Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
XII noorte laulu- ja tantsupidu Eesti Meedia / Postimees
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Laulukaare alt dirigendipulti

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Tänavu esimest korda laulupeol üles astuv noor dirigent Ingrid Roose koos flöödimängija Marion Strandbergiga 2014. aasta laulupeol. | FOTO: Erakogu

Ettevalmistused laulupeoks on dirigentidel käinud juba kaks aastat. Ent aeg lendab kiiresti ja peagi juhatab lauljaid esimest korda laululava ees noor dirigent Ingrid Roose.

Ingrid muusikaakadeemia ees. | FOTO: Georg Kõrre

Kohtumiseks õnnestus dirigendi ajast napsata tunnike, sest päev oli päris tempokas: Roose harjutas nii palju, kui jõudis, käis viimases erialatunnis professor Jüri Alperteni juures ja jõudis lahendada probleemi «mida lõpuaktusele selga panna», sest peale kõige muu oli vaja pidulikult vastu võtta muusika- ja teatriakadeemia magistrikraad.

Muidugi mahtus päeva sisse ka laulupeo koosolek. Roose on lastekooride liigi üks meeskonnaliige.

Roose astus Tallinna muusikakeskkooli (TMKK) klaveri erialale 1999. aastal. Laulupidudel on ta käinud eri kooridega terve oma teadliku elu. Et ühel päeval jõuab seesama plikatirts laulukaare alt laululava ette, ei osanud ta siis muidugi oodata.

«Eks ma lootsin küll, et ühel päeval täpselt nii läheb ja juhatan ka laulupeol, aga arvan, et väike Ingrid ei oleks tuhkagi aru saanud, kui talle oleks seda öeldud,» naerab neiu.

Kuidas selline pakkumine tuli? «Ühel päeval helistas mulle Heli Jürgenson (tänavuse laulupeo peadirigent – toim) ja ütles, et olen valitud noorte laulupeo üheks dirigendiks. Siis oli küll selline tunne, et mis mõttes! Kõne vastuvõtmise ja jah-sõna ütlemise vahele jäi kokutamise paus, mil olin lihtsalt pahviks löödud,» kirjeldab Roose.

«See on elupakkumine. Laulupidu on igale eestlasele ja dirigendile südamelähedane asi. Laulupeo dirigendipult on koht, kus peab ära käima,» mõtiskleb peagi ise laulupeol dirigendina üles astuv neiu. Seda tunnet laululava ees olles ta veel sõnadesse ei oska panna.

Vahva on Roose arvates seegi, et laulupeokogemus tuleb heade sõprade ja endiste klassikaaslaste seltsis.

Koos temaga astub esimest korda laulupeo puldis üles klassivend Valter Soosalu, kellega koos on Ingrid läbi käinud pika koolitee. «Kõik koosolekud ja proovid on väga lõbusad ja energiast pakatavad,» nendib ta naeratades.

Eelproovid on maha peetud ja laulud selgeks õpitud. Enne millegi uue ja põneva tegemist on sees ikka väikesed eelaimdused ja uitmõtted: mis saab, kuidas läheb, mis minuga juhtub? Roosele on kogu laulupeomöll mõistagi emotsionaalne kogemus.

«Mul tulevad praegu pisarad silma, sest iga kord, kui helilooja ja koorijuht Toomas Voll räägib laulupoest, tekib tunne, nagu oleksin juba seal ees,» kirjeldab Roose naerdes ja, mis seal salata, silm pisut veekalkvel.

Mõned põhipunktid on noor dirigent endale siiski peas paika pannud. Esiteks: lootus treppidel, mis viivad dirigendi laulupeo pulti ja rahvamassi ette, mitte komistada. Teiseks: lootus mitte minestada. Ja kolmandaks, mida Roose iseäranis kardab ja mis pidavat peaaegu kõigil juhtuma: laul läheb meelest ära.

«Lähed üles ja hakkad mõtlema, mida ma dirigeerima pidin – seda ma kardan kõige rohkem,» tõdeb Roose. Ja lõpuks – pisarad. «Ma tean, et ma hakkan nutma, sest see on niivõrd suur laeng, mida pole võimalik iga päev kogeda. See on midagi hullu, heas mõttes!»

Siinkohal on abi vanematest kolleegidest, kel esimesed trepiastmed juba julgelt alistatud. Viimasel koosolekul olid koos kõik suured dirigendid: Hirvo Surva, Olev Oja, Elo Üleoja ja Ants Üleoja, kes pidid noortega jagama oma esimest laulupeo kogemust.

