Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

SEIKLUSVIDEO! Mis tunne on olla eriüksuslane?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Kes tahaks kuulivesti selga ajada ja eriüksuslase varustuses mööda tossu täis hoovi kihutada ning pahalasi nottida? Kätemeri! Hei, jäta sinagi see viisakalt vägivallavaba rohusööja-malbiku ilme. See on sotsiaalne norm, aga sama ebasiiras nagu normid ikka. Igaüks meist on salaseikleja.

Mina igatahes tahan! Kõike seda saab proovida äsja avatud politseimuuseumi eriüksuse majas – sõida vaid Rakverre, relv kätte ja missioonile! Lõppeks on adrenaliin meid siiani ellujääjate hulka arvanud, aeg-ajalt lihtsalt peab tegema midagi, mis vere keema ajab.

Eriüksuse maja Politseiumuuseumis / Meelis Meilbaum

Automaat on juba kõrva juures vinnastatud ja sõrm päästikul. Kõlab stardisignaal ning kihutame tossusesse ruumi, liiv krudiseb jalgade all ja seinad on grafitit täis soditud. «Selja taga, paremal üleval, ruttu!» kisab missioonikaaslane Martin. Keeran välkkiirelt ringi ja tulistan. Esialgu mööda. Sihin täpsemalt – huh! Pihtas! Süttib punane tuli, üks kurjam on meid niisiis vähem ähvardamas. Kuid aega mõelda ei ole, reageerida on vaja kiiremini kui arvutimängus ja see tekitab täiesti reaalset, õhku paksuks tegevat põnevust. Ohutunnet ka, ehkki ma tean, et pahalased akendel meid tegelikult maha ei lase, sihivad niisama. Järjepanu avanevad täiesti ootamatus kohas aknad. Meie ülesanne on kurjategijate jõuk kahjutuks teha, kuid aega on vaid mõni sekund, siis sulgub aken taas. Toss halvendab nähtavust ja hasardist on iga lihas ja närv pingul. Aga juba kõlabki läbilõikav lõpusireen. Oh sa püss, täiesti läks meelest ära, et see kõik siin on üldse mäng. Täiega äge!

Eriüksuse maja Politseiumuuseumis / Meelis Meilbaum

Keeran välkkiirelt ringi ja tulistan. Esialgu mööda. Sihin täpsemalt – huh! Pihtas! Süttib punane tuli, üks kurjam on meid niisiis vähem ähvardamas.

Missioonile koos kaaslasega

Mis on kriisiolukorras edukalt toimetuleku võti? Arvate, et julgus? Jõud, nutikus, reaktsioonikiirus, külm närv? Kõik see tuleb kasuks, aga esmatähtis on hoopis meeskonnatöö! Märulifilmides kohtab sageli üksiklastest superkangelasi, keda kuulid ei võta ja kellele oht on sama suva kui hane selga vesi. Reaalelus on nad surnud. Missioonile minnakse paarikaupa, kiire infovahetus ja koostööoskus on ellujäämiseks olulisim. Nii on mu teel esimene proovikivi: kust leida kambajõmm eriüksusrajale minekuks? Õnneks läheb asi libedalt – Arteri kujundaja Martin Perens, kelle igapäevaseks action’iks on küll hoopis tekstide tulistamine ja piltide paikalöömine, on sekundipealt valmis tulema. Maadlust, kaljuronimist ja jõutrenni harrastav vend ei karda üldse suurt midagi, nii et temast oli seda ehk arvata kah. Kuid kõik see ei tähenda, et eriüksuse seiklus oleks jõukohane vaid Martini-sugustele treenitud sellidele – tegelikult pole üldse vaja vormis olla! Kuulen, et rajast on vaimustuses nii koolilapsed kui ka kolleegide seltskonnad, sest mingit ohtu tegelikult pole ja elamuse saab igaüks sõltumata sellest, kui edukalt ta missiooni läbib. Varustus, instruktaaž, ülesanne – kõik selle saab kohapealt. Omalt poolt on vaja kaasa pakkida vaid veidike seiklusvalmidust.

