Aastaid põllul seisnud üheksatonnine kivi vallandas diplomaatilise skandaali

Kiviõli sõjaveteranide liidu juht Sarkis Tatevosjan paigaldas mälestuskivi oma krundile, sildiga tänava poole. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Viigu see kivi sealt põllu pealt minema, soovis Lüganuse valla Rääsa küla maaomanik, kui temalt küsiti, kas üks Kiviõli mees võiks tema põllult viia ära nõukogude ajal mälestuskivi staatuses olnud piraka kivi.

Lüganuse vallamajas oli eile üksjagu imestamist: ei osanud seal keegi aimata, millise laviini võib poliitikas ja diplomaatias käivitada üks suur põllukivi, mille äravedamiseks tuntud nõukogude veteranide ühingu Notšnoi Dozori Kiviõli aktivist Sarkis Tatevosjan talvel Lüganuselt luba käis küsimas.

Üks vallamaja ametnik mäletas, kuidas ta pioneerina pidi käima kivi juures, millega nõukogude ajal mälestati sealkandis alla kukkunud nõukogude lendureid. Endine pioneer aga kahtles, kas see diplomaatilise skandaali ajendiks saanud kivi ikka seesama on, mida tema lapsepõlvest mäletab. Tahvlit kivil viimasel ajal enam ei olnud. Kohalike elanike sõnul on 9. mail kivi juures ikka mõnel aastal Tatevosjan ja tema seltskond käinud, aga mitte alati. Mees ise ütles, et eelkõige käiakse vette pärga panemas väikese järve ääres, kuhu sõja ajal lennuk oli kukkunud.

Tatevosjan on veendunud, et kivi on õige ning enda sõnul tegi ta juba mullu detsembris Kiviõli linnapea Nikolai Vojeikinile ettepaneku, et kivi tuleks Lüganuse vallast põllu pealt ära tuua ja sellele teiste linna mälestusmärkide kõrval vääriline koht leida. Ta väidab, et linnapea ei olnud siis plaani vastu.

Veebruaris rentis Tatevosjan auto ja kraana ja tõi kaheksa-üheksa tonni kaaluva kivi Kiviõlisse, aga seda ei lubatud tal kuhugi maha panna. Nii jäi see mehe enda hoovi ootele.

Kiviõlis on kaks mälestuspaika. Küttejõu linnaosas asuv vennashaud, mis on muinsuskaitse all, ja tuhamägede all kaks kivi.

Kiviõli volikogu liige, kauaaegne linnapea Tiit Kuusmik tuletas meelde, et tuhamäe all oli nõukogude ajal telliskividest plats, kus kirjaga väideti, et seal olid fašistid mõrvanud 6000 eri rahvustest vangi. Uuel Eesti ajal sai ajalugu selgemaks ning on teada 38 nime – nii kommunistlikke noori kui ka omakaitse mehi. «1994. aastal võtsime vana koha üles ning panime sinna kaldpinna tekstiga «Siin vaenu ajal kõigi mõrvatute mälestuseks»,» selgitas Kuusmik, nüüdne Toila vallavanem. 2002. aastal lisati sellele holokausti mälestusmärk.

Kuusmik tõdes, et kohti, kuhu soovijad saavad 9. mail lilli viia, on Kiviõlis küll.

Kuna linnavalitsus ei lubanud vennashaua juurde või tuhamäe alla teiste mälestusmärkide juurde Rääsa küla põllult toodud kivi panna, avas Tatevosjan 9. mail oma koduõue ääres, Kiviõli sissesõidutänaval, Vabaduse puiestee 21 juures kivil uue tahvli.

Eramaa, teab ise, mida teeb – ei olnud linnavalitsusel põhjust seda keelata.

Kuni 18. mail saabus Kiviõlisse delegatsioon Narvast Vene konsulaadist. Peakonsul Dmitri Kazjonnov nõudis Eesti Vabariigi ametiisikult emotsionaalseks minnes, et kivile leitaks linnamaal väärikas koht. Kohtumine ja vestlus ei jäänud kaitsepolitseile saladuseks.

Narva konsulid on Ida-Virumaal aktiivsed – vähemalt konsul Andrei Surgajev on kohal kõigil rahvaüritustel, kui Eesti poliitikud ja ametiisikud Narvas käivad. Olgu üritus valimisaegne kohtumine või kaitseministri visiit.

Nädal hiljem 25. mail rääkis linnapea Vojeikin Kiviõli volikogu liikmetele, et selline intsident oli toimunud, ning küsis volikogu arvamust, mida kiviga teha. Volikogu liikme Kuusmiku sõnul kinnitasid volinikud, et linnavalitsus oli toiminud õigesti, kui end Tatevosjani tahtel Lüganuse vallast linna toodud kivist eemal hoiab. Kuusmiku sõnul tehti mitu ettepanekut – ka soovitati seda, et kivi peaks viima tagasi sinna, kust see toodi –, aga põhimõtteliselt ei näinud volinikud võimalust, et linn hakkaks kivi kusagil avalikus ruumis eksponeerima.

Tatevosjanil ei saa aga keegi keelata esitada avaldus muinsuskaitseametile, et küsida luba viia kivi muinsuskaitsealusele vennaskalmistule.

Kiviõlis arvatakse Tatevosjani aktiivset kivivõitlust vaadates, et mees valmistub sügisesteks valimisteks. Ta ei eitagi, et läheb taas valimistele, ja loodab, et siis saab Kiviõli võimu, mis tema kivile väärilise koha leiab. Eelmistel valimistel pole Tatevosjanil õnnestunud volikokku pääseda.