Põhitõena märgib Roose, et igaühe kogemus on isesugune ja parim soovitus oli see, et isegi kui ka laul läheb vahepeal pisut mokka, tuleb aina edasi minna. «Masinat seisma ei pane,» selgitab Roose ja lisab, et teiseks tuleb luua lauljatega kontakt – iseenesest on ju kõigiga juba proovides tuttavaks saadud. «Loodan, et tekib see eriline tunne.»

Kogu selle seikluse juures on ka perekond, tuttavad ja sõbrad, kes kaasa elavad. «Kunagi oli minu suurim fänn vanaema, keda kahjuks enam ei ole. Nüüd on vanaisa, ema ja vend,» ütleb Roose. «Aga jah, nemad viskavad esimeses reas näppu ja nutavad. See on põhiasi, et kõik nutavad laulupeol,» naerab noor dirigent.

Viimase poole aasta jooksul käis Roose koos noorte kolleegidega õpetamas ja kuulamas koore üle terve Eesti. On olnud raskemaid proove ja ka kergemaid. «Vahel saad väga suure emotsiooni tagasi, teinekord mitte,» selgitab Roose.

Esimeses proovis oli neiul klomp kurgus ja käed värisesid. «Lähed suurde saali mikrofoni ette ja kas ikka ise mäletad kõiki nüansse laulus? Sest kui teed ühe vea, teeb terve Eesti selle vea – nad märgivad ju kõik nooti üles,» räägib ta.

Kõrvad peavad olema teravad ja peab ära kuulma, kus ja kes laulab valet nooti. Vigu ei tohi sisse lasta. Aga sellest veel olulisem on Roose sõnul oskus suhelda.

«Just esimestes proovides tuleb end kokku võtta rääkides. Dirigeerid iga päev, seal pole enam midagi uut, aga kuidas sa end väljendad? Kui sul on 450 inimest saalis, pead nende kõigini jõudma, neid kõiki kõnetama,» selgitab Roose.

«Üks laulmine oli nii, et ette laulis vaid neli last, sest kõik teised olid haigeks jäänud. Või ükskord laulis 11 last, aga kolmehäälselt on see neile hästi keeruline,» selgitab Roose. Mõnikord valdas pärast proovi ka teatud nukrus: kas vahepeal ikka laule õpitakse? Ent aeg näitas, et areng on olnud kõva. «Ja selle arengu jälgimine on väga põnev olnud,» räägib Roose.

Ta meenutab, et Viljandis tuli pärast proovi üks neiu tema juurde ja ütles, et talle meeldis väga, kuidas Roose proove tegi. «Lõi pahviks, et tegelikult need noored inimesed märkavad ja neile tuleb olla eeskujuks,» ütleb ta, sest laulupidu polegi ju üksnes laulmine, vaid inimeste ühendamine.

«Kõige toredam on olnud see, et lastekooride meeskonnaga, kuhu kuulavad Janne Fridolin ja Toomas Voll, oleme kui kolm musketäri,» räägab ta. Kui nii palju aega ninapidi koos veedad, tekib tunne, et moodustunud on pisike perekond.

«Tegelikult on nii, et kui seisad seal, teed proovi ja sulle vaatavad vastu säravad silmad, on lausa lust proovi teha,» räägib Roose. Muuhulgas on olnud ettevalmistusperiood ka paras «õpi tundma oma kodumaad», sest näiteks Lõuna-Eestisse pole neiu eriti sattunudki, kuid proovide käigus sai väisatud igasugu Eesti paiku.

Roose debüüt laulupeo dirigendina on lauluga «Mets neidude vahel». Kõik, kes laulupeo ettevalmistustest osa võtnud, teavad, et vahel võib mõni laul küll pisut tüütuks muutuda – see on loomulik.

«Mulle tundub, et see ei ole niisugune lugu, mis käiks närvidele. See meeldib ja eriti siis, kui saab õige meeleolu ja rütmi – just laulukaare all, kus tulevad juurde bänd, orkester ja sooloflööt,» kirjeldab Roose ootusärevalt.

Dirigeerimise mõttes ei ole laul keerukas. Aga mure laulu mokka mineku pärast on igal dirigendil kuklas. «Eriti kriitiline on see orkestri, bändi ja kooriga koos,» räägib ta. «Endal läheb ju ka pea laiali laulukaare all,» ütleb ta. «Seda ma natuke pelgan, aga ette pole mõtet peljata!»

Tagasi üles