Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
XII noorte laulu- ja tantsupidu Eesti Meedia / Postimees
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Kohtume taas Kalevi staadionil

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Esimene noorte tantsupidu toimus 30. juunil pioneeride vabariiklikul kokkutulekul ja üleliidulise pioneeriorganisatsiooni 40. aastapäeva auks. Sestap moodustasid osalejad suure pioneerimärgi, põlesid pioneerilõkked ja peeti pioneerivõistlusi. | FOTO: Tantsupeomuuseum

​Kui alustada lahutamistehtega 2017–1962, saame 55. Nii tõesti ongi: esimesest noorte laulu- ja tantsupeost lahutab meid just nõnda palju aastaid; on see traditsioon noor või vana, saab lugeja ise otsustada.

Kui teeme tehte 3532 + 4899 + 6500 + 7000 + 6500 + 6800 + 7440 + 7070 + 7600 + 7837 + 7195, saame teada, et nende aastate jooksul on tantsupeol olnud osalejaid 72 373. Lisades 8500 ehk algaval XII noorte tantsupeol esinejad, saame kokku 80 873. Ligi 81 000 tantsijat, võimlejat, pillimeest ja külalisesinejat – on seda vähe või palju, selle üle võib samuti mõtiskleda. Nüüdseks on 1962. aastal lasterühmas tantsinu juba pealt kuuekümnene...

Noorte tantsupeod on varasema traditsiooni uus lugu.

Üht õige vana noorte pidu kirjeldab August Kitzberg oma 1878. aastal ilmunud raamatus «Kodu-kurukesest: Mõnda ilusat isamaalt». Peo korraldajaks olnud tema vend, Pöögle valla Maie algkooli juhataja Jaan Kitzberg ja Karksi praost Julius Girgensohn. Karksi kihelkonna luteri usu koolide laste pidu toimunud 5. juunil 1877 Pöögle mõisa pargis, mõisahärra perega olnud ka kohal.

Rongkäik oli rivistatud koolide kaupa, ees pasunakoor. Suur piduplats, kuhu kaks versta maad, oli nööri ja lipukestega piiratud ning kõnekantsel kaunilt ehitud. Lauldi, peeti kõnesid, tehti ringmänge ja korraldati võistlusi. Pärast pidu pakkunud praostiproua lastele ja õpetajatele pikkade kaetud laudade taga suures katlas keedetud kohvi, võileibu ja maiustusi. Õhtu jõudes ilustanud taevalaotust mitukümmend värvilist raketti. Praosti lühikese palve järel lahkutud kõige paremas meeleolus.

Kitzbergi vanas peokirjelduses on midagi tuttavlikku, mis tänapäeva pidudesse omamoodi edasi kandunud. Need on nii peol osalejate tunnusmärgid, kindlaks määratud peoplats kui ka pidulik lõputseremoonia, mis jääb ajastu tavade piiresse. Esmatähtis on kahe ajastu tegemistes koosolemise soov, mille tulemusena sünnib midagi ühist, mis pakub rõõmu ja rahulolu.

Kooliajaloo kronoloogias nimetatakse kooli tantsurühmade esinemist esimest korda 2. juulil 1933, mil Haapsalu lossivaremetes toimus esimene rannarootslaste laulupidu, kus laulude vaheajal esinesid Rootsi gümnaasiumi ja Pürksi põllutöökooli tantsurühmad. 1939. aastal soovitas aga haridusministeerium õpilastel alates seitsmendast õppeaastast osa võtta 16.–18. juunil toimuvatest II Eesti Mängudest. Kas sel üritusel osales ka koolide tantsurühmi, seda ajaloomaterjalid ei kajasta.

Üleriigiliste tantsupidude osalejate hulka lisandusid kooliealiste rühmad esimest korda 1955. aasta rahvakunstiõhtul (V tantsupidu). Need olid lasterühmad, kelle esinemist juhendas üldjuhina Ott Valgemäe. Tantsijate vanust ei olnud peo korraldajad määranud, kuid olid selle piiranud noorema kooliastmega.

Noorte tantsupidude algataja Alfred Raadik. / Tantsupeomuuseum

Tänapäevase noorte laulu- ja tantsupeo korraldamise mõte tekkis Heino Kaljustel ja Alfred Raadikul. Innustust saadi lätlastelt, kelle esimene noortepidu peeti 1960. aastal. Tollasest üldtantsupeost võttis Tallinnas osa juba 85 koolinoorterühma. Tantsida tahtjaid noori oli nii palju, et ühele üldtantsupeole enam ei mahutud.

