuhoidu.
Ka rongid, pakkus ta, ei sõida senise graafiku järgi seetõttu, et väärtuslikku elektrienergiat säästa.
Nii oligi Tammojal teisipäeva õhtul üheks põhiküsimuseks, kuidas ta kahe päeva pärast lennujaama pääseb. Jalgrattaga, mida ta harilikult liiklemiseks kasutab, ei tuleks nii pikk teeots kõne allagi.
Käed-jalad tööd täis
Kuigi Tammojal läks lähedase hotelli juures korda hankida lennujaamabussi pilet, seisis sealsamas bussifirma hoiatuskiri, et nemad pole veel otsustanud, kas järgnevatel päevadel bussid üldse sõidavad.
Ei, asi polnud selles, nagu oleks maavärin lõhkunud Tokyo teid. Tammoja polnud oma silmaga näinud teekattes ainsatki pragu. Milles tegelikult takistused võiks seisneda, see ei selgunudki. «Infot on palju, räägitakse igasuguseid asju,» ütles ta. «Väga raske on aru saada, mis päriselt toimub.»
Ometi sättis ta end lahkumiseks valmis. Korraldas üüri maksmise oma äraoleku ajal. Ajas asjad joonde ülikoolis, kus parajasti on vaheaeg ja kus tal on jäänud viimasel semestril viia lõpule etnograafiline uurimus Tokyo valgevene restoranist – sellestsamast, kus ta õpinguteks raha on teeninud.
«Terve päev on käed-jalad tööd täis olnud,» lausus ta Arterile, kui asjade pakkimises pausi tegi. Tõsi, ega ta palju asju kaasa vea: üritab hädatarviliku mahutada väiksesse kohvrisse, mille võib lennuki salongi kaasa võtta.
«Praegu kingitusi ja suveniire koju tuua pole vist eriti oluline,» sõnas ta. «Jõuaks ise kohale, oleks päris hästi.» Ta teab, et vanaema, kes jälgib pingsalt välismaa telekanaleid, on tema pärast hirmus mures.
Arter läks enne trükki, kui selgus, kas Tammojal õnnestus probleemide kiuste Jaapanist tulema pääseda. Ega ta isegi selles enne kindel söanda olla, kui lennuk on õhku tõusnud ja tulikiri teatab, et turvavööd võib valla lasta.
Ei, ta ei põgene kiirituse ega kes-tea-mis mürgituste eest. Ta lahkub Jaapanist selleks, et olla kriitilisel ajal pere ja lähedaste keskel. Liiati loodab ta Jaapanisse ikkagi tagasi minna. On ta ju saanud sealselt valitsuselt stipendiumi, et jätkata õpinguid doktorantuuris.
Samas annab ta endale aru, et stipiga võivad asjalood veel muutuda. «Jaapanis on muresid palju,» nentis Tammoja. «Kahjustused on meeletud. Seda ei ole võimalik sõnadesse panna.»