Andres Anvelt tegi allakäigu vältimiseks elu põnevaks

Male arendab mõtlemist: üks Andres Anvelti juhtmõte on, et enne poliitikasse minekut tuleb teada saada, mis see elu siis ikkagi on. Foto: Priit Simson

Eesti tuntumaid kriminaalpolitseinikke, kes on ise lasknud ja keda ennast on tahetud lasta – ikka relvast, mõistagi –, tundis viimastel aastatel, et adrenaliinist tuleb puudu. Lõpuks leidis, kust seda juurde võiks saada.

Andres Anvelt on 41, aga näinud elus igasuguseid inimesi. Ühest inimtüübist ei saa ta tänini aru. Neist, keda kutsutakse broileriteks – neist, kes tulevad poliitikasse otse koolipingist.
Anvelt astus poliitikasse alles pärast seda, kui oli läbi käinud mudast ja vasktorudest. Ammutanud elukogemust.

Aga Anvelt on tegija mujalgi. Kanal 2s juhib ta saadet «Eluaegsed». Enne seda näitas oma muusikalisi oskusi saates «Poliitbänd». Lisaks on kirjutanud kaks põnevikku, «Direktor» ja «Punane elavhõbe». Viimati nimetatu on tõlgitud ka vene keelde ja stsenaristina tõi Anvelt raamatu koguni kinolinale.

Lõite hiljuti kaasa loomakaitse seltsi asutamisel. Kas inimeste seas on kord nii palju majja löödud, et nüüd võib pühenduda neljajalgsetega tegelemisele?

Olen alati olnud kõrgendatud õiglustundega ja hiljuti tekkis meie perre ka koer, La Crantz, 80 protsenti must labrador ja 20 protsenti laikat. Tegelikult on ta nimi Pämmi.

Kui inimkaitse alal on me karistusseadustik Rein Langi väitel perfektne, et rohkem polegi midagi kaitsta – millest mul on oma arvamus –, siis loomadega pole asi kõige parem. Ma võin inimeste laipu vaadata, aga laste ja loomade laibad, isegi autoteel allaaetud metskits, on mulle vastuvõtmatud.

Mis asjus inimest tulistasite?

See juhtus 1990. aastate alguses, kui tekkis kinnipidamisel väike rüselus ühe narkomaaniga, kes proovis noaga oma õigusi taga ajada. Siis tekkis kahjuks olukord, kus lasin teda Makarovist, aga narkomaanile see ei mõjunud.

Ta ei saanudki aru, et sai püstolist kuuli kõhtu, ja jätkas rünnet.
Pärast olin pool aastat prokuratuuri uurimise all, sest narkomaan kirjutas, et tema jalutas ja korjas lilli ja siis tuli paha miilits ja lasi teda.

Aga mul ei ole juhtunu kohta pretensiooni. Tollal oli selline ütlus, et õige kriminaalpolitseinik on see, kelle vastu on pätilt kaebus ja kelle suhtes käib menetlus. Siis olid tegija.

Vägivald ühiskonnas ja koolis algab vägivallast väetimate suhtes. Algul kehtestatakse end nõrkade hulgas ja siis hakatakse end kehtestama ka võrdväärsete hulgas. Sellel, kuidas käitutakse loomadega, on väga palju paralleele viha ja vägivallaga ühiskonnas.

Mind üllatas, et teiesugune mees liitus sotsiaaldemokraatidega. Kas sellepärast, et sotsid on imago poolest pehmed, aga erakond ei saa olla pehme, sest poliitika on karm võitlus, ja kes teine tooks neile machoaurat juurde kui mitte teie, liiati arvestades, et teistes suurtes erakondades olid oma juurikad ja jändrikud ees? On mu teooria väga vale?

Ei ole. Selles on väga palju tõde.

Seda usutakse Eestis vähe, aga enne otsuse tegemist veetsin ikka päris palju õhtuid kamina ees arutlustes oma kalli kaasaga, kes pole mulle ainult pressinõunik, vaid on ka elunõunik, kuna ta on neid õnnetuid poliitikuid näinud läbi nagu röntgenikiirega.

