Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
XII noorte laulu- ja tantsupidu Eesti Meedia / Postimees

3.–4. klassi segarühmade eestvedaja: mõelgem sellele, et iga tantsija jätab endast maha märgi

Saame tuttavaks tantsupeolistega!

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
XII noorte tantsupeo 3.–4. klassi segarühmade liigijuht Kristiina Siig | FOTO: Aivar Pihelgas

XII noorte tantsupeo 3.–4. klassi segarühmade liigijuht Kristiina Siig on tantsupeo liigijuhi rollis esimest korda, mistõttu on ka ärevus peo eel üsna suur.

Millise ootusega lähed vastu XII noorte tantsupeole?

Tantsijana osalesin aga esmakordselt tantsupeol täpselt kakskümmend aastat tagasi, 1997. aastal, mil tantsisin just 3.-4. klassi liigis. Sellega ongi minu jaoks huvitav ring täis saanud ja sellest tulenevalt on mulle suur positiivne ootusärevus ka sisse pugenud.

Kellest koosneb Sinu meeskond?

Minu esimeseks assistendiks on Mall Paulus, kes oli 2011. aasta noorte tantsupeol 3. –4. klassi segarühmade liigijuht.

3.-4. klassi segarühmade liigi dirigent Mall Paulus. / Aivar Pihelgas

Teine assistent on Erika Põlendik, kes on tõsine raudvara tantsupidude maailmas ning ise palju lavastanud. Kui Mall Paulusel on värskelt eelmise peo kogemus, siis Erika Põlendikul on kohe väga paljude pidude kogemus.

3.-4. klassi segarühmade liigi dirigent Erika Põlendik. / Aivar Pihelgas

Kolmandaks abiliseks on Kadri Aadma, kes on juba kaua ise tantsinud ning viimaks jõudnud nii täiskasvanute kui ka laste õpetamiseni.

3.-4. klassi segarühmade liigi dirigent Kadri Aadma. / Aivar Pihelgas

Meie omavaheline töö läheb ladusalt, saame asjadest rääkida nii nagu need tegelikult on. Me ei pea kompama üksteise arvamust või meelsust, saame otse ütelda ja selle võrra oleme ka konstruktiivsemad.

Milline tähendus on Sinu jaoks sõnapaaril «mina jään»?

Olen enda jaoks mõelnud nii, et rõhuasetus peaks ennekõike olema sõnal «jään». Ja seda mitte selles kontekstis, et «jään Eestisse», vaid see tähendab ennekõike endast märgi maha jätmist. Minu soov on, et noored, kes suvel tantsuväljakule jooksevad, mõtleksid ka sellele, et nad jätavad endast jälje otseselt tantsupeo kujul, aga ka laiemalt oma tegevusega siin elus. Võiksime kõik sellele mõelda sagedamini, kui me oleme harjunud. Missugune see jälg on, mida me tahame jätta ja kellele?

Milline on Sinu kõige meeldejäävam mälestus seoses tantsupeoga?

Kindlasti on selleks 1997. aasta koolinoorte tantsupidu «Kohtumine koduõuel», mille pealavastaja oli Mait Agu. See oli minu esimene pidu ning mäletan selle koondproovi Kalevi staadionil väga selgelt siiani. Õppisime parasjagu proloogi «Mis on kodu? Kus on kodu?» liikumist.

Kallas tohutult vihma, aga Mait Agu proovi ei katkestanud ja õpetussõnu leebemaks ka ei võtnud. Siis tuli meie õpetaja Marget Indov ja jagas tantsu pealt kõikidele vihmakeebid kätte. Mul on see moment tänaseni hästi meeles, sest ühest küljest tundus see kõik seal platsil natuke hirmutav, aga ka naljakas.

Mida ja miks tooksid esile oma liigi repertuaarist?

Repertuaari juures on alati oluline, et see oleks mitmekesine. Meil on sel korral kavas kaks põhitantsu: Ene Jakobsoni koreograafiaga «Ojake» ja minu enda poolt spetsiaalselt tantsupeoks loodud koreograafiaga «Kevadrõõm». Tantsud on erinevad, et pakkuda lapsele erinevaid emotsioone, aga ka tehnilises mõttes võimalust erinevaid liikumisi harjutada.

«Ojakene» on lüüriline ja rahulik ning nõuab tantsijatelt  liikumiste mõttes väljapeetust. «Kevadrõõm» on jällegi särtsakam ja temperamentsem. Kui midagi repertuaari osas eraldi välja tuua, siis on see kindlasti see, et tantsime ka noortega paaris pööreldes polkat. Paaris pöörlemine on pärimustantsus olnud väga olulisel kohal.

Samas on see oskus, mida tänapäeval peaaegu mujalt kui rahva- või pärimustantsust ei saagi. 3.–4. klassi lapsed on just piisavalt suured ja tublid, et seda nendega õppima hakata ja kaaslasega pöörlemisest ka rõõmu tunda.

Sinu üks praktiline soovitus noorele, kes tuleb tantsupeole?

Isiklikust kogemusest praktiline soovitus on võtta kaasa päikesekreem. Olen ise tantsupidudel mitmeid kordi ära põlenud. Isegi siin Eestis, ka siis, kui ilm on pilvine. Kui me oleme päev läbi staadionil, siis ei kujuta tihti ettegi, kuidas ka pilvealune päike peale hakkab.

Teine oluline ning samuti praktiline soovitus on seotud sellega, et meie lavastusmeeskond räägib proovides näiteks numbrimärkidest ja knopkadest. Paraku unustatakse lastele sageli nende sisu eelnevalt selgitada. Näiteks hüüavad liigijuhid ja assistendid, et «jälgi knopkasid» ja «vaata, mis numbrimärgini pead jõudma». Jälgin seda ise, aga soovitan ka õpetajatel näiteks esimesel päeval väljakule kogunedes käia ja koos vaadata, mis ja kus need täpsemalt on.

Tagasi üles