Abhaasias tegutsev eesti keele õpetaja võib olla saanud Eesti kodakondsuse siiski sündides, sel juhul oleks temalt kodakondsuse äravõtmine põhiseadusevastane.
Riigiarhiivis peitunud üllatus võttis õpetaja sõnatuks (7)
/nginx/o/2017/01/27/6287643t1hc88d.jpg)
26. mai 2017, 20:43
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Postimees kirjutas esmaspäeval Abhaasias sündinud, kuid Eestis pere loonud eestlasest Ilma Krenstremist (76), kellelt politsei- ja piirivalveamet (PPA) ähvardab juba aasta aega kodakondsuse ära võtta. Seda põhjusel, et eakas naine on topeltkodakondne: ta hankis praktilistel kaalutlustel Venemaa välispassi, et saaks probleemideta Vene piiri äärest Abhaasiast Eestisse sõita.
Krenstrem õpetab Abhaasias Salme keskkoolis eesti keelt. Seda on ta teinud 20 aastat. Tagasi sünnimaale keelt õpetama lähetas ta 1997. aastal haridus- ja teadusministeerium ehk just Eesti riik.
Krenstremi endine abikaasa Ülo Sinisalu on murega pöördunud PPAsse, siseministeeriumisse ja koguni presidendi kantseleisse, kuid vastus on igalt poolt kõlanud ühtemoodi: kuna Krenstrem on Eesti kodanikuks saanud abielludes, polevat teha midagi. Ta peab loobuma Venemaa kodakondsusest või jääb ilma Eesti kodakondsusest.
Postimehe avastus võib tõestada vastupidist.
Pärast artikli ilmumist võttis toimetusega ühendust Kaukaasia eestlaste ajalugu uurinud Andres Aule, kes osutas ajaloolistele dokumentidele rahvusarhiivis, mis tulid suure üllatusena kõigile. Ka Krenstremile endale. Postimees otsis dokumendid Tallinna Madara tänava arhiivist üles.
Nende põhjal võib väita, et Ilma Krenstremi isa Artur sai pärast Tartu rahulepingu sõlmimist 1920. aastal Eesti Vabariigi kodakondsuse. Teoreetiliselt on Ilma seega sünnijärgne Eesti kodanik. Ehkki topeltkodakondsus on Eestis keelatud, ütleb põhiseaduse paragrahv kaheksa, et «kelleltki ei tohi võtta sünniga omandatud Eesti kodakondsust». Seetõttu on kahe passiga eestlasi ka omajagu. Neist üks, reformierakondlane Valdo Randpere, istub riigikogus.
«Ma kallistaksin teid kõiki!» hüüatas Ilma Krenstrem kolmapäeval, kui talle rahvusarhiivist leitud dokumendid üle andsin. Sageli siin oma lastel ja lastelastel külas käiv naine jõudis taas Eestisse nädala algul. «Kodakondsusse vastu võetud!» luges ta valjul häälel vanast dokumendist ja puhkes rõõmust naerma. «Kui palju on läbi elatud ja nüüd tuli selline asi välja!»
Liigutav leid
Kuidas sai Abhaasias sündinud ja elanud Artur Krenstrem (esialgne kirjapilt Krönström) aga viieaastaselt Eesti kodanikuks?
«Kaukaasia eestlasi võeti päris palju Eesti Vabariigi kodanikuks opteerimise korras. See tähendab, et nad esitasid pärast Tartu rahulepingut Kaukaasias (või mujal Venemaal) taotlused ja suuremas jaos ka said Eesti kodakondsuse, kuna olid etnilised eestlased,» selgitas Aule, kelle sõnul jälgisid opteerimiskomisjonid hoolikalt, et kodakondsuse saajad oleksid eestikeelsed ja eesti juurtega.
Mõni neist tuli ka Eestisse, aga suur osa oma Eestist välja rännanud esiisade taludest lahkuda siiski ei soovinud või ei saanud. «Värav läks nende jaoks kinni ootamatult kiiresti ja Venemaa hakkas lahkumist takistama. Enamik neist hiljem lihtsalt ei saanud Eestisse, kui ka oleksid tahtnud,» lisas Aule.
Ilma Krenstrem ei teadnud, et tema vanaisa Joosep oli üks neist, kes andis sisse taotluse, et ta tunnistataks Eesti kodanikuks. Põllumehena töötanud Joosep on 44-aastaselt allkirjastanud dokumendi, kus palub, et Eesti võtaks oma kodanikuks nii tema kui ka tema naise, kaks tütart, kaks kasutütart ja poja. See poeg ongi Ilma isa Artur.
Nii avaldus kui ka opteerimiskomisjoni otsus on Eesti rahvusarhiivis hästi säilinud ja kättesaadavad kõigile. 1921. aasta 18. aprilli otsuse kohaselt on Joosep ühes perega «kodakondsusse vastu võetud».
Krenstremi sõnul polnud ta isaga kunagi sellise dokumendi olemasolust rääkinud. «Üks asi on, et isa oli sel ajal noor, aga mina kasvasin ka ajal, kus suud ei paotatud – nii hirmsasti kardeti Siberit,» rääkis naine.
