Teatril NO99 on vedanud oma Eesti-teemaliste lavastuste ajastamisega. «GEPi» peaproovide ajal toimus pronksöö, «Jänese» esietendusele järgnenud Postimehe üleskutsele kultuuriministri tagasiastumiseks oli ühiskondlik tellimus juba õhus, «Ühtse Eesti suurkogu» peeti ajal, mil uue erakonna loomiseks puudus vaid Ojasoo (või Jõksi) tahe.
Lavastuse «The Rise and Fall of Estonia» esietendusepäeval jõudsid lõpule koalitsioonikõnelused ning selgus uue valitsuse koosseis. Läbirääkimistele tõtanud VIPid pidid kogu nädala vältel mööda sõitma plakateist, mis kuulutasid: «Fuck the politics.
It’s about people!» Uus koalitsioonilepe räägib samuti rahvast ja lubab (nagu eelmisedki) teda õnnele juhtida. Enne selle täitmisele asumist võiksid ministrid teatris ära käia, tutvumaks, kelle ette siis kavatsetakse pärleid puistama hakata. Teatrisõbrast vastne kultuuriminister tegigi seda kiiduväärselt juba esietendusel.
Allakäigu idud ja võrsed
Lavastuse pealkiri on küllap inspireeritud Brechti/Weilli satiirilisest ooperist «The Rise and Fall of the City of Mahagonny» (1927). Brecht kujutab oma libretos allegooriliselt Weimari vabariigi allakäiku ning kapitalismi laiemaltki, näidates, et eduka ja õnneliku fassaadi taga peituvad seal metslus ja korruptsioon. Eesti ühiskonna fassaadi all peituva allakäigu idusid ja võrseid püüab peeglina meile nähtavaks teha ka Ojasoo/Semperi lavastus.
Üle kahe tunni kestev lava(ekraani?)aeg on täis sketše, situatsioone, mälukilde ja paralleele. Nende seas on meeldejäävamaid ning kiiresti kustuvamaid, suurepäraselt esitatuid, aga ka ülerabelduid. Küllap teevad nende hulgast valiku iga vaataja enda mälu- ja tundeseosed.
Lavastajad üldjuhul näpuga ei näita, vaid eelistavad keerukamat assotsiatsioonide rida, nagu see NO-le alati kombeks on olnud. Minu jaoks tekitasid enim äratundmisrõõmu tänapäevane perekondlik hommikusöök (Vaarik, Pohla, Tuisk), vanemate vihapurse tütre pioneeriks astumise puhul (Vaarik, Raudsep, Klemets) ning elusihte paika panev jalamassaaž (Prints, Pohla).
Tänapäeva eestlase mäluarhetüüpide otsinguil siirduti ka varasematesse aastakümnetesse ning püüti mitte eriti õnnestunult kujutada koguni laulva revolutsiooni aegset poliitvõitlustki.
Meie loomupärast enesekesksust peegeldas see, et teisi rahvusi esindasid lavaeestlaste teadvuses vaid (loomulikult) küüditajast venelane (Tuisk) ning inglise turist (Prints), viimane süüdi selles, et ta meid küüditajate käest ei päästnud.
Lavastuse tippkujundiks tõusis Marika Vaariku sõnatult mängitud vanem naine, kes asetanud köögilaule riigilipukese ja selle kõrvale küünla, pani piduriided selga, sinise passi käekotti ja läks… Õhtul vaatas ta «Valimisstuudiot» – küünal pimedas köögis lipukese kõrval põlemas.
Kuulanud mõnda aega poliitikute õnnepläma, keeras ta võidurõõmsa peaministri enesekiituse ajal poolelt sõnalt teleka kinni, puhus küünla surnuks, pani sinimustvalge tagasi lauasahtlisse ja heitis voodisse. Saalist kostis aplaus – pidupäevast sai murepäev, nii lugesin vähemasti mina seda kujundit.
