Elu Liibüas nagu Eestis

Priit Pullerits
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kreemjad uuselamud: ehitusbuum on Tripolis kestnud mitu aastat täie hooga.
Kreemjad uuselamud: ehitusbuum on Tripolis kestnud mitu aastat täie hooga. Foto: Erakogu

Sõjakeerisesse sattunud Põhja-Aafrika rikkaimast riigist koos perega pagenud Juhan Kahu ei pea võimatuks, et lääneriikide rünnakud võivad tugevdada vihatud Gaddafi võimu.

Juhan Kahu, suure tubakakontserni Philip Morris piirkonnajuht, jõudis tegutseda Liibüas aasta. Ta elas koos abikaasa ja tütrega pealinnas Tripolis välismaalastele eraldatud valvataval alal.

Sellegipoolest ei jäänud talle märkamata, et Eesti lähiajalool ja nüüdsel Liibüal, mida ennast revolutsiooni juhiks tituleeriv Muammar Gaddafi on üle nelja kümnendi oma tugevas haardes hoidnud, leidub mitmeid ühisjooni.

Esiteks, märgib Kahu (50), meenutab Liibüa 1970. aastate Eestit, mil Tallinna ehitati Mustamäed ja Õismäed, inimestele jagati kortereid, kaubavalik poodides tasapisi suurenes ning elatustase tõusis. Samasugused muutused on viimasel viiel-kuuel aastal, kui lääneriigid on tühistanud Gaddafi režiimile kehtestatud majandussanktsioonid ning nafta hind maailmaturul on kerkinud, leidnud aset ka Liibüas. «Keskmise liibüalase elu on silmanähtavalt paranenud,» väidab Kahu.

Samas tuletab elu Liibüas talle meelde aega, kui Eestis hakkasid tekkima esimesed kooperatiivid ehk algas üleminek sotsialismilt kapitalismile. «Kellel on Liibüas vähegi pealehakkamist, võib ka teha oma väikse firma ja teenida märksa rohkem,» lausub Kahu.

Ja kolmandaks, kui Eestis läksid pärast taasiseseisvumist piirid lahti, siis nõnda pole ka liibüalastel olnud takistusi, et välismaale tööle sõita. Nii nagu näiteks Eesti arstid, on Liibüa meedikudki seda võimalust innuga kasutanud.

Lisaks, kui arvestada, et liibüalaste kogurahvatulu ühe elaniku kohta ei jää suurt maha Eesti omast – dollarites vastavalt 13 800 ja 14 300 –, saab Kahu sõnul vägagi selgeks, miks Põhja-Aafrika jõukaima riigi elanikud ei taha elus muutusi.

Ometi tulid inimesed eelmise kuu keskel riigi suuruselt teises linnas Banghazis tänavale, et teha häält riigi juhtide vastu. Kui rahutused levisid Tripolisse, ei jäänud Kahul koos perega valikut: tuli lahkuda. Nad lendasid Šveitsi. Ainus pereliige, kes maha pidi jääma, oli nende vana koer.

Grupis on julged kõik
Liibüalaste ootamatult ärganud protestimeel tuli Kahule mõningase üllatusena. Need kohalikud, kellega temal asja oli, suhtusid Gaddafisse kas neutraalselt või pigem positiivselt. Tõsi, inimesed tänavalt hoidsid oma poliitilisi arvamusi kiivalt enda teada.

«Selleks pead nendega tükk aega koos töötama, et nad sind natukenegi usaldama hakkaks ja arvamuse üldse välja ütleks,» räägib Kahu. «Kõik on üsna kindlad, et neid kuulatakse pealt. Ma arvan, et kuulataksegi.»

Pole kahtlust, et rahva pahameele vallandajaks said massilised rahutused Tuneesias ja Egiptuses. Ilma nende nakkava eeskujuta poleks liibüalased Kahu väitel julgenud Gaddafi vastu välja astuda.

«Kui kõik naabrid ütlevad, et võtame vanad juhid maha, siis tuli ka liibüa­lastel meelde, et neil on üks selline, kes on kaua võimul olnud, on loomulikult oma olukorda tarvitanud ja ilmselt ka kuritarvitanud,» selgitab Kahu. «Tõenäoliselt... karjamentaliteet. Üksikisiku julgusest jääb liibüalastel puudu, aga grupis koos on julged kõik.»

Välismeedia on palju kirjutanud-rääkinud Gaddafi hirmuvalitsusest, inimeste tagakiusamisest, piinamisest ja koguni tapmisest. Ehkki psühhoterrorit võis õhus tunda, vahetut terrorit rahva kallal Kahu oma silmaga ei näinud.

Küllap võis põhjus olla ka selles, oletab ta, et kui Gaddafi terroristlikest sidemetest lahti ütles, püüdis ta näidata maailmale head ja tublit nägu ning ka riigimehelikult käituda.

Viimasel ajal algas Liibüas tänu naftatuludele hoogne ehitustegevus, tänavate laiendamine, kanalisatsioonivõrgu ja väidetavalt maailma suurima maa-aluse veevärgi arendamine, mida Gaddafi on nimetanud kaheksandaks maailmaimeks.

Kahu prognoosib, et kui nädala eest alanud lääneriikide õhurünnakud Tripolile liiga suuri purustusi ei tekita, siis viie aasta pärast võiks Liibüa pealinn näha buumi jätkudes välja vähemalt sama uhke nagu Tallinn.

Isikukultuse jõud
Samas on ettearvamatu, kuidas mõjub Prantsusmaa, Suurbritannia ja USA alustatud sõjategevus Liibüa rahva ja Gaddafi läbisaamisele. Kahu ei pea sugugi võimatuks, et võõrvägede rünnakute all koonduvad sealsed inimesed hoopis diktaatori ümber. «Mäletan oma lapsepõlvest, kui klassis olid eri grupeeringud,» veab ta paralleeli. «Aga kui oli vaja mõne õpetaja vastu saada, siis olid kõik hoobilt sõbrad.»

Ühtlasi ei maksa alahinnata Gaddafi isikukultuse mõjujõudu. Suurte pühade aegu on kõik linnad kaetud tema rohkem kui elusuuruses plakatitega. Seaduse järgi peab igas ettevõttes rippuma Gaddafi portree. «Ka kõige verisema lihapoe seinal,» lisab Kahu.

Tagatipuks ei saa unustada, et Gaddafi on oma jõulise valitsusaja jooksul viinud nullini võimaluse, et keegi võiks talle seadusliku väljakutse esitada. Opositsiooni kui sellist pole olemaski. See tähendab, et keegi ei tea, mida võiks tuua uus aeg ilma Gaddafita. Sedasi, märgib Kahu, on liibüalastel valida ka kuningriigi taastamise või demokraatia ülesehitamise vahel.

Kuni Liibüa sündmused pole selginenud ega rahunenud – aga enne seda läheb olukord ilmselt vaid segasemaks ja teravamaks, sest vankumatu Gaddafi on lubanud pikka sõda –, pole Kahul sinna tagasiteed. Aga niipea, kui olukord rahuneb, lubab ta Tripolisse naasta. Pooleli jäänud töö Philip Morrises ootab ju jätkamist.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles