/nginx/o/2017/06/04/6746965t1hd745.jpg)
Suvi tähendab arheoloogidele tihedat tööd, sest just siis on parim aeg kõiksugusteks väljakaevamisteks, isegi kui teaduse tegemiseks raha ei ole ja hakkama tuleb saada oma kulu ja kirjadega.
Arheoloogid kaevavad rahanappuse kiuste
/nginx/o/2013/06/13/1827736t1hca5d.jpg)
4. juuni 2017, 23:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Tegelikult on meil hooaeg juba peal ja välitööd, mitte niivõrd küll kaevamised, on toimunud juba aprillikuust saati. Välitööd hakkasid pihta inspektsioonide ja uute kiviaja asulakohtade otsimisega valdavalt Lääne-Eestis,» rääkis Tartu Ülikooli laboratoorse arheoloogia professor Aivar Kriiska.
Kriiska, kelle eriala on kiviaja uurimine, jätkab sel suvel juba kuus aastat tagasi alustatud uuringuid Narva-Jõesuu noorema kiviaja asulakohtades, kus käis elu umbes 2000 aastat eKr.
Tänavu keskendutakse seal kiviaegsete elamute uurimisele. «Võib-olla jõuame uurida ka kiviaegseid matuseid, kuid ennekõike keskendume tööde lõpetamisele, et seal kunagi olnud hoonetest lõplikult pilt ette saada,» lausus arheoloog.
Kuid juba eelnenud aastate jooksul ette saadud pilt on igati märkimisväärne. Nimelt teeb Kriiska sõnul Narva-Jõesuu erakordseks see, et sealt avastati teadaolevalt Eesti vanimate rõhtpalkidest ehitiste jäänused.
Kriiskal on Virumaal abiks bakalaureuse- ja magistritudengid ning doktorandid, lisaks Soome harrastusarheoloogid, kes sealkandis puhkust veedavad.
Arheoloogiatudengid on rakkes mujalgi, näiteks Valgamaal ja Võrumaal, kus sel suvel tegutseb Tartu Ülikooli vanemteadur, arheoloogiakabineti juhataja Heiki Valk. Võrumaal uuritakse üht senitundmata kalmet, millest läheb üle metsaveotee ja mis on seetõttu kõvasti kannatada saanud.
Valgamaal jätkab Valk mullu alustatud uurimistöid, mis keskenduvad sealsele linnamäele. Täpsemalt uuritakse juba linnuse kultuurkihti, et leida pika ajalooga keraamikat.
«Eelmisel aastal sattusime peale ühele kohale, kust võib välja tulla põnevaid keraamikaleide. Nüüd võtame sealt kõrvalt veel pinda lahti,» rääkis vanemteadur.
Ehkki möödunud suvel tulid maapõuest välja väga ilusad lohkornamendiga savinõu killud, jäävad tänavused kaevamised tagasihoidlikuks. «Sellel aastal ei ole ju raha!» ütles Valk.
Miks projekte oluliselt vähem on?
Sel suvel on probleemuuringud plaanis kuuel muistisel, mida on tunduvalt vähem kui veel mõni aasta tagasi. Muinsuskaitseamet nendib, et viimastel aastatel on arheoloogiale pühendunud teadusprojekte tõepoolest napilt. Just seetõttu ongi ameti hinnangul märgatavalt vähem ülikoolide ja muuseumide arheoloogilisi kaevamisi, mis keskenduvad kindlale uurimisprobleemile.
«Arheoloogiale tulev raha on niivõrd vähene, et reaalseks uurimiseks raha ei jätku,» nõustus Valk. «Ka minu kaevamised tulevad suuresti vabatahtliku töö abiga.»
Kriiska sõnul see seos päris nii mustvalge ei ole. Teadusprojektide alarahastus või rahastuse üleüldine puudumine on tema arvates vaid üks probleemi tahkudest. Teine küsimus olevat aga hoopis selles, et 1990. aastate individualismi ei kohta enam nii palju.
«Need ajad õpetasid igaüht seisma enda eest ehk kui sul ei ole raha, siis sa otsid selle raha, ja kui sul pole kaevajaid, siis otsid inimesed, kes oleksid nõus tasuta tööd tegema,» rääkis ta.
«Kui ma oleksin jäänud ootama teadusprojekte, oleks enamik kaevamisi olnud olemata. See ongi põhjus, miks ma kaevan palju harrastusarheoloogidega, kellel on huvi. Me maksame enamiku asju ise kinni,» rääkis ta.
Teadusprojektide nappuses mängib Kriiska arvates oma rolli ka see, et arheoloogias on praegu teisigi uurimisküsimusi, mis ei eelda tingimata väljakaevamisi. Pealegi ei piirdu meie arheoloogid väljakaevamistega üksnes Eestis.
