/nginx/o/2017/03/22/6480827t1hba71.jpg)
«Lembit oli lihtsalt nii ürgselt andekas ja väga hea inimene. Seda, et ollakse inimene, pean elus isegi tähtsamaks kui seda, et keegi tegi elus palju ära. Ta oli tõesti hea inimene,» lausus Ulfsaki lavakooliaegne kursusekaaslane ja näitleja Ene Järvis.
Järvis nentis, et esmalt meenuvad temaga kooliaegsed noorusajad ning eriti eredalt meenub üks vimka, mille Ulfsak viskas.
«Ma kartsin kohutavalt konni – siiamaani kardan. Ükskord olime kuskil looduses kursusega ja Lembit ütles, et Ene, tule siia, ma näitan sulle midagi. Käsi oli tal niimoodi rusikas ja seal peos oli midagi. Ja siis tegi peo lahti ja sealt hüppas konnake täpselt minu poole,» jutustas Järvis. «Kõrval oli väga järsk mäekülg ja ma panin sealt otse alla. Pärast arutasime, et siin oleks võinud küll kaela murda,» lisas ta naerdes.
«Ja siis läks eluke edasi, viis meid lahku. Viimane kord, kui teda nägin, oli etendusel «Tagasitulek isa juurde». Istusin lisakoha peal ukse juures, kust näitlejad sisse-välja käisid. Minu naer oli teada, et kui ma naeran, siis see oli Ene naer,» rääkis Järvis.
«Ja mis mul viimasest kohtumisest meelde tuleb – Lembit läks minust mööda, võttis mul käest kinni pimedas ja pigistas seda. Ja rohkem ei olnudki vaja. Selline salajane käepigistus pimedas saalis. See on viimane kord, kui ma Lembitut nägin,» rääkis Järvis. «See viimane kokkupuude oli minu jaoks väga suure tähendusega,» ütles ta.
«Ta oli karismaatiline mees. See suur plaan mängis alati, isegi vana mehena «Mandariinides». Mõned on sellised, kes kannavad suure plaani välja.»