Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

«Radari» video: Kolm korda vanglast põgenenud eksvang Imro: kõik seal on vastik!

7
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Imro Kirsipuu on üks Eesti staažikamaid vange, kes oma hullumeelse soovi tõttu trellide tagant põgeneda veetis kinnipidamisasutustes kokku järjepanu 15 aastat ja 10 kuud.

«Radaris rääkis seitse aastat tagasi vabadusse saanud 38-aastane Imro esmakordselt loo sellest, kuidas ta 15-aastaselt auto ärandamise tõttu neljaks aastaks vangi pandi ning kuidas põgenemiskatsed selle aja lõpuks neli korda pikemaks venitasid.

«Varastasime Lasnamäel seitsmekesi Lada ning panime selle põlema,» meenutab Imro esmase vanglakaristuse põhjuseid. «Olin tagaotsitav ning koju tulid mendid ja käskisid asjad kokku panna. Kuid veel enne lahkumist hüüdsin emale, et põgenen ära.»

Imro esimene põgenemiskatse leidiski aset juba minutid hiljem kodu ees, kui ta tagurdavast politseinike autost jooksu pani: «Kui ta hakkas tagurdama, jooksin minema. Teadsin seda kanti hästi, jooksin üle paraadna katuste kuskile keldrisse. Aga kuidagi leidis mind ment üles.»

«Siis toodi mind Maardu noortevanglasse ja pandi kambrisse kolme kutiga, kel olid juba ettevalmistused põgenemiseks täies hoos, saagimine käis. See oli nagu saatus, et ma just sinna sattusin. Ja nii see asi pihta hakkaski. Tookord me muidugi põgeneda ei saanud, mendid said kuidagi teada,» rääkis Imro.

Vanglasse sattudes jäi Imro peagi maailmas üksi. Alguses külastanud sõbrad kadusid ning aasta pärast vahistamist suri ka südameprobleemidega ema.

«Tuli teade, et ema suri ära. Tavaliselt, kui vanematest keegi sureb, siis lubatakse alati matustele. Kuid kuna mul olid põgenemiskatsed all, siis mind ei lubatud. Kuigi seda teha ei tohi. Mind hoiti meelega kartsas edasi. Ma nutsin kõvasti, nagu plikad uluvad,» meenutab Imro rasket aega.

Peagi, 18-aastaselt, polnudki Imrol väljaspool vanglat enam ühtegi inimest, kes teda tagasi oodanuks - tuli harjuda vanglaeluga. «Mul oli väga palju karistusi. Peksmine, noa leidmised, radikate lõhkumine, akende lõhkumine, põlema panemine. Võitlesin süsteemi vastu, mis tegigi eluteel halba.»

Imro hullumeelne soov põgeneda ning pidev režiimi rikkumine maksis karmilt kätte, sest iga katse tõi kaasa pikenenud vanglakaristuse. Lugematu hulk istungeid nägi lõpuks ette, et Imro pidi trellide taga veetma 19 aastat.

«Võib öelda, et põgenemine sai mu missiooniks. Debiili missioon, ütleme ausalt,» räägib Imro, kuid tõdeb, et aastate lisamine teda ei heidutanud. «Ma tõsiselt ka ei mõelnud selle peale. See oli minu jaoks nagu mingi nali.”

Minema pääses Imro müüride vahel kahel korral lausa neljaks päevaks. Ühel korral Viljandi vanglast, teisel Patareist. Tänaseks suletud Patarei vanglast põgenes Imro seejuures läbi puruks lõhutud aknatrellide, kasutades selleks linadest tehtud kõit, mis täiustatud metallvoodilt murtud konksudega. Selle abil ronis ta üle kolmekordse viinaravila ning põgenes seejärel osavalt vahitornis olnud valvurite kiuste müüri ääres olnud kase kaudu Tallinna peale. Kusjuures aimu kasest sai Imro tänu ajalehes avaldatud pildile Patarei vanglast.