Tulevikule mõeldes ei tahetud laste huvi ja osalemise järjepidevust kaotada. Noorte laulu- ja tantsupeole anti iseseisvalt etenduva peo õigused 1962. aastal. Pidude ülesehituse eeskujuks olid üldtantsupeod.

Pidude korraldamist hakkas juhtima Eesti NSV haridusministeerium, alates 1993. aastast läks see korraldamine üle Eesti Üldlaulupeo Direktsioonile. Praegu kannab noortepidude eest hoolt Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutus.

Kui pidude toimumise sagedus oli selge juba koos idee sünniga – intervall viis aastat –, siis osalevate rühmade struktuur kujunes välja alles 15 aasta jooksul: 1977. aastaks. Oma praegust nimetust «noorte tantsupidu» kannab üritus alles 1993. aastast.

1962. Lõkkeõhtu-tantsupeol esitasid poisid meeleoluka «Konnatantsu». / Tantsupeomuuseum

I pidu 1962

Peo ettevalmistusaeg oli lühike, Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomiteelt saadi korraldamiseks luba 18. jaanuaril. Ettekirjutatult tuli tähistada üleliidulise Vladimir Iljitš Lenini nimelise pioneeriorganisatsiooni 40. aastapäeva. Pidu sai nimeks «Lõkkeõhtu-tantsupidu».

Peo eel kogunesid pioneerimalevad Tallinna Võidu väljakule paraadile, raporteeriti tegemistest: kahe aasta jooksul oli kogutud 11 373 tonni vanametalli, kasvatatud 360 000 küülikut ning rajatud igasse kooli Lenini nurk.

1962. Komsomoli-nimelisel staadionil tantsis kokku 4000 tüdrukut-poissi. / Tantsupeomuuseum

Peolised jõudsid Tallinna 27. juunil. Osalejad jagati neljaks rühmaliigiks: 1.–4. klasside, 5.–6. klasside, neidude ja segarühmad. Repertuaaris oli 13 tantsu. Vihma tõttu sai proove teha vaid ühe päeva.

Tantsupidu kuulutati avatuks fanfaarisignaaliga. Süüdati lõkked ja skandeeriti: «Sütti, sütti, lõke!» Pateetiliste vahetekstide saatel moodustasid tantsijad murule numbri 40, sõnad «SÕPRUS» ja «ALATI VALMIS».

Peo repertuaar oli vaheldusrikas ja hoogne, poiste «Konnatants», neidude «Vesnjanka» ja «Neiud aiamaal» ning segarühmade «Jämaja labajalg» lõid rõõmsa meeleolu.

Tribüünid olid pealtvaatajatest tulvil. Peoõhtu lõpetas Ullo Toomi «Oige ja vasemba».

II pidu 1967

Pidu pühendati Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 50. aastapäevale. Liikidena lisandusid võimlejad ning 7.–8. klasside ja kutsekoolide tantsurühmad.

Tantsupidu algas fanfaarihelide saatel, kõnekoor esitas ideoloogilisi tekste ning tantsijad moodustasid tantsumurule aastaarvud 1917 ja 1967 ning sõna «AU». Alles siis võis tantsupidu alata.

Sellel peol esitati palju autoritantse: Kai Leete «Viire takka», Ilma Adamsoni «Koduvainul», Helju Mikkeli «Kullaketrajad»; Niina ja Alfred Raadiku «Soovide valssi» tantsiti peol koolivormis.

Eesti tantsude esituse katkestasid plahvatusemürin ja punapatriootilised vahetekstid – kajastati Vietnami sõda –, neidude rühmad esitasid kollastes kübarates vietnami tantsu.

Peol esinesid külalised Leedust ja Gruusiast, Eesti rühmad esitasid «Vene ringtantsu», tantsiti ka jenkat. Lõpetuseks esitati Ullo Toomi «Oige ja vasemba».

III pidu 1972

Esimest korda oli noorte peol aujuht – Ullo Toomi. Esimest korda mängisid staadionil rahvamuusikaorkestrid, osalesid Tallinna lasteaedade rühmad ning varasem 1.–4. klasside vanuserühm oli jagatud kaheks (1.–2. klass ja 3.–4. klass). Külalisesinejad olid Ukrainast Melitopoli linnast.