Eriüksuse maja Politseiumuuseumis / Meelis Meilbaum

Kuulivest ja kasulik sang

Politseimuuseumi direktor Andrus Eesmaa jagab meile konkreetseid selgitusi, kuidas asi toimib, mis järjekorras varustus tuleb selga ajada ja mis on meie ülesanne. Kõige alla käib kuulivest. Martin on piisavalt suur mehemürakas, nii avaneb temal võimalus kanda täiesti autentset metallplaatidega vesti. Koputab vastu rinda ja see kumab nagu katel tumedalt vastu. Kerge selline vest ei ole. Mõtlen austusega, et mehed, kes niisugust pika päeva seljas kannavad, lisaks veel relv ja muu varustus – oi, nad peavad heas vormis olema! Minule on kuulivest kohutavalt suur, saan lihtsama variandi, mida lapsed kannavad. Edasi teine vest varusalvede, rihmade ja taskutega. «Eriüksuslase vest peab olema tihedalt ümber – kui sinuga missioonil midagi juhtub, siis võtab kaaslane siit selja taga olevast sangast ja lohistab sind ohupiirkonnast minema,» selgitab Andrus rahulikult ja tema suus kõlab see lausa argiselt. Vältimatud on ka kiiver, lamp ja kaitseprillid. Sõltuvalt missioonist kindad. Iga uue elemendi lisandudes tunnen, kuidas ma aina rohkem rolli sisse elan, ja ootusärevus lisab veelgi õli tulle.

Nüüd saabub aeg relvad kätte anda. «See on täiesti ehtne politsei relvakapp,» keerab Andrus metalses lukuaugus pirakat võtit. «Ja relva inimese poole kunagi ei suuna, hoiad seda üleval, laskevalmis, alla üldse ei lasegi, muidu sa ei jõua reageerida.» Ta teeb meile kõik praktiliselt, puust ja punaseks selgeks, ning on ise teemast nii haaratud, et see sõna otseses mõttes nakatab otsekohe ka meid. Andrus ei ole jahe ja kauge tähtis direktorihärra, oh ei! Ta on kahe käe, jala ja kogu hingega asjas sees ning asjaliku info sekka sajab nii mõnigi muhe nali. «Äge fanaatik,» ütleb Martin. «Mitte selline juht, kes ära ehmataks.»

Eriüksuse maja Politseiumuuseumis / Meelis Meilbaum

Relv käes, kord majas

Selge see, et kui relvad mängus, peab olema ka kord majas. Millal salv alla panna, mis suunas tohib sihtida, millal sõrme päästikule panna – kõigeks on täpsed korraldused. «See oli ka päris kihvt, et kõik on nii ehe! Relvad on päris püstoli koopiad,» ütleb Martin. «Paugud õnneks nii kõvad kui päris tiirus ei ole, rohkem selline susin.» Teeme veidi trenni väliste märklaudade peal. Sihtimine pole teoreetiliselt keeruline, kuid vajab vilumust. Märgid tulevad ilusti maha.

Eriüksuse maja Politseiumuuseumis / Meelis Meilbaum

Järgmine hetk olemegi valmis seiklusse tormama. «Esmapilgul ei osanud isegi arvata, kui põnev asi see on. Tundus rohkem lastele,» muljetab Martin hetk hiljem. «Aga kui relv kätte anti ja said ise sisse minna, oli täitsa teine teema! Täiega adrenaliin läks üles ja hasart sisse. Ma arvan, et üks kord seda ringi läbi teha jääb väheseks – saad just korraliku action’i sisse ja siis lõpeb juba ära. Ma soovitaks võimalusel teha mitu ringi! Võitlusvaim tuleb ju sisse!»

