/nginx/o/2013/06/13/1827734t1hc32a.jpg)
/nginx/o/2013/09/05/2238989t1hc793.jpg)
Eesti NSV valitsuse kunagine peaminister Indrek Toome ütles kommentaariks Läti ajaloolase Gatis Kruminsi uurimuse kohta nõukogude liiduvabariikide eelarvete kohta, et Eesti NSV ajal ei olnud kellelgi siinsest tippjuhtkonnast selget ülevaadet rahade liikumise kohta.
Toome ütles Postimehele, et Nõukogude Liidus käis eelarverahade jagamine hoopis teistmoodi kui tänapäeval ning sellel ajal ei olnud kellelgi Eestis ülevaadet, kui palju siit raha välja läks ja kui palju NSV Liidu eelarvest tagasi tuli.
«See tundub loogiline, et Eesti NSVst läks Nõukogude Liidu eelarvesse rohkem raha, kui sealt tagasi tuli. Kuid mingitest numbritest on minul väga keeruline rääkida. Eestis oli sel ajal tööviljakus palju suurem, kui mujal NSV Liidus. Kuid jah, ma arvan, et me andsime NSV Liidule rohkem, kui me tagasi saime,» meenutas Toome.
Indrek Toome, kes oli aastatel 1988-1990 Eesti NSV ministrite nõukogu esimees ja peaminister, märkis, et sel ajal sõltusid kõik NSV Liidu plaanikomiteest.
«Just NSV Liidu plaanikomitees jagati need arvud, mida üks vabariik pidi andma liidu fondidesse ja mis jäi endale. Sisuliselt tuli käia plaanikomitees iga summat välja kauplemas. Plaanikomiteest eraldatavaid summasid püüti võrrelda eelmise aasta arvudega ja kui olid normaalsed aastad, siis mindi eelmise aasta arvudega välja ja püüti mingisugune kasv tagada,» rääkis Toome.
Ta lisas, et iga liiduvabariik käis ise NSV Liidu plaanikomitees eraldatava raha hulgas kokku leppimas ja kui palju raha said teised vabariigid, teati ainult Moskvas.
Suuremaid objekte tuli Toome sõnul käia eraldi välja kauplemas. Kui jooksvate kulude kokkuleppimine käis Eesti NSV plaanikomitee kaudu, siis näiteks rahvusraamatukogu või uue ooperiteatri rahastamist pidi ajama ministrite nõukogu tasemel.
«Ma käisin ise Eesti NSV ministrite nõukogu esimehe asetäitjana Moskvas ministrite nõukogus uue ooperiteatri ehitamise raha välja kauplemas. Me pidime selgitama, miks on meile tarvis uut ooperiteatrit, kui meil juba on olemas 1913. aastal ehitatud Estonia. Selle raha me lõpuks välja rääkisime, kuid hoone jäi ehitamata, kuna Tallinnas Pärnu maanteel kavandatava ooperiteatri asukohas kasvas haruldane hõlmikpuu ja siin tekkinud vaidluste tõttu jäi teatrimaja lõpuks ehitamata,» lausus Toome.
Ta lisas, et eriti karmi kontrolli all oli valuuta. Kui millegi jaoks oli tarvis valuutat, siis tuli seda samuti käia eraldi kokku leppimas.
«Meie pluss oli Eesti väiksus. Eesti osa plaanikomiteest eraldatava raha hulgast oli 1-2 protsenti kogu eelarvest ja summad ei olnud kogu Nõukogude Liidu eelarvet arvestades suured. Palju sõltus ka meie ametnike tublidustest ja isiklikest kontaktidest Moskvas. Kui mina olin ministrite nõukogu esimees, oli Eesti NSV plaanikomitee esimees Gustav Tõnspoeg ja tema asetäitja Leonhard Tammeväli. Nemad suutsid inimlike suhete pinnal Eesti liiduvabariigi heaks palju ära teha,» lausus Toome.
Ta lisas, et viimased aastad enne Nõukogude Liidu kokkuvarisemist olid ääretult rasked, kuna nõukogude majandus oli kokku kukkumas ja NSV Liidu plaanikomiteest oli pea võimatu midagi juurde saada. «Eks me olime Venemaale võõrad ka ja neil oli endal piisavalt palju probleeme, et siin meie pisikeste muredega tegeleda,» rääkis Toome.
Läti ajaloolane Gatis Krumins koostas arhiivimaterjalide põhjal uurimuse, mis näitas, et müüt, nagu oleks Nõukogude okupatsioon olnud Baltimaades kuldajastu, ei vasta tõele. Kruminsi andmetel viis Nõukogude Liit Balti riikidest palju rohkem raha välja, kui keskeelarvest siia tuli.