Tantsiti teiste rahvaste – soome, läti, leedu, poola ja valgevene – tantse, neid esitati vastavates rahvarõivastes. Staadioni taha ehitati suured rõivistud kostüümide vahetuseks.

Neidude tantsukostüüm vahetus aga väljakul, hõlmikseeliku triibuline külg vahetati järgmiseks tantsuks lillelise vastu. Publiku aplaus oli meeletu. Emotsiooni pakkusid ka Tallinna lasteaedade rühmad, kes esitasid «Kükitamistantsu» ning Niina ja Alfred Raadiku «Mõistata».

Peo lõputantsu, Ullo Toomi «Oiget ja vasembat» tantsiti peale staadionimuru ka tribüüni treppidel ja staadioni nõlvadel.

1977. 1. ja 2. klassi tantsurühmad keerutasid Minni Vähi seatud «Naljapolkat». / Tantsupeomuuseum

IV pidu 1977

Maarjamäel süüdati igavesest tulest laulu- ja tantsupeo tuli, mis rongkäiguga viidi Komsomoli staadionile.

Peo juhatas sisse rahvamuusikaorkester Els Roode juhtimisel. Peo avas väike poiss tühjal staadionil, vilistades Uno Naissoo «Vilemarssi».

Tantsupidu oli jaotatud kolmeks osaks: «Meie ees on avatud kõik teed», «Oleme kõik rõõmsad lapsed» ning «Nüüd hea on naerda ja tantsida».

1977. Osa avatseremoonia toimus Maarjamäel, kust viidi tuli peoväljakule. / Tantsupeomuuseum

Esimest korda olid sel peol esinemas vene rühmad, nende juht Suren Arutjunjan seadis peoks ukraina ja vene tantse. Külalisrühmad olid Armeeniast ja Ungarist ning noored pillimehed Venemaalt ja Valgevenest.

Võrreldes varasemate pidudega oli eesti autoritantse enam. Pealtvaatajaid köitsid mudilaste esitatud Ott ja Salme Valgemäe tants «Rongisõit» ning neidude rühmade esituses Heino Aassalu seatud «Klopandi» ja «Lepalind».

Koos külalistega Armeeniast ja Ungarist õppisid ka vene noored selgeks lõputantsu «Oige ja vasemba».

V pidu 1982

Üritus sai uue pealavastaja – Mait Agu. Kauaaegne üldjuht Alfred Raadik jäi peo aujuhiks. Lavastaja valis peole teema, mis noori kõnetaks. Sündis etendus «Meie päev», kus tantsuga kujutati koolipäeva.

Peo ettevalmistamiseks jäi aasta, ometi jõuti luua ja õppida 12 uut tantsu. Tantsupeo sümboliks sai päike kui kasvu ja arenemise sümbol.

Etenduse avaosa «Päikeselapsed» tõi platsile mudilasrühmad koos segarühmade ja neidudega. Kõlas koolikell. Algasid tunnid: emakeel, matemaatika, tööõpetus – tantsumurule ilmusid numbrid, tähed ja mustrid. Kehalise kasvatuse tunnis lõid kaasa võimlemisrühmad, geograafiatunnis esitati «Rahvaste sõpruse süit», milles osalesid neidude rühmad koos külalistega Lätist, Moldaaviast, Ida-Saksamaalt ja Ungarist.

Tunnid lõppesid, hõisete saatel tunti end vabalt. Hoogsad tantsud «EÕM» ja poiste «KOK» lõid ühtse peomeeleolu ka pealtvaatajates. Peo lõpus koondusid päikesekiired üheks suureks päikesekettaks.

1987. Tantsupeo üldjuht-pealavastaja Mait Agu noortega prooviväljakul. / Tantsupeomuuseum

VI pidu 1987

Peo ettevalmistused algasid juba 1985. aastal. Oli muutumise aeg, mis andis rohkem vabadust. Toimusid esimesed öölaulupeod, korratuste kartuses koondati tantsustaadioni ja lauluväljaku ümber hulk miilitsaid.

