/nginx/o/2013/06/13/1827736t1hca5d.jpg)
Eestis tegelevad prokurörid, lastekaitsetöötajad ja kohtunikud pea igapäevaselt juhtumitega, kus üheks osaliseks on laps, seda siis kas tunnistaja või kannatanu rollis. Nagu selgus täna tutvustatud uuringust, ei ole meil paraku kujunenud päris üht ja selget lähenemist, kuidas teha nii, et laps ei peaks niigi keerulises olukorras veelgi kannatama.
Koolis käivad parajasti tunnid, kui sinna saabub ootamatult ametirõivais ja –autoga politseinik, kes soovib üht last üle kuulata. Sellest ei ole last enne teavitatud ja veelgi enam, lapsele ei seletatud sedagi, miks teda üldse üle kuulata tahetakse.
Või siis teinegi näide: kooli tulevad kaks tavalistes riietes naisterahvast, kes lähevad otsejoones ühe klassijuhataja juurde ja teatavad, et soovivad rääkida tema klassis käiva poisiga. Olgugi et last ei ehmata esmapilgul kohe tumesinine munder, tunneb ta end sellegipoolest ebamugavalt, sest tullakse ootamatult ja kõik klassikaaslasedki tunnevad huvi, et mis nüüd lahti.
Veel, tunnistajana vargusjuhtumis osalevat last koheldakse tema enda arvates kui potentsiaalset süüdlast. See kogemus on lapse jaoks niigi hirmuäratav, kuid selle muudab veelgi traumeerivaks see, et teda ei teavitata juhtumi lõpetamisest või selle lahendusest. Laps on seetõttu pidevas kartusseisundis, kui ta juhtub edaspidi politseinikke tänaval nägema. Seda, et menetlus on lõpetatud ja süüdlanegi leitud, saab laps teada juhuslikult teiste inimeste käest mitu aastat hiljem.
Sellised näited tulid välja uuringu käigus kümne Euroopa Liidu liikmesriigi kogemusi kõrvutades. Neid kolme lugu rääkisid Eesti lapsed. Kokku intervjueeriti Eestis 29 last, kes olid 10-14-aastaselt kokku puutunud tsiviil- või kriminaalkohtumenetlusega kannatanu, tunnistaja või muu menetlusosalisena.
Selgus, et ehkki nii mõneski osas paistab Eesti teiste riikidega võrreldes positiivselt silma (näiteks selles osas, et lastega suhtlevad menetluse käigus selleks spetsialiseerunud inimesed), on nii mõnigi valdkond, kus me saame end parandada.
«Kui laps tunneb end sellises olukorras nii hästi kui võimalik, teab ta edaspidises elus oma õigusi. Ta teab, et raskusi saab ületada ja tema ümber on inimesed, kellelt ta saab keerulises olukorras nõu. Nii saab seesama laps ka ise tulevikus parem eeskuju olla.»
Uuringus tõdetakse, et lapsed osalevad õigusemõistmises nii ohvri kui tunnistajana juhtumites, mis nende elu väga sügavalt mõjutavad – näiteks perevägivalla või hooldusõiguse protsessides. Uuringu käigus selgus, et üldjuhul kuulatakse menetluse keskmesse sattunud last üle 1 või 2 korda. Kõige ekstreemsem näide Eestist oli aga selline, kus üht last oli kolme ja poole kuu jooksul üle kuulatud tervelt 23 korda.
Last puudutavate kriminaal- või tsiviilasjade menetlemine võib kesta aastaid. Harvemal juhul isegi 10 aastat. «See on lapse jaoks liig,» nentis täna Tallinnas uuringut tutvustanud Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti laste õiguste valdkonna juht Astrid Podsiadlowski.
Uuringu tulemused näitasid, et õigusemõistmises osalevate laste kogemused erinevad üksteisest märkimisväärselt. Ühelt poolt mõjutab seda asjaolu, et juhtumid on erinevad, teisalt on lastega kokku puutuvate spetsialistide töövõtted erinevad.
See probleem – et puudub ühtne süsteem või lähenemine lastega menetluse käigus suhtlemisel – paistis silma ka Eesti puhul. Kui rängemate kuritegude, nagu näiteks seksuaalkuritegude puhul, suhtlevad lastega treenitud spetsialistid järgides täpseid juhiseid, siis näiteks varguste puhul, kus laps või olla hoopis tunnistajaks, päris nii hästi kõik ei ole.
«Selliste asjade puhul on lapsed rohkem teada andnud, et nende kogemus ei olnud nii hea. Lapsed on andnud mõista, et politseinik ei suhelnud nendega nii, nagu nad oleks oodanud,» rääkis Podsiadlowski Postimehele.
Tõepoolest, uuringus osalenud lapsed väljendasid rohkem rahulolu lastekaitsetöötajaga. Teine probleem on laste arvates see, et laps jäetakse teadmatusse ja pigem teavitatakse lapsi pooljuhuslikult.
Nagu nentisid uuringu tutvustusel nii Podsiadlowski kui ka Eestis lapsi küsitlenud Tartu ülikooli sotsiaalpoliitika dotsent Judit Strömpl – ka lapsed tahavad infot. Puudutagu see siis tema osalust käimasolevas menetluses või menetluse käiku.
Podsiadlowski tõi ühe soovitusena välja, et tuleks välja töötada selged juhised ja siis juba jälgida, kuidas menetluse käigus lastega kokku puutuvad spetsialistid neist kinni peavad. «Kuid need juhised ei peaks olema ainult kohtunikele või advokaatidele, vaid ka näiteks psühholoogidele või piirivalvuritele,» leidis ta.
Lisaks tõi uuring välja, et raskete ja last sügavalt puudutavate teemade puhul on lapsele oluline, et temaga tegeleks kogu protsessi jooksul üks või paar inimest, keda laps saaks tundma ja usaldama õppida - võõrastega raskel teemal rääkimine on lapsele sageli äärmiselt stressirikas ja traumeeriv.
Podsiadlowski nendib, et kui last küsitledes ei arvestata piisavalt olukorra eripäradega, võivad lapse hilisemas elus selle tõttu olla negatiivsed tagajärjed. Näiteks elabki laps edasi ärevuses, kas siis saadud hirmutavast kogemusest või teadmatusest.
«Aga kui laps tunneb end sellises olukorras nii hästi kui võimalik, teab ta edaspidises elus oma õigusi. Ta teab, et raskusi saab ületada ja tema ümber on inimesed, kellelt ta saab keerulises olukorras nõu. Nii saab see sama laps ka ise tulevikus parem eeskuju olla.»