Väljas jõudis ta veeta neli päeva, mille jooksul käis sõprade juures, sai sealt süüa ja raha, kuni kaitsepolitseinikud ta Lasnamäe tänaval haarangu käigus tabasid. Põgenemiskatse tõi talle karistusele lisa-aasta.

«Mul ei olnud mõtet, et hakkan kriminaali tegema. Käisin tuttavad läbi, sain süüa ja raha. Ega nad mind enda juurde lasta ei tahtnud, olin katustel, käisin niisama väljas ringi.v

Armastus päästis vabadusse

Kümme aastat tagasi ehk kolm aastat enne vabadusse pääsemist asus Imro interneti vahendusel suhtlema oma praeguse abikaasaga.

«Esialgu ma ei öelnud talle, et ma olen kinnipidamisasutuses. Kahe-kolme nädala pärast siiski tegin seda. See oli tema jaoks muidugi suur šokk,» tõdeb Imro.

Pärast mõningast suhtluse lõppemist suutis Imro aga naise tagasi võita: «Rääkisin talle ausalt kõik ära ja ta leppis sellega.»

Seejärel toimus suhtlus läbi telefoni ning üksikute lühiajaliste kokkusaamistega, kus sai vaid üksteisele silma vaadata, ei enamat.

«Suhtlus oli selline, et tema rääkis, mina olin suur kõrv. Mul ei olnud talle võrdväärselt pakkuda. Need vangla mölajutud, neid naisterahvale rääkima ei hakka,» meenutab Imro.

Ja aasta pärast tutvust otsustas Imro abieluettepaneku teha.

«Tulin lühiajalisele kohtumisele ja ta palus järsku kätt. Ega ma ei soovinud abielu, aga natuke aega mõtlesin ja nõustusin, sest muud varianti üksteisega olemiseks polnud,» räägib Imro elu armastus, kes on üks Eesti naistest, kelle unelmate päev leidis aset Tartu vangla kabelis.

Naine meenutab, et teatamine lähedastele soovist abielluda vangiga, polnud kaugeltki lihtne: «Minu isa on endine koolidirektor, tal on mitu kõrgharidust. Ta oli väga vastu, nuttis, karjus, loopis asju ja ütles, et tal ei ole enam tütart.»

Imroga kohtudes muutis isa aga meelt. «Nad võtsid mu omaks. Sellist krantsi nagu mina omaks võtta, see on suur õnn,» tänab Imro.

Töö otsimine on «katastroof»

Imro tõdeb, et vanglas sisuliselt poisist meheks sirgumine jättis talle tugeva jälje: «Väga raske oli. Ma olin möku, oskasin öelda A ja O, midagi tarka suust ei tulnud. Kuid praegu ma suhtlen, kuulen, jätan meelde, harin, arenen.»

Kuigi Imro on saanud vabaduses tööd telefonimüüjana, siis hetkel tal töökohta pole. «See on katastroof. Olen käinud paarisajal töövestlusel. Paljud küsivadki, millega ma olen tegelenud, et mul esimene töökoht CVs alles 31. aastaselt tekkis. Kuid ma ei anna alla, ma ei ole halvem kui teised. Mul läheb võibolla aega kauem, et asjad selgeks saada, kuid ambitsioonid on kindlasti suuremad.»

Nüüd, mil üheskoos naisega elatud juba seitse aastat, mille jooksul on neid õnnistatud kahe ja poole aastase tütrega, mõtleb Imro esmakordselt tagasi ajale vanglamüüride vahel: «See on ju kaotatud aeg. Ma olen ühiskonnas lammas, kaotasin kõik. Aga tagantjärgi võtan tuure üles ja arenen. Mida rohkem ma suhtlen inimestega, kes minust kõrgemal, seda rohkem ma teadmisi saan. Aga vanglatest tuleb hoiduda, valida sõpru, olla eemal narkost. See kõik seal on vastik!»

Tagasi üles