/nginx/o/2013/06/13/1827734t1hc32a.jpg)
/nginx/o/2022/03/07/14412109t1h16fe.png)
/nginx/o/2017/05/24/6703073t1hf106.jpg)
Venelastest Eesti kultuuri- ja ühiskonnategelased leiavad valdavalt, et laulupeo kavas võiks olla mõni venekeelne laul, kuna oluline osa Eesti elanikest räägib emakeelena vene keelt. Ajakirjanik Aleksandr Zukermani sõnul peaks laulupeol kõlav venekeelne laul olema selline, mis pakub äratundmisrõõmu ka eestlastele, näiteks «Krokodill Gena laul» tuntud nõukogudeaegsest nukufilmist.
Venekeelne Postimees küsis venekeelse laulu laulupeo kavasse lisamise kohta arvamust kümnelt venelasest kultuuri- ja ühiskonnategelaselt.
Mulle tundub, et see oleks täiesti loogiline, ma tahaks väga, et see oleks nii. Siin elavad vene inimesed, seda ei eita keegi ja kui neil on hea olla, siis nad laulavad niikuinii venekeelseid laule. Nad laulavad ka siis, kui neil on paha olla.
Laulupidu on siiski kogu Eesti pidu. Mitte kitsalt rahvuslik pidu, vaid kõigi Eestis elavate inimeste pidu. Igal rahvusel on õigus ja isegi kohustus osaleda sellel peol. Laulupeol võiksid kõlada vene, aga ka valgevene, ukraina, juudi, leedu ja kõigi teiste rahvaste laulud, kui leitaks esitajaid. Näiteks nõukogude ajal kõlasid laulupeol välismaised lood. See on teooria, aga praktikas võiks osaleda laulupeol võib-olla ainult üks vene koor. Seega ei ohusta keegi eestlaste laulupeo traditsiooni.
Minu meelest võiks laulupeol küll kõlada vene laul, samamoodi, nagu võiks kõlada ka ingliskeelne lugu. Meil on olemas suurepäraseid vene koore. Festivalil «Slaavi pärg» esinevad ka valgevene ja ukraina kollektiivid. Meil on olemas rahvuskultuuri ühenduste liit «Lüüra», sellel on olemas oma laulud. Ma ei arva, et mitte-eestikeelsed laulud peaksid kõlama laulupeol kogu päeva, aga miks mitte lisada lavasse mõni võõrkeelne lugu, et demonstreerida eri rahvuste kooride rikkust. Näiteks just eestlaste laulupeost inspireerituna toimus 80 aastat tagasi Narvas üleriigiline vene kooride ühislaulupidu.
Vene laulu peaks kindlasti laulupeol kõlama. Me esitasime selle idee koos koreograaf Natalja Naranovaga paar aastat tagasi laulupeo korraldustoimkonnale. Nõukogude ajal ju oli laulupidude kavas venekeelne osa. Me pakkusime välja, et võiks olla lühike mõneminutiline osa, näiteks kolm venekeelset laulu. Kahjuks ei järgnenud meie ettepanekule mingit reaktsiooni. Sain aru, et kahjuks ei ole laulupeo korraldajatel ja ametnikel mingit soovi sellel teemal arutada. Me räägime palju integratsioonist, aga see oleks tegelik lõimumine, kohtumine teineteisega. Vene kollektiivid ju osalevad laulu- ja tantsupeol ning õpivad selgeks eestikeelse repertuaari, oleks väga ilus, kui neile astutaks samm vastu. Mulle tundub, et see ei oleks utoopia.
Vene laul võiks sellel peol kõlada küll. Mulle meeldib mõelda kultuurist mitte poliitika vaatenurgast, vaid nii, kas see pakub midagi uut. Laulupidude algusajal osalesid peol näiteks ainult meeskoorid, naised lubati laulma alles hiljem. Mulle tundub, et kaasajal võiks kõlada laulupeol ka ilus lüüriline vene laul, aga mitte ainult. Oluline on, et laulupeo kavasse võetud venekeelsete lugude repertuaari pakuksid välja lauljad ise.
Kindlasti võiks kõlada venekeelne laul. On selline fraas, nagu «ühise pere tunne», kuigi see ei kõla väga hästi. Ühise pere tunne tähenda ka seda, et keegi tahab neid laule üleüldse kuulda. Kui me sõitsime esimest korda Prantsusmaale, võtsid meid vastu noored prantsuse õpilased. Äkki võtsid nad välja paberilehed ja laulsid sealt meie maha «Miljon tulipunast roosi» (vene lauljanna Alla Pugatšova tuntud laul – toim.) See tuli meile täieliku ootamatusena! Enne laulma hakkamist ütlesid nad, et nüüd laulavad nad meile vene rahvalaulu roosidest, me nuputasime, mis laul see küll võiks olla.
Inimeste jaoks on sümbolid olulised. Minu jaoks on kõige olulisem näide see, kui Saksamaa Liitvabariigi kantsler Willy Brandt laskus Varssavi getos põlvili. See žest ei maksnud talle midagi, aga inimeste jaoks on sellised asjad olulised. Ka laulupeol võiks kõlada näiteks «Miljon tulipunast roosi» või «Krokodill Gena laul», mida armastavad nii eestlased kui ka venelased. Me võime kulutada lõimumisele miljoneid või lihtsalt laulda. Ja seda täiesti tasuta.
Muidugi peaks olema laulupeo kavas venekeelne laul. See on eestlaste laulupidu, aga Eestis elab ka palju venelasi, kellel on olemas oma laulukultuur. Miks mitte esitada seda laulupeol.
Ma usun, et vene laulud peaksid kindlasti laulupeol kõlama. Muusika lähendab inimesi ja aitab väljendada oma tundeid. Eestikeelsed laulud on meloodilised ja imeilusad ning aitavad mõista eestlase hinge. Kuna Eestis elab palju vene inimesi, laseks venekeelne laul ka neil näidata oma hinge. Venekeelne laul mitte ainult ei näitaks vene keele ilu, vaid aitaks eestlastel näha vene keelt kui sõpra.
See ei peaks olema kohustuslik. See on laulupeo kunstilise juhi otsustada. Ma tahan, et meie laulupeol osaleksid ka vene kollektiivid, aga millises keeles nad laulavad, ei oma mingit tähtsust. Me elame siiski kaasaegses maailmas, kus keel on vaid instrument.
See oleks puhas sümbolism, kui laulupeol kõlaks venekeelne laul, kuid seda sümbolit ei saa üheselt võtta inimesed, kellel on erinevad arusaamad ühiskonnast ja ajaloost. Loomulikult ei peaks laulupidu olema dogmaatiline ja traditsioonides kinni, nagu näiteks katoliku kirik. Samas, laulupeol võiksid traditsioonid olla käsikäes kaasajaga. Laulupeol võiksid kõlada näiteks venekeelsed laulud, mida laulsid 1930. aastatel kohalikud venelastest skaudid. Ajaloos on laulupeol kõlanud laulud erinevates keeltes – saksa, inglise ja isegi ladina keeles. Nii et kui valida laulupeo kavasse venekeelne laul, ei oleks see midagi superrevolutsioonilist, aga see oleks sümboolne. Aga sümbolid ei lahenda ühiskonnas olevaid tegelikke probleeme.