Mingil hetkel hakati mind poliitikasse kutsuma. Kusjuures sotsid ei kutsunud. Saatsin neile sõna, et mis nad arvavad. Siis tuli kutse tantsule. Mis siin salata: seal oli ees Jüri Pihl. Võib öelda, et ühed miilitsad mõlemad, aga me pole temaga kunagi eriti läbi saanud.

Mul oli keskkriminaalpolitsei, tal kapo. Palju oli rivaalitsemist, sest kapo trügis päris kõvasti kriminaalpolitsei kapsaaeda. Meil polnud eriti soojad suhted, aga lõpuks jõudsin tema kabinetti. Meil oli külmalt viisakas kohtumine.

Otsisin endale poliitilist väljundit, tundsin, et adrenaliini ja action’i on ellu vaja. Olin 19 aastat teinud politseiniku tööd, käinud Iraagi politseinikke õpetamas, Bekaa orust mitu korda läbi sõitnud. Kui sa oled 40 ja ei tee ise sammu oma elu aktiviseerimiseks, siis olen kindel, et algab allakäik. Ja see mõjub tervisele.

Mulle tundus, et üks variant on poliitika. Tundsin, et vanuse ja elukogemuse poolest olen selleks valmis.

Aga miks ikkagi sotsid?

Liberaalide juures meeldib mulle suhteline lihtsus: riik paneb üldised reeglid paika. Aga oma elu jooksul olen näinud Eestit läbi ja lõhki, alates kõige alumisest kihist, mida ei näe isegi Võsa Petsi saates, kuni selleni, et teed miljardärist pankuri juures läbiotsimist ja leiad satelliittelevisiooni vastuvõtjast piraatkaardi.

Kuigi räägime lihtsast maksupoliitikast ja muust sellisest, siis elu ei ole nii lihtne. Näiteks oleme Euroopas esireas noorte rumalate õnnetussurmadega. Olen sel teemal vestelnud mõne poliitikuga ja kuulnud, et see ongi loomulik valik, et sellised inimesed nagunii ei jõua kuhugile.

Olgu, nad võivad olla allakäinud alkohoolikud, aga võivad olla ka oma planeeringutes ebaõnnestunud noorest perest. Siin peab riigil olema nii palju jõudu, et nendeni personaal­selt jõuda.

Teie saade «Eluaegsed» räägib kohutavatest inimestest. Kas olete aru saanud, miks osa inimesi saab selliseks, et nad jõuavad sellesse saatesse?

Eluaegsete hulgas on kolme tüüpi inimesi. Ühed on professionaalsed killerid – tapmine on nende töö. Neil on lips ilusti ees, kõrtsus nad ei kakle, sõidavad bussis piletiga. Teised on need, kellele otseselt mingi hääl ei ütle, et mine ja tapa, aga kellele mingi sisemine tung surub seda peale.

Kolmandad on need, kus natuke erinevate sotsiaalsete tingimuste puhul ei oleks pruukinud vangi sattuda. Näiteks üks eesti poiss Virumaalt, kes oli koolis natuke ulakas, aga ideaalne korvpallipoiss. Kuid 10. klassis jäi ta õlledega vahele, pidi koolist lahkuma ja nüüd istub eluaegset.

Kus tekkis selline sotsiaalne nihe tema peas, et ta suutis mitu inimest mõttetult tappa, alkoholipudeli pärast?

See kolmas rühm on kõige nukram. Nende puhul tuleb aru saada, et me kõik kanname mingit vastutust, kas või väga kaudset. Näiteks võib-olla kiirustati kellegi koolist väljaviskamisega. Meie väikses ühiskonnas võiksime rohkem nende inimeste järele vaadata, kes jäävad maa ja taeva vahele.

Kas keegi on püüdnud teie elu kallale ka kippuda?

