1918. aasta: koolipingist otse rindele

Lauri Vahtre
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõisnike aeg on läbi saamas ning nende seas levib hirm oma varast ilma jääda. Pärast arupidamist abikaasa Elfriedega (Liina Olmaru) läheb mõisnik Osvald Kallaste (Andrus Vaarik) advokaadist venna Arturi jutule – kas too ei saaks tema eest kosta, et vara alles jääks.
Mõisnike aeg on läbi saamas ning nende seas levib hirm oma varast ilma jääda. Pärast arupidamist abikaasa Elfriedega (Liina Olmaru) läheb mõisnik Osvald Kallaste (Andrus Vaarik) advokaadist venna Arturi jutule – kas too ei saaks tema eest kosta, et vara alles jääks. Foto: ERR

Lauri Vahtre kord nädalas ilmuv kirjutistesari on mõeldud teleseriaali «Tuulepealne maa» vaatajaile. Artiklid kommenteerivad eelmisel õhtul ekraanile jõudnud osa. Tegelaskujudest on ajaloolised vaid Konstantin Päts ja Johan Laidoner, kellega seotud stseenides on püüeldud võimalikult suure tõepära poole. Teised tegelased on kirjanduslikud.


Olukord, millesse sattusid Indrek Kallaste ja Toomas Roo koos oma klassivendadega 1918. aasta sügisel, on tuttav romaanist ja filmist «Nimed marmortahvlil». Elu seadis poiste ette hamletliku küsimuse: minna sõtta või mitte?


Valitses ebakindlus, üldine arvamus oli, et ega väike Eesti suure Venemaa vastu saa. Nõnda mõtiskleb ka rannamees Joosep, kehitades samas õlgu – aga mine tea…
Saksa okupatsioon oli kestnud 1918. aasta novembrini, mil Saksamaagi revolutsioonikeerisesse sattus ja maailmasõda lõpuks läbi sai. Nüüd tuli ilmsiks, kui õige oli olnud Eesti iseseisvuse rutakas väljakuulutamine veebruaris. Lahkuvad sakslased andsid võimu üle Eesti valitsusele  ja aitasid Narva all vastu võtta punaväe esimesed rünnakud.


Samas olid sakslased tõrksad relvastust eestlastele üle andma, muutes selle pigem kõlbmatuks. Näiteks loobiti Tallinna sadamas merre tuhandeid püssilukke. Samasugust mõistmatust väikerahva püüdluste suhtes kogesid eestlased ka sakslaste teise evakueerumise ajal 1944. aastal.


1918. aasta lõpul näis olukord troostitu. Punavägi oli tunginud üle Narva jõe, alistades ühe asustatud punkti teise järel, ning lähenes Tallinnale, mis oli mere poolt täiesti kaitseta. Õnneks saabus õigel ajal Tallinna Inglise eskaader, tagades julgeoleku merelt.


Tallinnas veel teatavat jõudu omanud enamlased üritasid olukorda destabiliseerida, korraldades Raekoja platsil, Eesti Ajutise Valitsuse ees ähvardava meeleavalduse. Olukorra päästis maja ees valvet pidanud koolipoiste salga kogupauk. Pole kindlalt teada kedagi, kes sellest kogupaugust surma oleks saanud, kuid rahvahulk peletati laiali.


Johan Pitka tuli mõttele hakata koostama improviseeritud soomusronge, millest hiljem kujunes Vabadussõja üks olulisemaid tegureid. Ülemjuhataja Johan Laidoner pani maksma väga karmi korra ning asus ette valmistama vastupealetungi, sest enamlaste kahuritule sähvatused paistsid Harjumäele juba ära.


Õppursõdurid, kes polnud veel rindele jõudnud, ootasid kärsitult lahingusse minekut. Sageli olid nende ohvitserideks endised õpetajad, nagu siin loos Ploompuu. Õpetaja oli elukutse poolest ka Julius Kuperjanov.


Aastavahetuse paiku peetud murdelahinguis punased peatati ja tõrjuti lühikese ajaga Eesti piiridest välja. Näib, et punaväe juhtkond taipas alles siis, et on endale vastase saanud ja alustas märtsis Lõuna-Eestis vastupealetungi, mille tõrjumiseks pidi Eesti rahvavägi välja panema viimsegi jõu.


Kusagil Võru kandis peavad veriseid võitlusi ka Indrek, Toomas ja nende koolivennad. Nad näevad enda vastas nii eesti enamlasi, venelasi kui koguni hiinlasi, mis vastab ajalootõele. Samal ajal saavad Indreku õed oma lahingukogemuse laatsaretis. Sõda pole ei ilus ega ülev kusagil, kuid isegi raskelt haavatud ei kipu väitma, et vabaduse kaitsmine on mõttetu.


Sõjategevuse ägedus ei tähendanud, et nooruke Eesti riik olekski ainult sõjapidamisega tegelnud. Lahingukära taga toimus riigi tegelik rajamine, mille tähtsaks osaks oli Eesti Asutava Kogu valimine (valimised toimusid ka rindel) ja kokkuastumine 1919. aasta aprillis. Sel kogul oli kaks peamist kohustust: vastu võtta põhiseadus ja maareformi seadus.


Mõlema seadusega saadi hakkama, mis tähendas muu hulgas seda, et mehed nagu Osvald Kallaste jäid koos teiste mõisaomanikega oma suurmaavaldusest ilma. See ei tähendanud siiski veel kogu vara kaotust ja sõltus inimesest, kui stoiliselt keegi seda «röövimist» talus. Oli selge ju seegi, et ainus alternatiiv Eesti Vabariigile ja maareformile olnuks enamlaste võim; viimased oleks aga lisaks maadele võtnud ka elu.


Lõuna-Eestis ründasid punaväed uuesti ja taas löödi nad tagasi. Mais hõivas Eesti armee Pihkva. Samal ajal hakkas kerkima uus ohupilv baltisaksa vabatahtlikest koosneva Landeswehri näol. Ametlikult pidi Landeswehr sõdima punastega, alludes Läti valitsusele, kuid selle asemel hoopis kukutas Läti seadusliku valitsuse ilmse eesmärgiga elustada 1918. aastal luhta läinud unistus Balti hertsogiriigist Saksamaa tiiva all.


See oli Eesti huvidele vastuvõetamatu ning oli vaid aja küsimus, mil Eesti armee ja Landeswehri teed ristuvad. Eestlased olid peale Pihkva jõudnud juba ka sügavale Ida-Lätisse, sest sõjanduse aabitsatõde ütleb, et oma territooriumi ei saa kaitsta selle piiridel seistes.


Nagu ikka, kaasnes lahingutega mitmesuguseid, ka koomilisi episoode, nagu neid elavad läbi ka selle loo peategelased. Enamik neist toetub mõnele autentsele juhtumisele, nii nagu need on meieni kandunud Vabadussõja veteranide mälestustes.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles