Esmaspäeva hommikul Paldiskisse töötute tööharjutusele jõudes leiavad töötukassa kontrollid eest jopedes ja kinnastes keskealised töötud, kes baarilaua taga krepp-paberist lilli lõikavad. Selle grupi tööharjutus peatatakse.
Keskealised tööotsijad pandi paberist lilli lõikama
31. märts 2011, 18:41
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kindlasti ei ole tööharjutuse mõte panna keskealisi mehi paberlilli lõikama,» ütleb töötukassa Tallinna ja Harjumaa osakonna juhtivkonsultant Ruth Laos. «Ma ei tahaks olla selline töötukassa klient, kellele pakutakse niisugust teenust nagu Paldiskis,» ei näinud Laos võimalust jätkata koostööd Narvas registreeritud mittetulundusühinguga Sotsiaalse Adaptsiooni Keskus. Vähemalt mitte Paldiskis. Nädal varem lõpetati koostöö ka Keilas.
Riigihangetel, millega tööharjutuste korraldajaid otsitakse, vedas Sotsiaalse Adaptsiooni Keskusel mullu 28 ja tänavu 22 konkursil.
«Hankedokumentides oli neil kõik ilusti kirjas,» ütles töötukassa jurist Marge Gorgazjan. «Nn pehmeid teenuseid on raske riigihankega tellida, sest tingimusi on raske määratleda. Kes tuleks selle peale, et kirjutada tingimustesse, et lauatenniselaud ei sobi lauaks, mille taga inimesed kirjutama peavad?!»
Kuna tööharjutuse korraldamine on keeruline ning riigihangetest veidi vähem kui pooled jäid mullu tulemuseta, on see innustanud nn massipakkujaid, kes oskavad ilusa jutu kokku kirjutada, kuid ülehindavad oma võimet üle Eesti tööharjutusi korraldada. Valus õppetund sunnib töötukassat mõtlema, kuidas pikaajaliste töötute abistamise pakkujate seast sõklad eristada.
Maardus lauatenniselaua taga
Teisipäeva hommikul istuvad Maardu noortekeskuse fuajees ümber lauatenniselaua neli töötut ja nende juhendaja, samuti alles hiljaaegu töötu, endine Tallinna erateeninduskooli juht Galina Popovitš. Jopedeta hakkaks laua taga peagi külm.
Lauda täidavad paberid – osale neist on tööharjutusele tulnud üritanud juhendaja õpetuse järgi kirjutada oma CVd. «Homme teeme soolataignast esemeid, ülehomme õpime salvrätitehnikat ja nädala lõpus tikime,» loetleb juhendaja järgmiste päevade tegevusi.
Töötukassa kontrollide nägudelt ei paista selle jutu peale sugugi rõõmsat heakskiitu. Nad ei ütle ka midagi pahasti, sest grupi juhendaja pole süüdi, et harjutuse korraldaja pole tingimusi loonud – juhendaja on palgatud, tal on sobiv kõrgharidus, ta on lõpuks tööd saanud ja pelgab, et võib töötute sekka tagasi langeda.
Kauased töötud, elu karmi poolt kogenud Margarita ja Vladimir on lootusrikkad: tööharjutusel said nad esimest korda puutuda arvutit. «Sisse lülitada veel ei oska,» naeratab Margarita. Harjutustelt loodavad nad võimalust paremale tulevikule.
Ljudmilla ja Tatjana on vaoshoitumad – lapsed omapäi kodus, nendegagi oleks küllalt tegevust. «Kui saaks siin eesti keeltki õppida, kui juhendajagi räägiks meiega eesti keeles,» nimetavad nad ühte soovi, mida kolm kuud kestvalt igapäevaselt kooskäimiselt ootavad. Juhendaja räägib kontrollijatega püüdlikult eesti keelt, aga tal endalgi tuleb juurde õppida.
Maardus oli töötukassa tööharjutusele suunanud kaheksa töötut, kohale tuli neli.
Loksal rõõmsam meeleolu
Loksa tühja ja kütmata koolimaja köögiklassi suurtest akendest piilub veidi päikest ning nurgas üritab sooja tekitada vanamoodne õliradiaator. Neli õitsvas eas naist istuvad rõõmsalt koolipingi taga. Kes koob, kes keerutab näpu vahel savikujundeid, kes ajab peenikesi pärleid niidi taha.
«Oleme siin omavahel tuttavaks saanud, päris lõbus on, ja saame veidi kodust välja,» räägivad naised. Nende juhendaja, käsitööõpetaja Galina Sinjaja tähendab naeratades, et loodetavasti inimestele ikka meeldib siin olla.
Teise laua taga värvivad kaks meest ja üks naine väikseid sõrestikke ega ole sugugi seda nägu, et tahaksid siin kolm kuud käia.