Vaimustav oli lavastuse lõpustseen, kus «eurooplasteks tõusnud» eestlased «oma järjekordse leinapäeva» tähistamiseks end silmituks õgivad ning meeletuks joovad. Selle taustaks kuuleme Mikiveri-häälega loetavat mõistujuttu rahvast, kes nii ablas oli, et kõik õnnetoovad viielehelised sireliõiedki ära õgis ning sellega ennast hävingule määras.
Kommunistide tütar Marju
Lavastuse grotesksele värvilisele stilistikale vastandub Sergo Varese haaravalt esitatud mustvalge lugu kommunistide tütrest Marjust ja noorte intellektuaalide vabaduseoaasist tema kahetoalises korteris 1968. aasta Tartus, kus alalisteks külalisteks Alliksaar ja Kaalep ning nende abil ka paljud Eestis tol ajal laiemalt tundmatud vaimuhiiglased.
Lausekatke, et keset ööd mindi sellest «salongist» raamatupoe juurde järjekorda, kuhu hommikul pidi Suitsu kogu saabuma, jääb tänapäeva noorele muidugi sama arusaamatuks kui pahandamine «toorest täis tõmbava» Žiguli mootori üle 1970. aastate stseenis.
Annab imestada, kust Ojasoo ja Semper (või teksti autor Eero Epner) selliseid asju mäletavad, ning endale sisendada, et nad tõepoolest vastandavad tollaseid «kuldseid kuuekümnendaid» tänapäeva asjastunud ja rahastunud mehhanitsistlikule maailmale.
Teisiti ma enda jaoks selle lavastuse rida kokku panna ei oskaks, küllap teevad teistsuguse elukogemusega vaatajad seda aga hoopis muudmoodi. Ambivalentsuses peitubki tõelise kunsti võti ja võlu ja seda teater NO99 uuslavastus kahtlemata on.
Live-ülekanne õigustud
Kindlasti aga ühinevad kõik vaatajad kummardusega Sakala teatrimajas publikuta toimunud etendust live’is Nokia kontserdimajja üle kandnud fantastilisele videotiimile (heli oli siiski kohati liiga kõmisev ja teksti mattev). Tuleb tunnistada, et videomängud teatrilaval (ka NOs) on minu jaoks tihti etenduse elamuslikkust vähendanud.
Kõnealuses lavastuses on see aga ainuvõimalik ja suurepäraselt õnnestunud võte mängu peenimategi nüansside publikule edastamiseks, ilma et näitlejad peaksid hakkama forsseerima, mis vähendab tõetruudust (ja kui seda siiski juhtus, siis küllap oli see esietenduskrambist).
Korduvalt on autorite intervjuudes kõlanud väide, et tegu olevat NO99 Eesti-tsükli lõpuga. Kuna ma ei usu, et Ojasoo ja Semper siiski (lavastuses kuulutatava) Eesti kadumisega lepivad, jääb üle loota, et esietendusepäeval kokku pandud valitsus annab oma tegevusega neile lõpmatult ainet uute lavastuste sünniks ning Eestis teostuvate imede järjekindlaks tutvustamiseks maailmaareenil.
Uuslavastus
«The Rise and Fall of Estonia»
• Idee, kontseptsioon, lavastus, muusikaline kujundus ja lava Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
• Tekstid Ene-Liis Semper, Eero Epner, näitlejate improvisatsioonid
• Laval Rasmus Kaljujärv, Eva Klemets, Risto Kübar, Mirtel Pohla, Jaak Prints, Gert Raudsep, Tambet Tuisk, Marika Vaarik, Sergo Vares
• Puldirežissöör Maarja Pärsim, juhtoperaator Alvar Kõue, operaatorid Sten-Johan Lill, Aivo Rannik, Ott Tiigirand, videoinsener Ahto Vaher, helioperaatorid Jevgeni Berezovski, Antti Mäss, Jaan Andres Tellus
• Esietendus 23. märtsil 2011 teatris NO99 ja Nokia kontserdimajas