1990. aastate keskel oli juhus, kus mõrvarite kinnipidamisel pisteti mulle tukk näkku. Aga see oli vanglas tehtud tukk, ei töötanud. Mul oli moodne uus püstol Glock. Vajutasin ka päästikule, aga mul ei olnud kuuli rauas. Siis hakkasime maadlema. Teised tulid lõpuks appi.

Olete pidanud võitlust organiseeritud kuritegevuse vastu. On see võitlus võidetud või on seda laadi kuritegevus muutunud lihtsalt vähem nähtavaks?

See on ikka olemas, aga inimesed, kes seal toimetavad, teevad kõik, et nad jääksid nähtamatuks.
Vägivaldsus taandus 1990. aastate teisel poolel, sest vägivaldsus toob tähelepanu. Organiseeritud kuritegevus pole huvitatud, et jälle hakkaks mingi rivaalitsemine.

Nad tahavad stabiilsust.
Üksvahe tundus, et midagi võib uuesti toimuda, kui Männikul lasti maha odekolonniärimees. See oli rafineeritud palgamõrv. Siis käisid teatud autoriteetsed inimesed mingi aeg kuulivestidega, pinge oli üleval.

Aga läbirääkimised käisid: toimus turusektori ümberjagamine. 1990. aastatel poleks midagi sellist toimunud: oleks öeldud, et saame bensiinijaamas kokku ja ra-ta-ta-taaa! Kui hakkad nüüd midagi sellist tegema, siis politsei ärkab laskmise peale üles nagu karu talveunest ja asub huvi tundma – sinu majandustegevus võetakse ribadeks. Politsei aktiviseerub ikka ühiskondliku surve ajel, näiteks kurikamõrvari lugu sai ühiskondliku kõlapinna ja politsei jooksis vere ninast välja.

Aga miks need inimesed jätkuvalt vabaduses on?

Seda küsib ka mu ema, et kui ta on pätt, siis miks ta vangis ei ole. See on õigusriigi tunnus, et...
...pätid jooksevad vabalt ringi.

...et teadmisest, et keegi on pätt, üksi ei jätku. Vaja on ka tõendeid.

Ütlen nüüd ühe hirmsa asja: kui kõik pätid vangi panna, siis ega maailm tühja kohta taha. Siis hakkaks tänavatel uute positsioonide hõivamine, mis ei toimuks kindlasti sõbralikult.

Õpetasite kuus aastat tagasi Jordaanias Iraagi politseinikke. Oli sellest kasu ka?

See oli ameeriklaste pakazuhha. Iga kahe nädala tagant toodi keskusse 1500 uut inimest, 3000 inimest oli korraga koolis. Nad läbisid kiirkursused. Poolakatega nimetasime neid kaheksanädalasteks NSV Liidu kangelaste väljaõppekursusteks.

Ameeriklased sõitsid Iraagis nende külla, pakkusid perele summat paarisajast 400 dollarini, et perepoeg õppima läheks. Kui paljud neist veel politseinikud on, ei tea. Aasta pärast kursusi oli 40 protsenti elus ja tööl.

Kas tollal, kui sealkandis ringi sõitsite, tajusite juba märke selle kohta, mida praegu näeme maailma uudistes?

Muidugi! Pinge nendes riikides on tekkinud alates Iraagi invasioonist. Jordaanias, kui päike läks looja, lubasid kohalikud julgeolekuvennad ka endale mõne õlle – Allah läks ju magama – ja siis sai neil teemadel räägitud.

Nemad nägid, et pealinnas Ammanis, mis täitus Iraagi põgenikega, tekkis kuritegevus. Seni ei teadnud keskmine jordaanlane, kes harilikult on palestiinlane, mis on kuritegevus. Neil polnud ühtegi turvafirmat. Ütlesin, et peaks teile Urmas Sõõrumaa telefoninumbri andma.

Kas sama moodi nagu maailma, olete püüdnud ka vanaisa, riigikukutaja Jaan Anvelti lugu endale lahti mõtestada?