Töötukassa konsulendid kirjutavad kontrollipaberile märkusi. «Puutöötehnikat, mida teenusepakkuja lubas, ei saa ju siia üles sättida!» pahandab Laos. Sõbralik meeleolu ei tekita usku, et siin oleks võimalik sisulist tööharjutust korraldada. «Sel aastal on olnud väga raske gruppe koos hoida,» möönab ta.
Pärast kontrollkäike katkestas töötukassa eile Sotsiaalse Adaptsiooni Keskusega lepingu üheksas paigas: Maardus, Paldiskis, Loksal, Lasnamäel, Kehtnas, Raplas, Kohilas, Pühalepas ja Emmastes.
TÖÖHARJUTUSED
Tööharjutusel osalejad ja kulutatavad summad
• 2009. aastal 1465 töötut ja 1,65 miljonit eurot
• 2010. aastal 863 töötut ja ligi 0,9 miljonit eurot
• 2011. aastal (plaanis) 1180 töötut ja 0,9 miljonit eurot
Katkestatud lepingud tööharjutuse pakkujatega
• 2010 juuli – Comenius OÜ, põhjus: üldkasutatava söökla ruumid ei vastanud nõuetele
• 2010 oktoober – Estonian Education Centre OÜ, põhjus: juhendajad ei vastanud nõuetele ega viibinud kohal, töötute isikuandmetega võinuks iga möödakäija tutvuda
• 2011 märts – Sotsiaalse Adaptsiooni Keskus MTÜ, põhjus: kümnes kohas ei vastanud ruumid nõuetele
Riigihanke tulemused
• 2010. aastal korraldati 162 hanget, luhtus 74 hanget
• 2011. aastal on tehtud 61 hanget, luhtunud on 12 hanget
Milline võiks tööharjutus olla?
Tööharjutus on üks võimalus pikaks ajaks tööta jäänud inimene taas tööle panna – nagu ka koolitused, tööpraktika või palgatoetusega töö.
Töötukassa maksab kinni tööharjutusele sõidu – 10 senti kilomeetri eest – ja lisaks saab töötu iga osaletud päeva eest 3,84 eurot. Kui tööharjutuse päeval saab ka sooja sööki, jääb stipendiumiks 1,15 eurot päeva eest.
Tööharjutusele saadab töötukassa pikaajalised töötud, kes on ise nõus sinna minema ja kes tõesti tahavad uue töö leida.
«Tööharjutuse eesmärk on tõsta töötu eneseusku ja töötahet,» ütles Jõhvis tööharjutust korraldava Virumaa nõustamis- ja aktiviseerimiskeskuse juhataja Kaia Kaldvee. «Ma ei kujuta ette, et sisuliselt seda tööd tehes oleks võimalik rohkem kui üks grupp töötuid korraga tööharjutusele võtta,» lisas ta.
Jõhvi keskuses käib 15-liikmeline grupp koos kolmandat nädalat. Viis neist töötavad korralikus õmbluskojas, viis sama heas puutöökojas. Kolmas grupp tegeleb esialgu koristus- ja väikeste remonditöödega ning ilusama ilmaga jagub neile tegevust haljastustöödel.
«Nad on käinud valla asutustes abis sanitaarremonti tegemas,» nimetas Kaldvee. «See küll tekitas mõnes küsimuse, et miks neile selle eest palka ei maksta, aga siis tuli selgitada, et nad saavad stipendiumi ja sõidutoetust, aga nende eest maksab töötukassa ka haiguskindlustust ning paljud saavad ka toimetuleku- ja muid toetusi. Nad arvavad, et see kõik on niisama – eks ma siis selgitasin, et päris nii ei ole,» rääkis Kaldvee.
Kord nädalas käib Jõhvi töötutega tegelemas psühholoog-sotsiaalnõustaja. CV kirjutamiseni jõudsid Jõhvi tööharjutusel osalejad alles sel nädalal. Kolm inimest on sealgi tööharjutuselt välja langenud – üks sai tööd, teised ei tahtnud käia –, aga nende asemele on tulnud uued töötud.
«Kõige lihtsam oleks – eriti maal –, kui vald ise tööharjutust korraldaks. Nad tunnevad oma inimesi ja näevad, kellele mida vaja ja millised on tööd, mida võikski teha,» ütles töötukassa teenusejuht Arne Akk. «Kas või valla vanainimestele puid lõhkuda.»
Kaldvee tuletas meelde, et üle Eesti on samasuguseid puutöö- ja õmbluskodadega keskusi, mis Euroopa Liidu rahaga valmis ehitatud. «Nendega võiks töötukassa koostööd teha,» soovitas ta. (PM)