Eile õhtul lahkus meie hulgast Eesti armastatuim nukunäitleja Hendrik Toompere. «Armastatuim» on öeldud liialduseta: põlvkondi, kes Toompere Hunt Kriimsilma, Postikana või veel mitme teise televisiooni-tegelaskujuga pildikasti ees istudes üles kasvasid, on enam kui üks. Lugematutest teatrirollidest rääkimata, millest mõnd tuli mehel esitada mitmeid sadu kordi.
Ajakirjanikelgi oli ütlemata tore Hendrikuga vestelda - alati jutukas, avatud ja alati krutskeid täis. Isegi teda telefoni teel usutledes võis kindel olla: mõne vimka ta raudselt viskab, ja neid saab veel hiljemgi tükk aega naerda. Ta oli näitleja, kes erinevalt paljudest oma ametikaaslastest tajus rahvale, publikule lähedal oleku vajadust.
Vimkade ja krutskite põhjus oli aga üks. «Hunt Kriimsilmaga oli isegi selline asi, et ma ei saanud enam aru, kus kohas ta lõpeb ja mina algan. Samastusin temaga. Tekkis tunne, et ma ei teegi rolli, vaid lihtsalt olen hunt ja kõik,» on ta kuus aastat tagasi Õhtulehele öelnud.
Õnneks polnud Hendrik üksik hunt. Ei teatris ega elus.