Olen küll. Aga informatsiooni on vähe. Samas on võimalik lähtuda ka teisest põhimõttest: kui väga lähedase inimese kohta väga suurt tõde taga otsida, võid pettuda, aga väga lähedast inimest ei tahaks ma reeta, isegi kui ta on surnud. Ma ei salli neid, kes hakkavad oma lähedasi sugulasi hukka mõistma. Ole parem vait.

Olite vahepeal tõeliselt suur mees. Kuidas kaal tuli ja kuidas sellest lahti saite?

See oli stressirikka ja ebatervisliku töö tulemus. Kaal läks kõige rohkem taevasse, 140 kilo kanti, 1996–1998. Politseitöös pidid olema töönarkomaan. Kui oled kaks ööd üleval, pead energiat tagama, aga ega sa hakka siis sööma kanasalatit. Ikka toob keegi pitsat või hamburgerit ja jood kokakoolat peale.

Siis tundsin, et asi läks käest ära, hakkas tervisele. Läksin vennanaise soovitusel kaalujälgijaks. Järgmine aasta sõitsin FBI akadeemiasse õppima, olin juba 82 või 83 kilo. Sisuliselt ühe Andrese viskasin minema.

Aga kui olin parimas vormis, sain oma radikuliidilaksud kätte. Tegin hirmsasti trenni ja karatetunnis käis ühel hetkel nii, et kogu keha oli halvatud, valus ja liikumatu. Sattusin Ameerikas kiirabihaiglasse. Paari aastaga sain kaalu 100–105 kilo peale.

Peale sportliku poole on teil ka loominguline pool. Osalesite saates «Poliitbänd», olete kirjutanud raamatuid. Kust need kunstilised anded?

Seitse-kaheksa aastat õppisin klaverit. Algul tahtsin ise, aga ühel hetkel ei sallinud seda üldse. Meil oli klassis oma rock’n’roll-bänd. Aga ma olin oma klaveriõpetajas pettunud: mulle õpetati ainult klassikat.

Esimese raamatuni viis mind soov elada välja oma eemaldumine kriminaalpolitseist. Sattusin jälle haiglasse: tegin kurikuulsat FBI jooksu – kolm minutit sörki, siis teed kätekõverduse, uuesti kolm minutit sörki ja siis kaks kätekõverdust, nii 15 kätekõverduseni välja ja siis uuesti tagasi –, kui äkki tundsin, et valud on käes, rinnas, südames ja iiveldas.

Läksin hommikul perearsti juurde, ta tegi EKG ja ütles: «Infarkt!» Olin paar päeva reanimatsioonis. Siis tuli õige arst ja ütles, et mingit infarkti pole, on kas ülekoormus või rütmihäire.

Soovitas aja maha võtta. Helistasin kamraad Kalle Laanetile, kas ta saaks mulle tuusiku Kuressaarde Rüütli spaasse. Viibisin seal viis päeva, läpakas oli kaasas, mõtlesin, et prooviks iseendale oma lugu jutustada.

Panin sisemised läbielamised kirja. Minu prototüüp on seal Sander – Andrese tähed ümber panduna. Nädalaga kirjutasin ligi veerandi valmis, 50 lehekülge. Andsin mõnele ekskolleegile lugeda, neile meeldis. Siis kirjutasin edasi. Lõpuks läks kolm aastat.

Mis teid Kärt Karpa juures ära võlus?

Tean, et ta avaldas ajakirjanikuna paljudele poliitikutele muljet.
Ega ma kogu tõde enda seest nagunii välja ei oska öelda. Seal on kindlasti midagi ürgset, mis tekitab mingi särtsu.

Mulle jäi ta silma «Meestemaailma» saatest. Siis, kunagi paar aastat enne, kui lõplikult tutvusime, helistas ajakirjanik Risto Berendson, et Kärt Karpa tahab minult krimi teemal nõu küsida. Saime kokku Päevalehe parklas. Ma ei mäletagi, mis nõu ta küsis, sest ise olin niimoodi... (teeb silmadega uduseid ringe).