Ebameeldiv «aga»
Opteerunud eestlasi oli üle Venemaa palju. Ajaloodoktor Helen Rohtmets-Aasa kirjutab oma magistritöös, et kahe aasta jooksul palus opteerimist kokku ligikaudu 106 000 inimest, Eesti kodakondsus anti neist 81 027-le. Eestisse jõudsid pooled. Nende seas ka näiteks 1920. aastal Petrogradis sündinud laulja Georg Ots.
Ainuüksi Abhaasias sai Eesti kodakondsuse pea 400 inimest, kui uskuda ühte 1921. aasta dokumenti.
«Niipalju kui mina tean, ei ole tänapäeval Eestis ega ka mujal keegi süsteemselt optantide nimekirjadega tegelnud,» ütles Aule, kelle sõnul saaks arhiivimaterjalide põhjal selliste inimeste nimekirja koostada.
Ilmselt ei ole aga Eesti riik sellest eriti huvitatud olnud. Sellele viitavad mitmed kohtuvaidlused, mida riik samasuguste arhiividokumentide pärast peab.
Praegugi on PPA kinnitusel menetluses kokku seitse Eesti kodaniku dokumendi taotlust, mis põhinevad samamoodi optsioonil. Lisaks on neli taotlust jõudnud kohtusse, sest PPA on passi andmast keeldunud.
«Kui inimene soovib enda määratlemist Eesti kodanikuna läbi opteerunud esivanema, siis meie eesmärk on olemasolevate dokumentide ja arhiivimaterjalide alusel selgeks teha, kas esivanem on kodakondsuse läbi opteerimise saanud. Juhul kui esivanem on saanud kodakondsuse optsiooniga, siis tema järeltulija on sünnijärgne kodanik,» kinnitas PPA migratsioonibüroo juhataja Maige Lepp.
Siin peitub Krenstremi jaoks ebameeldiv «aga». PPA on seisukohal, et Tartu rahulepingu artiklis IV sätestatud tingimustel opteeruja pidi Eesti kodakondsuse saamisel ühe aasta jooksul Venemaalt lahkuma.
«Kui ta seda ei teinud, siis järelikult ei täitnud ta rahulepingu tingimusi ega saanud õigust Eesti kodakondsusele,» tõi Lepp esile PPA argumendi ja lisas, et ka halduskohus on sellega viimasel ajal nõustunud. Otsused on edasi kaevatud ringkonnakohtusse.
Vähemalt kaks otsust
«PPA-l puuduvad andmed selle kohta, et naise esivanemad oleksid Eestisse tagasi pöördunud. Seega ei ole praegu veel tõendatud, et ta oleks sünnijärgne Eesti kodanik,» kommenteeris Lepp ka Krenstremi juhtumit, mis peagi 77-aastaseks saavale naisele pealtnäha erilist lootustei anna.
Ehkki riigikohtusse pole seesugune vaidlus veel jõudnud, on Postimehele teada mitu otsust, millega inimene on tänu samadele arhiivimaterjalidele siiski sünnipäraseks Eesti kodanikuks tunnistatud.
Ühel juhul eelnes sellele kohtutee, kuid vähemalt 2002. aastal oli halduskohus risti vastupidisel seisukohal ja heitis ametnikele ette rahulepingu valesti tõlgendamist.
Nimelt esitas eesti rahvusest Albert (täisnimi toimetusele teada – T. K.) 1997. aastal kodakondsus- ja migratsiooniametile taotluse Eesti kodaniku passi saamiseks, millest keelduti. Ametnike põhjendus oli sama: Alberti emale oli opteerimiskomisjon küll 1921. aastal väljastanud kodakondsustunnistuse, ent ema oleks pidanud tunnistusega Eestisse sõitma ja siin elama hakkama. Seda ta aga ei teinud. Migratsiooniametnikud käsitlesid seda kodakondsusest loobumisena.
Halduskohus tegi 2002. aastal aga teistsuguse otsuse. «Optsioon on teatud inimrühmale valikuõiguse andmine valida kahe kodakondsuse vahel. Rahulepingus ei ole sätestatud, et ühe aasta jooksul riigist lahkumise kohustuse mittetäitmine tooks kaasa kodakondsusest ilmajäämise,» märkis kohus ja lisas, et seda kinnitab ka Eesti riigi tegevus kodakondsuse valijate suhtes. Kui komisjon inimese «Eesti kodakondsusse vastu võttis», väljastati talle kohe ka kodakondsustunnistus.
Seega leidis kohus, et inimene ei kaota kodakondsust, kui ta Eestisse tagasi ei koli. «Vastustaja seisukoht, et optsiooniga kodakondsuse saamise tingimuseks oli isiku ümberasumine Eesti Vabariiki ja et alles sellest hetkest jõustus isikule optsiooniga antav kodakondsus, ei põhine kohtu arvates Tartu rahulepingu tekstil,» leidis halduskohus 2002. aastal.
Ajalooline vaidlus
Ametkond seda toona edasi ei kaevanud ja Albertist saigi Eesti kodanik. Näiteid on veel.