Eriüksuse maja Politseiumuuseumis / Meelis Meilbaum

Mina tunnen samuti, et hasart kargab naksti külge, nii et ei saa arugi! Ja mõelda seal tegevusekeerises aega ei ole. Tormad, sihid, tulistad. Kõik muud mõtted on hetkega peast pühitud. Ja hullult kaif tunne on, kui näed taas süttimas mõnd punast tuld, mis märgib, et tige tegelane on täpselt südamesse pihta saanud.

Järgmine ülesanne on tulistada liikuvast politseiautost, nagu tuleb teha kurjategijat jälitades. Alguses tundub auto õige vagur, aga see on ülimalt petlik. Ronime sisse, siis hakkavad sireenid huilgama ja auto perutab nagu hull kits – kargab, nagu jaksab. Katsu sa sealjuures veel end stabiilses asendis hoida, aknast välja küünitada, sihtida ja ka pihta saada. Lihtne ei ole, aga lahe on küll!

Eriüksuse maja Politseiumuuseumis / Meelis Meilbaum

Kas siin midagi juhtuda ka saab? «Oh, nad karjuvad siin hullumoodi, adrenaliin läheb nii üles ju,» naerab Andrus. Vaatame vaeseid pahalasi – nende figuurid on küll tihedalt tillukesi auke täis tikitud, kuid osalejate kohta õnneks sama ei kehti. «Kui rapsima ei hakka ja teineteise pihta ei lase, siis ei juhtu mitte midagi.» Minu jaoks on samuti olulisim õppetund see, et ka siis kui on kiire, tuleb hoida närv külm ja keskenduda. Märksa tõhusam on objekt esmalt korralikult sihikule võtta ja pätt ühe lasuga maha võtta kui lahmida seitse lasku samas suunas. Ja tiimitöö – selleta tõepoolest ei saa!

«No mina sain ühe korra kuuliga näkku ka,» tunnistab Martin. Aga ta naerab sealjuures. Ja nägu ei paista kah sedamoodi välja, nagu oleks valangu sisse saanud. «Ise ma ronisin aknale liiga ligidale, see sulgus ja kuul põrkas tagasi.» Nii et reaalset ohtu ei ole! Aga keha sellest aru ei saa, närvisüsteem aktiveerub ja kehakeemia muutub sama drastiliselt nagu ehtsas kriisiolukorras. Küllap see lükkabki elamusteskaala nii mõnusalt lakke. Kuid asja mõte pole vaid meelt lahutada, vaid ennast turvaliselt proovile panna ning enda kohta midagi uut avastada. Retk eriüksuslase maailma just seda võimalust pakubki.

Eriüksuse maja Politseiumuuseumis / Meelis Meilbaum

EESTI POLITSEIMUUSEUM PAKUB PÕNEVUST

Eriüksuslase rolli saad proovida Eesti politseimuuseumis Rakveres (Tallinna 3). Lisainfo politseimuuseum.ee

Eriüksuse maja on vaheldusrikas värskeim atraktsioon, mis äsja avati. Seda saavad proovida nii ettevõtete tiimid kui ka koolilapsed, füüsiline ettevalmistus pole nõutav ja reaalset ohtu ei kaasne.

Peale eriüksuse on kohapeal võimalik proovida teisigi programme, millest leiab aktiivset tegevust nii pisipõnnidele kui ka täiskasvanutele:

Spioonid ja salakuulajad pakub rollimänge, mis aitavad mõista uurija ja spiooni tööd. Massirahutused, märul, valedetektor ja palju muud põnevat.

Mõrv näitlikustab kuritegude avastamist ja kriminalistikat mõrva uurimise näite kaudu.

Politseiakadeemia tutvustab väikestele uudishimulikele politseitööd.

Koos loome turvalisuse on programm, mis selgitab turvalisuse teemat koolinoortele.

Liiklustarkust ja ohutust parandavad programmid on loodud eraldi nii lastele kui ka jalgratturitele, muuseumi esmane missioon on kodanike turvatunnet ja ohutust tagav ennetustöö.

Tagasi üles