Saime tuttavaks 2. oktoobril 2004 kohvikus The Englishman Pub, kus ta tahtis teha minuga intervjuud. Kuulasin teda, jõin õlle lõpuni ära, ja siis ütlesin, et nüüd on lugu niimoodi, Kärt, et ma olen armunud.

Mul oli esimene abielu selleks ajaks juba karil. Abiellusin 22-aastasena; kõik klassivennad abiellusid ja küsisid, et mis ma jaman, tehku ka pulmad. Abiellusingi.

Eelmine päev enne Kärdiga kohtumist oli mul sõprade ja sugulastega 35. aasta juubel Captain Flintis. Ma ei tea, mis mul pähe tuli, et pidasin tänukõne naisele ja ämmale, et nad on mind kannatanud, aga peaksime uue suuna võtma.

Kõik vaatasid, et mis, hakkavad lahutama või? Mulle endale tuli ka see kõik üllatusena. Kuigi jutuks oli meil palju olnud, kas on mõtet üksteist piinata, ja last ka, kes oli siis juba 11.

Ega ma rohkem vanas kodus ööbinud ole.
Merilyn, meie tütar, kes käib eelviimases klassis, oli koolivaheajal meie juures, nädalavahetusel samuti. Ta on sukeldunud kunstimaailma, leidnud oma kutsumuse.

Teil veel Kärdiga lapsi pole?

Veel ei ole. Ettevõtmise asi! Oleme tegelikult ikka veel nõnda noored, mina 42 ja Kärdi vanust ei tohi öelda, aga alla 40.

Saite riigikogu valimistel 3441 häält. Mille eest?

Mulle tuli väga palju vastukaja Facebookis, ka meilile täitsa võõrastelt inimestelt. Vestlesin nendega. Üks perekond, keda kaudselt tunnen, kutsus mind külla, tegi mulle ristküsitluse, kuidas ma näen maailmaasju, 35 minutit vastasin ja siis kogu pere tegi eelvalimise minu nähes.

Mis te poliitikas korda tahate saata?

Punkt üks on see, mida paljud on ka palunud: et ma ei muutuks. Näeme ju, kuidas paljud kogenud poliitikud on broileristunud – isegi kui ta pole juhe, muutub ta juhtmeks, kaabliks. Ta kapseldub oma sfääri, on normaalne inimene teiste poliitikutega, aga niipea, kui peab suhtlema rahvaga, proovib olla väga klants. Mul on vastik mõelda, kui ma peaks ka ütlema: «Just nii, härra Hani, teemegi nii!»

Politseisse te tagasi ei kipu?

See etapp on läbi elatud. Haavad on oma raamatute abil kinni kasvanud. Ja arvan, et kui oled saavutanud mingi tuntuse taseme, siis minu tulek politseisse segaks politsei tööd.
Aga võib-olla vanemas eas tuleb mõte minna kusagile külla konstaabliks.