Kriiska sõnul aitab välitööde tegemine välismaal kaasa sellele, et ka meil toimunud suuri kiviaja asustuse protsesse paremini mõista ja neid selgitada. Seetõttu on ka tema enda välitööd viimase kümnendi jooksul paljuski kandunud välismaale – aprillis otsiti tema eestvedamisel Venemaal tulekivi, mais olid sealsamas kaevamised ja augustis kaevab ta Soomes.
Päästeoperatsioon linna rahaga
Tulles aga tagasi Eestisse, on näiteks Tartu positiivne näide sellest, kuidas linn saab olulistele arheoloogilistele kaevamistele õla alla panna. Nimelt on Ihastes käimas omamoodi päästeoperatsioon, et kähku-kähku saada sotti uusarenduse alla jäävast kiviaja asulast.
Uuringut, mis on ühtlasi bakalaureusetudengite praktika, toetavad rahaliselt nii muinsuskaitseamet kui ka Tartu linn. Linnavalitsuse kultuuriväärtuste teenistuse juhataja Romeo Metsallik ei mäletagi oma sõnul, millal omavalitsus viimati mõnda väljakaevamist rahaliselt aitas.
«Aga arvestades, kui tähtis on Ihaste, mis on Tartu vanim piirkond ja kus alles üsna hiljuti avastati see kiviaja asulakoht, otsustaski linn 5000 euroga kaasa aidata. Ja eks uuringuga ole kiire ka,» ütles ta.
Tõepoolest, ehkki sama asulakohta uuriti ka möödunud suvel, on sellega ikka kiire, sest omanik tahaks hakata sinna maja ehitama. Ehkki tal on vajalikud load olemas, on ta vastu tulnud, et põnevat avastust uurida saaks.
Uuringute juht, arheoloog Kristiina Johanson rääkis, et asulakoht on juba palju huvitavat infot andnud. «Seal on väga palju kivikilde, kivist tööriistu, väikeseid kirveid. Ehk materjali on kõvasti, mis näitab, et seal on kindlasti elatud,» lausus ta.
Juuli lõpus algava päästeuuringu teise etapiga üritatakse teha nii palju kui võimalik. «Kuna sinna peale ehitatakse hiljem maja, kaob meil ka igasugune võimalus seal edasi kaevata. Ehitus peaks seal hakkama järgmisel aastal, aga võib-olla nad kannatavad ikka veel ühe aasta,» ütles Johanson.
Samas nentis temagi, et kui nad kaevamisteks ka lisa-aasta saavad, sõltub jällegi kõik sellest, kas kaevamiseks vajaminev raha leitakse.
Peale nimetatud uuringute jätkab Eesti Ajaloomuuseumi arheoloog Mati Mandel uuringuid Pärnumaal Kuresel põletusmatustega kalmistul ja Tallinna Ülikooli arheoloog Krista Karro uurib doktoritöö käigus Alatskivi linnust..
KOMMENTAAR
Ulla Kadakas, muinsuskaitseameti arheoloogiamälestiste peainspektor
Sel aastal on suviseid välitöid küllaltki vähe, aga näiteks eelmisel aastal oli veel vähem. See näibki olevat viimaste aastate trend: kuna teadusraha on vähe, siis tehakse ka probleemipõhiseid teadusuuringuid vähem.
Loomulikult, Eesti riik võiks ja peaks oma maa ajalugu uurima, aga see, kuidas ka humanitaarteaduste projektid saaksid rahastamisprotsessis oma osa, on juba laiem teaduspoliitika küsimus. Õnneks on meil tudengid ja muidu asjahuvilised inimesed, kes lähevadki puhkuse ajal oma sõbrale arheoloogile välitöödele appi.
Mis aga puudutab Ihastes avastatud kiviaja asulakohta, siis sellega on natuke õnnetu lugu, sest asulakoht oli küll teada, kuid seda polnud jõutud veel mälestiseks võtta. Samal ajal plaaniti sinna alale juba elamurajooni ja seda detailplaneeringut ei saanud enam kuidagi tagasi võtta.
Kõigil järgnevail aastail, mil sinna kanti midagi ehitati, viidi alati läbi ka arheoloogilised uuringud. Uute maaomanike jaoks on uuringutemaht viidud nii väikseks kui võimalik, aga see tähendab omakorda, et objekti uurimine on alati kannatanud. Õnneks on nüüd üks tore omanik, kes on nõus sellega, et tema maal jätkuvalt toimetatakse. Sellest võidab teadus kindlasti.
Muinsuskaitseamet kui riigi esindaja püüab alati võimalusel rahaliselt aidata olukorras, kus näiteks ehitustööde käigus tuleb juhuslikult midagi olulist välja. Igal pool ja alati me paraku aidata ei suuda. Kuid näiteks arheoloogiamälestiste omanikel on riigilt võimalik arheoloogilisteks uuringuteks toetust küsida, kui tallu soovitakse panna sisse vett, elektrit või kanalisatsiooni.