VI noorte tantsupidu kandis nime «Aastaring tantsuringis». Etenduse sidusid tervikuks võimlejad, kelle erivärvilistes kostüümides liikumisnumbrid juhatasid sisse iga aastaaja.

Esimest korda joonistasid tantsijad väljakule Eestimaa kaardi kontuurid. See sündis Ülo Vinteri muusikale loodud Mait Agu tantsu «Põhjamaa lapsed» finaalis.

Ajastu märgina oli südamlike tantsude vahele pikitud pioneerivormis «Pioneeride tantsusüit», «Vene karussell», «Rahu hällilaulu» muusikale loodud tants ja liikumiskava «Ood tulele». Peo meeleolukaimad tantsud olid Riina Aro neidudele loodud «Kellel üle, sii ütelgu» ja Mait Agu «Suvi». Tantsupidu sidus laulupeoga Oskar Lutsu meenutamine: solistid tantsisid Ülo Vinteri muusikale Ene Jakobsoni seatud «Toots ja Teele».

Laulu- ja tantsupeole tulijad kompsude-kohvritega Balti jaamas. / Tantsupeomuuseum

VII pidu 1993

VII noorte tantsupidu pidanuks toimuma 1992. aastal, aga nappis aega ja raha. 1993. aasta pidu oli esimene pärast Eesti iseseisvuse taastamist. Kuigi suurpidu jäi oma eelarvega miinusesse, sai järjepidevus hoitud.

Tantsupidu kandis pealkirja «Kodu Põhjamaa päikese all». Ilma Adamsoni lavastus koos Leelo Tungla vahetekstidega sidusid ühtseks tervikuks kõik, mis seotud sõnaga «kodu».

Pidu algas Cyrillus Kreegi muusikale loodud proloogiga «Päike», mida esitasid neidude, liikumis- ja segarühmad. Kuigi rahanappuse tõttu tuli sellel peol kasutada varasemateks pidudeks õmmeldud kostüüme, sai etendus värvikirev.

Vihm kimbutas peolisi kogu peo ettevalmistamise aja. Raadio kaudu kutsuti linlasi läbimärgi kostüüme kuivatama, pealinlased käisidki lapsi aitamas ja isegi staadioni ääres sooja teega kosutamas. Vaatamata kõigele sujusid ettevalmistus ja esinemised edukalt. Üks kava meeleolukamaid numbreid oli väikeste ja suurte poiste ühine koostants – Henn Tiiveli «Väike velleke» ja Maido Saare «Vanema venna tants».

Pealtvaatajaid köitsid tantsude mitmekesised ja kaunid tantsumustrid. Tantsupeo lõpetas traditsiooniline «Oige ja vasemba».

VIII pidu 1997

Kuigi tolle aasta noorte laulu- ja tantsupidusid saatis avalik arutelu noortepidude vajalikkusest üldse, korraldati siiski värskete ideede leidmiseks stsenaariumide konkurss.

Olav Ehala laulust inspireerituna kandis Mait Agu lavastatud tantsupidu pealkirja «Mis on kodu? Kus on kodu?».

Staadioni murunõlvale oli ehitatud talutare, koldesse läidetud tuli ja tõusev suits andsid märku peo algusest. 26 tantsunumbrit sidusid peol ühtseks tervikuks maskotid – kassid ja koerad, kes murul trikke tegid. Väljakul «veeti kassikangast», «lõigati rukist» ning moodustati Tallinna siluett. Esimest korda pidude ajaloos anti välja tantsupeo muusikaga CD ning esimest korda oli väljakul korraga kolm põlvkonda, tantsisid ka memmede-taatide rühmad. Kindlasti jäi kõigile südamesse mudilaste ja vanaisade-vanaemade koostants «Meil aiaäärne tänavas».

Tantsupeo etendus algas «Oige ja vasembaga» ning lõppes «Mutionu peoga», millest said osa võtta ka pealtvaatajad.

IX pidu 2002

Tantsupeo pealkiri oli «Vikerkaar», pealavastaja Angela Arraste. Vahetekstid vikerkaarest kirjutas Leelo Tungal, neid luges koolipoiss Kaspar Kurik, kes ise tantsurühmas tantsis. Esimest korda osalesid peol õpetajate rühmad.