CV
Andres Anvelt

Sündinud 30. septembril 1969
Haridus
2003 – Tallinna Tehnikaülikool, haldusjuhtimise magister
2000 – Tartu Ülikool, õigusteaduste bakalaureus
1989 – Tallinna miilitsa erikeskkool, kesk-eriastme jurist
1987 – Tallinna 21. keskkool
Täienduskoolitusi
2007 – kaitseväe Võru lahingukooli reservrühmaülemate baaskursus
2007 – kaitseministeeriumi kõrgemad riigikaitsekursused
2000 – FBI akadeemias Quanticos USAs pommitehnika ja terrorismivastane võitlus
1999 – FBI akadeemias õiguskaitse juhtimise kursused
1999 – narkovastase võitluse kursused USAs
1995 – organiseeritud kuritegevuse ja finantsuurimise kursused Lätis
1995 – kriisipiirkondade rahvusvahelise õiguskaitse kursused Rootsis
1993 – Rootsi politseiülikooli ülekuulamise taktika ja tehnika kursused
Töö
2011–... riigikogu liige
2009–... Tallinna linnavolikogu liige, korrakaitsekomisjoni esimees 2010. aastast
2007–... kaitseväe juhataja nõunik
2005 Jordaania rahvusvahelise politseitreeningkeskuse instruktor
2003–2006 – Euroopa Politseikolledži (CEPOL) juhatuse liige
2003–2006 politseikolledži direktor
2000–2003 keskkriminaalpolitsei asedirektor ja direktor
1993–2000 keskkriminaalpolitsei valdkonna/osakonna juht
1987–1993 kriminaalpolitsei inspektor
Liikmesus
2007 Eesti Reservohvitseride Kogu liige
2009 Eesti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liige
2010 loomakaitse seltsi
asutajaliige
Loominguline tegevus
2007 romaan «Punane
elavhõbe»
2009 tõlge vene keelde
«Krasnaja rtut»
2009 filmi «Punane elavhõbe» stsenarist
2010 romaan «Direktor.
Ühe turu erastamise lugu»
2011 Kanal 2 saate «Eluaegsed» juht

Abielus ajakirjanik
Kärt Anveltiga (enne Karpa)
Esimesest abielust tütar
Merilyn (18)

Arvamus

Kärt Anvelt
abikaasa, ajakirjanik

Meil on kodus sõudeergomeeter ja Andres armastab talvisel ajal hommikut alustada seal aerutamisega. Kevadel, suvel ja sügisel on tal aga rutiiniks kujunenud hommikune sörkjooks. Mind ega ka meie koera pole tal õnnestunud sinna kaasa tirida, sest ma olen sellel ajal treeninguks veel liiga unine ning pahur ja mulle tundub, et koer ka. Küll liitume igal õhtul, kuid siis juba jalutamisega.

Tervisesport on üldse osa Andrese elust – vähemalt paaril korral nädalas võib teda leida ujulast kohustuslikku kilomeetrit läbimas.

Nädalavahetused mööduvad nii tihti kui võimalik minu vanemate talus Viljandimaal ja seal pole hommikuti vaja jooksmisele mõelda – seal on meile mõlemale piisavalt välitöid, mida vaja teha.
Aga mul on uhke tunne selle üle, et kui 2006. aastal Kilimanjaro tipus käisime, olin vastupidavam mina.

Meile meeldib reisida. Kuid suurlinnu me ei armasta, rohkem meeldivad väiksemad, ägedamad ja soovitavalt ilusa loodusega kohad. Hästi meeldejäävad reisid on olnud Aafrikas Tansaanias, Uus-Meremaale, pool aastat elu Jordaanias ja seiklemine Lähis-Ida riikides, aga ka mullusuvine autoreis Euroopas.

Kui kodus oleme nagu grusiinid, kes lahvatavad põlema väikseimagi pisiasja pärast (üsna kohe lepime ära ka), siis reisidel on harmoonia olnud peaaegu täiuslik. Seetõttu julgen kinnitada, et läheksin Andresega iga kell ka luurele.

Andres on hästi-hästi hooliv ja suure südamega inimene ning millegipärast mulle tundub, et ka võõrad saavad sellest aru. Enamikule, arvan, ta meeldib. Kuid tean omagi tutvusringkonnast neid, kes tema otseütlemise peale nina kirtsutavad. Kuna Andres on väga hea inimesetundja, siis on need ütlemised reeglina täppi ja selle tõttu ka südamesse läinud.

Andrese ema suust pärineb hästi armas lause: õnneks on mu poeg jäänud kogu selle poliitilise tralli keskel iseendaks, ausaks. Kirjutan sellele mõlema käega alla.

Loodan ühte asja: et tal jääks ikka aega ka raamatuid kirjutada. Üks käsikiri on tal pooleli, üks mõtteis. Jaguks tal vaid aega need lõpuni kirjutada.