Tasuta ülikoolikohtade arv ületab peagi koolilõpetajate oma

Anneli Ammas
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Gümnaasiumi lõputunnistus.
Gümnaasiumi lõputunnistus. Foto: Egert Kamenik.

Riigi rahakoti peal võib igal aastal õppima asuda 10 000 uut üliõpilast. Samas on juba tuleval aastal keskkooli lõpetajaid mitmeid sadu vähem kui tasuta kohti kõrgkoolis.


Praegu õpib 33 kõrgkooli esimestel kursustel 18 000 tudengit, kellest 8000 maksavad oma stuudiumi eest ise.

Haridus- ja teadusministeeriumi kõrghariduse osakonna juhataja Mart Laidmetsa sõnul pole üliõpilaste arvu kardetud langust veel tulnud, sest enam ei jäeta õpinguid kergekäeliselt pooleli ja lisandunud on ka kõrgkooli varem pooleli jätnuid.

Üliõpilaste arvu kahanemisest siiski pääsu pole – 2019. aastaks ennustatakse vaid 6000 keskkoolilõpetajat.

«Mõni tuhat üliõpilast jääb ilmselt ka siis tasuta õppest üle,» osutas Laidmets. «Sealhulgas paar tuhat välistudengit, kelle eest Eesti riik maksma ei hakka.»

Kuigi kõrgkoolid peavad üliõpilaste pärast võistlema, kavandab Tartu Ülikool sel aastal ise tasuliste üliõpilaste arvu vähendamist. «Riikliku tellimuse võtame muidugi täis,» ütles TÜ õppeprorektor Martin Hallik.

Kui palju täpselt tasulist vastuvõttu vähendatakse, Hallik veel öelda ei osanud. «Üle 60 punkti riigieksamitulemuste eest on piir, millega on põhjust dokumente meile tooma tulla.»

Suunamuutuseks – mitte lüüa massiga – annab ülikoolile kindluse riigi lubadus, et ülikoolidele antavat raha ei vähendata ning pearaha ehk õppekoha baashind hoopis kasvab.

«Tegutseme palehigis, vaadates numbreid,» tunnistas Eesti Maaülikooli rektor Mait Klaassen. Ta küll ei karda, et maast ja metsast ning veterinaariast huvituvad noored kuhugi kaovad, aga võistlus Tallinna kõrgkoolidega ei jäta maaülikooligi puudutamata. «Peame õppekavasid atraktiivsemaks muutma.»

Sisekaitseakadeemia rektori Lauri Taburi sõnul on noored kriitilised ja karjääriteadlikud oma valikutes, mistõttu peavad kõrgkoolid õppekvaliteedile panustama: «Peame pakkuma neile perspektiivi, mis neist siis saab, kui nad kõrgkooli lõpetavad.»

Tõsise aruteluteemana tõuseb Taburi sõnul küsimus, kui palju peaks Eesti ülikoolides õpetama võõrkeeles. «Oleme harjunud, et õpe on meil eestikeelne, aga vähemalt akadeemilistes ringkondades on tugev diskussioon, kas pärast magistritaset on mõtet eestikeelset õpet jätkata,» osutas Tabur.

Ta on parasjagu Šveitsis pidamas läbirääkimisi, milliseid ühiseid õppeprogramme oleks võimalik koos sealsete ülikoolidega arendada.

Ellujäämise nimel on kõige tihedamalt pidanud pingutama väiksed erakõrgkoolid ning enamik kas juba on või ilmselt peavad lähiajal uksed sulgema. Kindlamana tunneb end ettevõtluskõrgkool Mainor, kes on panustanud pigem vanematele ja praktilisemat haridust soovivatele õppuritele.

«Vanasti oli kõrgharidus elitaarne ja seda osa peaks täna täitma akadeemilise suunitlusega ülikoolid, kuid õigus õppida peaks kõigil olema,» ütles Mainori õppeprorektor Tauno Õunapuu. «Kõrgkoole aitab alles hoida elukestva õppe parem juurutamine, mis omakorda annab ressurssi tasemeõppele.»

Ka kõrgkoolide arv väheneb jätkuvalt. Mart Laidmetsa sõnul on sügiseks järel alla 30 kõrgkooli – kes on lõpetanud, kes mõne teise kooliga ühinenud.

Mainori õppeprorektor Õuna­puu pakkus: «Ilmselt jääb lõpuks alles umbes 20 kõrgkooli, mille seas 3–4 erakõrgkooli.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles