/nginx/o/2017/06/01/6732609t1h90d9.jpg)
Iga teine mullu Eestisse kolinud inimene oli siit mõne aja eest lahkunud. Inimarengu aruande koostanud professor Tiit Tammaru sõnul tuntakse sageli võõrsil elades mentaalset alaväärsustunnet ja see koos kodumaaga säilinud emotsionaalse sidemega toob inimesi Eestisse tagasi.
«Rahvusvaheline kogemus näitab, et umbes neljandik on tõenäoline tagasirändajate arv, maksimaalselt 50 protsenti,» rääkis Tiit Tammaru riigikogus inimarengu aruannet tutvustades. Soomes elavate eestlaste seas läbiviidud küsitlusest on selgunud, et iga viies neist on valmis kodumaale naasma. «Seda protsenti peaks püüdma suurendada,» soovitas professor.
Eestist lahkutakse heaolu pärast, tagasi tullakse aga emotsionaalsetel põhjustel. «Väikses riigis on sageli lihtsam ametialal edasi edeneda. Me läheme küll välismaale, tõuseme sissetulekus, aga kukume ametis, eks ole. See tegelikult jätab meile jälje,» rääkis professor. Ta tõi näiteks aruandes oleva Aet Annisti artikli, kus kirjeldatakse Inglismaal elavate eestlaste emotsionaalseid läbielamisi, kui neid peetakse idaeurooplasteks.
Sama tunnevad ka Soomes elavad eestlased. Tammaru sõnul räägitakse eestlastest Soomes kui väga edukast rühmast, aga tegelikult eestlased ei eristu kuidagi tavapärasest Ida-Euroopa sisserändajast Soomes. «Jääb selline veidi mentaalne alaväärsustunne, et sa ei ole täielikult kohanenud, pluss emotsionaalne side Eestiga,» rääkis Tammaru. Ta lisas, et kui Eestil läheb hästi ja suudetakse väljarändajatega hoida emotsionaalset sidet Eestiga, siis see on põhitegur, mis inimesi tagasi toob.
«Meil ei ole kahjuks mingit imerelva selleks,» tunnistas ettekandja. Professori sõnul on väljarännanud rännanud eestlaste puhul heaks märgiks see, et inimesed ei kipu kodakondust vahetama. «Kodakondsust säilitatakse kui tagasisõidupiletit,» lisas ta.
Aet Annist kirjutab inimarengu aruandes, et hargmaist (kodu nii Eestis kui võõrsil – toim) elu elavate inimeste jaoks on oluline leida ka uuel kodumaal nende suhtes soodsamalt meelestatud võrgustikke, mille moodustavad paljude jaoks enamasti rahvuskaaslased. Rahvusel põhinevate sotsiaalsete võrgustike areng oleneb aga rändega toimunud staatusemuutustest nii endisel kui ka uuel kodumaal, väärtusest, mida kaasmaalastes nähakse või kasust, mida neist loodetakse. Suurbritannias mõjus 2016. aastal just Ida-Euroopa immigratsioonile viitav Brexiti-kampaania ja riigi lahkumisotsus rängalt paljude väljarännanute enesekindlusele ja -uhkusele.
Ida-eurooplase maine on miski, millest eestlased tundsid vajadust end eemaldada ka enne Brexitit. Pubis töötanud Anne (36) kirjeldas 2012. aastal, millise solvanguna ta oli hakanud pidevat poolakaks pidamist kogema: «Kui ma töötasin baaris, siis tuli mingi must mees, onju, ja küsis: «Oled sa poolakas?» Kuidagi niimoodi ütles. Mina ütlesin, et mina ei kutsu sind neegriks, miks sina mind poolakaks kutsud?!»
Leino (44) kirjeldus, kuidas ta eestlaste erilisust püüab tõestada, on tema jaoks kehtinud kogu ta välismaakogemuse vältel: «Ma alati ütlen, et olen Eestist – ja siis lisan ühe hingetõmbega, et [räägib kiiresti] see on kohe Soome ligidal, ja et keel on nagu soome keel ja … et nagu ei taha seostuda […] teiste ida-eurooplastega …».