/nginx/o/2017/06/07/6757317t1h63ca.jpg)
Toimetuse assistent Claire Peinar sai kaks päeva pärast Postimehe 160. aastapäeva ühe telefonikõne. Telefonikõnesid saab Claire päevas sadu, aga harva tuleb sellised. Helistajaks oli soliidne härrasmees Valentin Burdjukov, kes rääkis, kuidas oli maja keldrit kraamides leidnud ühe aastakäigu Postimehi ja nüüd tahtis selle kausta kinkida Postimehe toimetusele. «Mõtlesin, et mis ta siin ikka seisab, pealegi oli keldrisse ruumi vaja. Mõtlesin, et toon ta teile.»
Aastakäik on 128-aastane ehk siis 1889. aastast. Sel ajal oli Postimees juba Pärnust Tartusse kolinud, aga ei olnud veel saanud päevaleheks, ajaleht ilmus kolm korda nädalas: teisipäeval, neljapäeval ja laupäeval. Osad lehenumbrid on aegad jooksul rebenenud ja kortsus.
6. juuni lehest näiteks leiab toreda kuulutuse, milles Tallinnas, Tõnismäel Pärnu häärberis pakutakse müüa 1 kuusepakku, lihunikule ehk sepale väga sünnis.
Varasuvele kohaselt räägib 6. juuni esimene lugu sellest, et kroonu-maade ministeeriumi poolt on tulnud otsekohene soov, et toimetus kirjutaks hirmsast kartohvli-hävitajast putukast, mis Ameerikas kartohvli pidamise võimatuks teeb.
/nginx/o/2017/06/07/6757389t1h9a2f.jpg)
Postimehe toimetus lisas kingituse oma arhiivi.