2012. aastal tunnistas PPA, et Abhaasias sündinud Arnold Rutto on Eesti kodakondsuse omandanud sünniga, ehkki tema esivanemad kunagi Eestisse ei tulnud.
Rutto on üks, kellele Krenstrem on eesti keelt õpetanud. 2005. aastal asus noormees õppima juba Tartu Ülikooli. Siin hakkas ta ka oma juuri uurima, kuid jõudis arhiividokumentideni alles 2012. aastal.
«Siis ma läksin PPAsse, andsin taotluse sisse ja kahe kuu jooksul taastasin kodakondsuse,» meenutas nüüdseks 30-aastane Rutto, kes pidi kirjutama seletuskirja, miks tema esivanemad 1920. aastatel Eestisse ei tulnud. «Venemaa valitsus püüdis tol ajal takistada nende väljasõitu,» selgitas mees, kes leidis infot ajalooallikatest, sealhulgas ka näiteks Rohtmets-Aasa magistritööst. Kohtusse ta minema ei pidanudki.
Sama laadi juhtumeid on ilmselt veelgi, kuid PPA polevat eraldi statistikat teinud.
Krenstrem oskab vaid ohata, kuuldes, et ainult arhiivist välja kaevatud dokumentidest ei piisa. Ta ei oleks enda sõnul eales arvanud, et peab 77-aastaseks saades hakkama tõestama, et on Eesti kodanik. «Pean tõestama, et ma ei ole kaamel.»
Kaukaasia eestlaste ajalugu uurinud Andres Aule osutab aga kõnekale tõsiasjale. «Isegi kui opteerimise suhtes oli seatud tingimus, said Eestisse tuleku otsuse teha ainult täiskasvanud. Laps ei oleks saanud ka parima tahtmise juures ise Eestisse tulla, nii et tema sõltus täielikult teistest. Kas tõesti saab käesoleval juhul väita, et viieaastasele lapsele anti Eesti kodakondsus ja siis võeti see temalt mingi aja pärast automaatselt ära, ehkki temal ei olnud võimalik olukorda suunata ega ise otsuseid teha?»
See lisandub Aule kinnitusel mitmele teisele argumendile. Näiteks on teada juhtum, kus kümme optanti jõudsid läbi suurte raskuste Siberist Eestisse alles 1935. aastal ja võeti siin kodanikuks. Veel märgib ta, et Eesti kodakondsus ei tundu põhimõtteliselt olevat midagi sellist, mida saaks anda tingimuslikult katseajaga.
Krenstrem ütleb, et ei tahaks veel Abhaasiast ära tulla ja keeletunde pooleli jätta. «Niikaua kui tervist on, võiksin ikka jätkata, aga ma näen, et seal on mul elamine ikkagi ajutine. Ükskord tuleb ära tulla, seal ei ole ju kiirabi, arstiabigi.»
***
Mart Nutt: inimeste hulk võib olla väga suur
Ajaloolane ja poliitik Mart Nutt (IRL) on seisukohal, et Tartu rahulepingu järgi pidid kodakondsuse saanud inimesed Eestisse tagasi pöörduma, kuid ta nendib, et isikuid, kellel võiks olla õigus Eesti kodakondsusele, võib olla väga palju.
Millised on ohud, kui hakkame kodanikuks tunnistama inimesi, kelle esivanemad olid Eestist välja rännanud?
Meil ei ole ülevaadet inimestest, kellel on potentsiaalselt õigus Eesti kodakondsus saada ja kes tegelikult Eestis ei ela. Me ei tea seda arvu, nende inimeste hulk võib olla väga suur. Kui see massiliseks ei kujune, siis ohtu ei ole.
Aga meil on ju võimalik arhiivimaterjalide põhjal see nimekiri teha. Ma leidsin dokumendid ühe päevaga üles.
Abhaasias elavate inimeste kohta on dokumendid olemas, aga kõigi dokumente ei leia.
Siis pole ju ka alust nende kodakondsust taastada.
Nii ja naa. Näiteks 1938. aasta kodakondsusseadus nägi ette, et naissoost isik, kes abiellus Eesti kodanikuga, sai automaatselt Eesti kodakondsuse. Siin annab kohtul jälle tõlgendada mitut asja. Mina tõlgendaks pigem, et kodakondsusseadus reaalselt ei kehtinud, kuigi keegi ei olnud seda ka tühistanud. Aga ma ei tea, mida kohus arvab.
Kui politsei- ja piirivalveamet menetleb iga taotlust eraldi üksikjuhtumina, siis need inimesed ei tohiks Eestile probleemiks olla.
Mina arvan küll, et mitte.
Teie olete seisukohal, et opteerimise puhul oli nõue aasta jooksul Eestisse elama tulla, muidu võeti kodakondsus uuesti ära.
Kui vaadata, kuidas optsioon Tartu rahulepingu ajal toimus, siis opteerimine tähendas asumist ühest riigist teise riiki. Kui asumist ei toimunud, siis minu hinnangul optsioon tegelikult aset ei leidnud.