Peotuli läideti Tallinnas mererannal. Just siis, kui tantsuväljakul 7000 tantsijat ja võimlejat moodustasid murule värvilistest rätikutest vikerkaare ning süüdati tantsupeotuli, laotus ka üle Kalevi staadioni päris vikerkaar. See oli uskumatu!

Peokavas oli nii uusi, ansamblite Untsakad ja Virre viisidele loodud tantse kui ka varasematel pidudel esitatuid; esinesid vene ja korea rühmad, samuti flamenkotantsijad; rahvamuusika kõlas uuenduslikult. Lustakas «Suvetants» lõi peomeeleolu. Seekord olid pealtvaatajate tribüünid pooltühjad.

Rahapuuduse tõttu ei olnud pidulistele tegelasmärke ega üldjuhtidele mälestusmedaleid. Sellel peol anti Niina ja Alfred Raadiku nimelisest allfondist aga välja esimene koolide rahvatantsuõpetajatele mõeldud preemia – selle pälvis tantsuõpetaja Lea Hanni Tartumaalt, kes tõi peole üheksa rühma.

2007. Publikuküsitlejad Kristo Veetamm, Mikk Tarvas, Taavi Toppi ja Reijo Tammearu. / Tantsupeomuuseum

X pidu 2007

Kümnes laulu- ja tantsupidu peeti esimest korda nii sisult kui ka vormilt ühise noortepeona, mis avati ja lõpetati koos. Laulupidu kandis nime «Ilmapuu» ja tantsupidu «Lävel»; peo ühisnimeks sai «Ilmapuu lävel». Pidude pealavastajad Maido Saar ja Aarne Saluveer pälvisid nii UNICEFi Sinilinnupreemia kui ka Eesti Vabariigi kultuuripreemia. Pidu tervikuna nimetati aga aasta keeleteoks.

Tantsupidu «Lävel» tõi peole 25 tantsu, millest üle kolmveerandi olid esmaesituses. Lavastusmeeskonnal oli põhimõte, et peale ühiste tantsude esitavad kõik rühmaliigid ühe rahvatantsu ning teise uuemale muusikale tehtud tantsu. Nii sai tuntud kaerajaanist «Jaani räpp», lustisid esitajad ning nautisid pealtvaatajad. Ka tantsupeol varem esitatud «Rongisõit» sai lavastajalt uue näo. Üheks noorte lemmikuks kujunes aga Maido Saare tants «Jäljed».

Üks peo keerulisemaid jooniseid Kalevi staadionil oli Eestimaa kaart, see ühendas kõiki osalejaid; esimest korda kasutati seda 1987. aasta noortepeol.

Tribüünid olid publikust tulvil!

2011. Noorusliku noortepeo suurim muutus oli tantsupeo toomine lauluväljakule. / Tantsupeomuuseum

XI pidu 2011

Noorte laulu- ja tantsupeo ühine teema oli «Maa ja ilm» – see valiti nelja konkursitöö hulgast. Veronika Portsmuthi ja Märt Agu väljapakutud töö kontseptsioon erines varasemate omast. Nimelt otsustati mõlemad peod korraldada Tallinna lauluväljakul. Tegijaid motiveeris mõte noorte paremast koondamisest ühisesse peopaika. Kogu peoprogrammi juhiks valiti kogenud dirigent Raul Talmar.

Kaks pidu seoti ühtseks tunnuslugude kaudu, mis avasid mõlema peo sisu: Siiri Sisaski ja Peeter Volkonski «Mis maa see on?», Olav Ehala ja Viiu Härmi «Maa ja Ilm» ning Ülo Vinteri ja Enn Vetemaa «Laul Põhjamaast».

Rühmaliike juhatasid noored juhid, assistentidena toetasid meeskonda kogenud tegijad. Tantsupeo juhtteema «Minu lugu» rullus pealtvaatajate ees lahti tantsujoonistena, aga ka väljakul olevate suurte ekraanide kaudu. Neile kuvati stoppkaadreid tantsuhetkedest ja mustritest, teemakohased videolõigud mobiliseerisid ka publiku tervikut jälgima. Pealtvaatajad istusid nii kõrgel laulukaare all kui ka vastas murunõlval.

Igal rühmaliigil oli kavas üks pärimustants või seade ning üks peoks loodud liikumine. Meeleolu oli elav ja nooruslik, aga ometi igatseti harjumuspärase Kalevi staadionimuru järele.

Tagasi üles